"Pikk ette (ja ise järele)" 326. saates arutati muuhulgas Eestis kehtiva noormängijate üleminekutasude reegli üle. Raul Ojassaare ja Markus Jürgensoni hinnangul võiks kasvatajaklubi saada rahalist tasu alles siis, kui klubist sirgunud mängija jõuab profilepinguni.

Kui klubid ei saavuta noormängija üleminekus omavahelist kokkulepet, peab praeguste reeglite järgi uus koduklubi maksma endisele sõltuvalt vanusest kindla üleminekusumma. Kui uus klubi pole ise maksmisest huvitatud, siis jääb see kulu praktikas pahatihti lapsevanema kanda. 11-12-aastase poisi ülemineku eest tuleb välja käia 900 eurot, 17-19-aastase eest juba 3600 eurot.

"Viimase poole aasta jooksul on kaks tuttavat lapsevanemat tulnud minu juurde jutuga, et nad tõsimeeli ei saa aru, mis paganama trahvi peavad nemad maksma oma 14-aastase lapse mineku eest teise trenni. See on arutelu koht, kus tuleks kõik osapooled kokku viia ja arutada, milline on kõige õigem tee. On igasuguseid argumente. Meie lähiriikides neid tasusid ju ei ole," rääkis Jürgenson.

Ojassaar jätkas: "Ma olen kuulnud, et jalgpalliliit plaanib noorte üleminekutasude asja kardinaalselt üle vaadata. Ma ei tea, kui palju seda muutma hakatakse.

Lapsevanema vaatest saan ma täiesti aru - kui sa maksad trennis käiva lapse eest tegelikult ju kõik kinni, maksad umbes 100 eurot kuumaksu, ostad ise kogu varustuse, maksad ise kinni kõik turniirid, siis mis on klubi rahaline panus sellesse mängijasse? Klubile on see ju plussprojekt.

See ei käi ju niimoodi, et klubi ütleb, et sul on äge noor, las käib meil tasuta trennis, me maksame tema eest kõik kinni, et temast saaks kõva mängija ja siis me saaksime mingil hetkel tema eest üleminekutasu küsida."

Jürgenson nõustus: "Minu arust on üleminekusumma küsimine põhjendatud siis, kui see noorteklubi näitab, et ta ongi reaalselt sellesse noormängijasse panustanud, näiteks maksnud kinni varustuse või aastas ühe välislaagri. Mitte nii, et lapsevanem maksab kinni kõik alates putsapaeltest kuni reiside ja treeneri palgani ning siis peab veel kuskilt midagi juurde maksma."

Ojassaar pakkus välja praeguste reeglite asemele uue lahenduse: "Kas süsteem ei võiks pigem olla selline, et kui see mängija lõpuks jõuabki profiks, siis esimese profilepingu puhul tuleb sellele klubile mingisugune tasu maksta?"

Jürgenson oli samameelt: "Vot see oleks minu jaoks ka loogiline lahendus. Kui ta teeb esimese profilepingu - ükskõik, kas välismaal või Eestis -, siis on kokku lepitud need protsendid, kuidas täpset summat määrata. Mulle meeldib see idee, et rahad hakkavad reaalselt liikuma alles esimese profilepingu sõlmimisel. Siis tekib väiksematel klubidel huvi saata oma mängijad Eesti mõistes suurematesse klubidesse, kust ajaloo vältel on mingid mängijad läinud välismaale või kasvanud proffideks - sest väiksematest klubidest otse pole ju keegi Arsenali akadeemiasse läinud. Siis on kokku lepitud mingid summad või protsendid vastavalt klubis veedetud aastate või kuude arvule. See kõlab ju loogiliselt? See on koht, kus asjaosalised peavad kokku tulema, arutama, põrgatama ideid, panema head ideed kirja ja laitma halvad ideed maha ning tegema vajadusel muudatused."

Täispikk "Pikk ette (ja ise järele)" 326. saade: