Tänavune EM-finaalturniir toimub 14. juunist 14. juulini Saksamaal. Kes on suure spordipeo suurimad staarid? Soccernet.ee valis igast meeskonnast ühe välja!

• A-grupp: Saksa masinavärk otsib sädet, mustad hobused kappavad tuules
• B-grupp: Hispaania jahib ajaloolist neljandat, valitsev meister ja suurim väikeriik tahavad ka võita
• C-grupp: Inglismaa viimane samm, Taani muinasloo järg ja Balkani püssirohutünnid
• D-grupp: kirjade järgi tasub Eesti tuuseldajate ees usaldada kukkesid ja lõvisid. On see nii lihtne?
• E-grupp: Värskem Belgia otsib jätkuvalt õnne, Ukraina mängib kogu Euroopa nimel
• F-grupp: Portugali igiliikureid ootab kolmekordne väljakutse idast

Saksamaa: Toni Kroos 

Mõne nädala eest rabas Real Madridi mängumootor avalikkust teatega, et riputab EM-i järel kõigest 34-aastasena putsad varna. Koondisekarjäärile pani ta esmakordselt punkti juba eelmise EM-i järel, kui oli langenud terava kriitika alla, ehkki ise viitas ta soovile rohkem pere juures olla. Tänavu talvel suutis Julian Nagelsmann Kroosile naasmise osas augu pähe rääkida, ent kodune suurturniir jääb sakslastele viimaseks võimaluseks oma põlvkonna ühe tagasihoidlikuma ja samas säravama tähega hüvasti jätta.

Šotimaa: Scott McTominay

Oot-oot, aga kapten Andy Robertson? Või hoopis John McGinn? Jah, Aston Villa kapten McGinn on mees, kellega iga šotlane oskab samastuda, nagu ka kompromissitu Robertson, kellel vigastused ei lubanud sel hooajal soovitud moel särada. Kuid selleks, et edasipääsule mõelda, vajab Šotimaa midagi erilist, sähvatust. Ja seda suutis valiksarjas pakkuda just McTominay, kroonides kõva tööd kõige kaunimal moel märtsis Hispaania võrku löödud kahe väravaga.

Ungari: Dominik Szoboszlai

Mullu suvel Liverpooliga liitunud poolkaitsja on Ungari jalgpalli parim mängija pärast Puskast. Nii vähemalt väidetakse, ja miks ka mitte? Kõigest 23-aastasena on ta juba koondise kapten ning võimeline katma sundimatu elegantsiga kogu keskvälja. Koondises annab peatreener talle veel vabamad käed kui Jürgen Klopp Liverpoolis ning Szoboszlaile sobib see suurepäraselt.

Šveits: Granit Xhaka

Elu hooaja selja taha jätnud keskväljamootor tõusis Arsenalis tuhast, kolis siis ovatsioonide saatel Leverkusenisse ega osanud ilmselt uneski aimata, milline aasta teda seal ees ootab. 31-aastases Xhakas on täpselt parasjagu enesekindlust, nahhaalsust ja kogemuste pealt korjatud küpsust, et olla nüüd viimaks koondise liider. "Nooremaks ma enam ei lähe, aga vanemaks ka ei jää," pillas Xhaka veebruaris krüptilise tähelepaneku. Seega - parimas eas?

Hispaania: Rodri

Hispaania koondise suurim täht on Manchester City 27-aastane poolkaitsja Rodri. 2022. aasta MM-il eelmise peatreeneri Luis Enrique poolt keskkaitses mängitatud dirigent on praeguse juhendaja Luis de la Fuente käe all pääsenud tagasi oma meelispositsioonile, kus tema ülesandeks on siduda Hispaania mängu. Eelmisel aastal valiti Rodri nii Meistrite liiga kui Rahvuste liiga finaali parimaks mängijaks - see on märk klassist!

Itaalia: Gianluigi Donnarumma

Kolm aastat tagasi EM-finaalis Bukayo Saka otsustava penalti tõrjunud ja seejärel mõneti ülbe irvega seisma jäänud Pariisi Saint-Germaini väravavaht Donnarumma on kahtlemata Itaalia koondise suurim täht. 25-aastane kindamees debüteeris rahvusmeeskonna eest juba 2016. aastal, mil oli 17-aastane imelaps. Praeguseks võib öelda, et mees on talle seatud ootused täitnud. Kuna kolme aasta tagused liidrid eesotsas keskkaitsjate Leonardo Bonucci ja Giorgio Chiellini ning poolkaitsja Marco Verrattiga pole enam koondises, peab liidrirolli endale võtma Donnarumma.

Horvaatia: Luka Modric

Pole küsimuskti, et Horvaatia liider, hing ja vedur on väsimatu Modric. Juba 2006. aastal rahvusmeeskonna eest debüteerinud 38-aastane poolkaitsja on koondise võtmemängijana võitnud ühe MM-hõbeda ja MM-pronksi. 2018. aasta maailma parima mängija hoog on küll viimasel kahel hooajal Real Madridis raugenud - pole midagi teha, vanus jõuab järele -, aga nagu ta näitas poolteist aastat tagasi Kataris, siis ühe suurturniiri jagu jaksu võiks tal ikkagi olla. Kindlasti annab jõudu juurde fakt, et alles mõne nädala eest võitis horvaat oma karjääri kuuenda Meistrite liiga tiitli.

Albaania: Kristjan Asllani

Eelmise peatreeneri Edoardo Reja ajal enamasti pingil istunud 22-aastane Asllani on viimased poolteist aastat olnud Albaania koondise A ja O. Milano Interi veduri Hakan Calhanoglu otsene vahetusmees tegi lõppenud hooajal suure sammu edasi, seda tunnustas ka äsja Itaalia meistriks tulnud klubi peatreener Simone Inzaghi. "Ta on suureks kasvanud. Ta on tihti osutunud otsustavates matšides väga tähtsaks," sõnas peatreener, kelle käe all on Asllani löönud õide.

Inglismaa: Jude Bellingham

Kuigi Inglismaa koondise jõudu seostatakse Premier League'i domineerimisega klubijalgpallis, tulevad nende kaks suurimat tähte hoopis võõrliigadest. Koondise ajaloo suurim väravakütt Harry Kane jätkab väravavahtide terroriseerimist Saksamaal, kus ta võib end EM-i ajaks juba päris koduselt tunda. Kane'ist kümme aastat noorem Bellingham tegi aga Real Madridiga midagi sellist, mida Kane pole terve karjääri jooksul suutnud, võidutsedes nii Hispaania liigas kui ka Meistrite liigas. Inglismaa fännid loodavad, et uue põlvkonna supertähe võitjamentaliteet aitab ka koondise viimasest joonest üle, et karikas pea kohale tõsta.

Taani: Christian Eriksen

Olgugi, et 32-aastase poolkaitsja klubihooaeg Manchester Unitedis kulges üle kivide ja kändude, on ta endiselt Taani üks kandvaid jõude, turjal aastakümne jagu tippklassi kogemust. Eelmisel kolmapäeval maavõistluses lõi ta Rootsi vastu võiduvärava samal staadionil, kus kolm aastat varem tema südameseiskumine kogu jalgpallimaailma šokeeris. 

Serbia: Dušan Vlahovic

24-aastane Juventuse väravakütt tegi klubimeeskonna kaitsvast mänguplaanist hoolimata isiklikus plaanis tugeva hooaja. 16 liigaväravat 33 mänguga ei näita siiski kaugeltki tema täit potentsiaali. Vlahovic näitas end küpse meeskonnamängijana ja lihvis koostööd klubikaaslasest vasakääre Filip Kosticiga.

Sloveenia: Jan Oblak

Atletico Madridi kindamees ei vaja jalgpallisõbrale tutvustamist, ta on Sloveenia koondise konkurentsitult säravaim täht ja peamine lootuste allikas. 31-aastasel Oblakil jäi seljataha üheksas järjestikune hooaeg Atletico esiväravavahina. Valiksarjas lubas ta kaheksa mänguga endale lüüa vaid kuus väravat.

Poola: Robert Lewandowski

Senikaua kui Lewandowski veel mängib, ei suuda ükski poolakas temast vägevam olla. Isegi siis, kui FC Barcelona ründetuus ei esine kõige säravamalt või ei löö kaaslastest rohkem väravaid. 35-aastane Poola koondise kapten on tõeline superstaar, keda ootab ees neljas EM-finaalturniir. Senised kolm on toonud vähemalt ühe värava (kokku viis) ning lisa loodetakse selgi korral. Muidugi, eks numbrite järgi hakkab püssirohi otsakorrale jõudma, aga rahvas loodab, et (tõenäoliselt) viimane EURO-etteaste saab olema Poola jalgpalli legendi nime vääriline.

Holland: Virgil van Dijk

Holland on üks neist koondistest, kes saab lisaks tugevatele ründajatele eputada ka võimsa tagaliiniga. Selle toimimise eest "vastutab" 32-aastane kapten van Dijk, kes on mitu hooaega olnud Liverpooli kindel 3000+ mänguminuti mees. Just vanusega kaasnev kogemus, mida esindab ka van Dijk, on Hollandi puhul kasulikuks läbivaks jooneks. Kambas on ju ka Daley Blind, Georginio Wijnaldum, Stefan de Vrij, Wout Weghorst ja Memphis Depay, kes kõik pole tingimata põhimehed. Samas, kui nad seda ka oleks, püsiks Holland endiselt vägagi konkurentsivõimeline.

Austria: Marcel Sabitzer

Vahepeal klubikarjääris eksirännakutel käinud Sabitzer on Dortmundi Borussias tõeliselt lõkkele löönud. Kuigi klubile ennustati Meistrite liigas pigem kollapsi, sest alagruppi jagati näiteks Pariisi Saint-Germaini ja AC Milaniga, siis tõestasid Sabitzer ja teised, et palli osatakse mängida pea parimalt. 30-aastane poolkaitsja on koondise üks kogenumaid lülisid, kelle enesekindlust praegu naljalt kõikuma ei löö. Isegi kui ta valikmängus Belgiaga pingilt 11 minutiks sekkus, jõudis ta värava ikka ära lüüa. Veel küsimusi? Hästi.

Prantsusmaa: Kylian Mbappe

2018. aasta suvest alates PSG rahvast hullutanud Mbappe astub pärast EM-i karjääris uue sammu, kui liitub värskelt Meistrite liiga võitnud Real Madridiga. Kuigi sisedraamad hoidsid 25-aastast ääreründajat lõppenud hooajal pisut justkui tagasi, siis reaalsuses lõi ta 48 erineva kohtumisega 44 väravat. Kui võtta letti koondiserindel peetud viimased kümme mängu, on ta jäänud vaid kahel korral tabamustest eemale (viimati tehti Kanadaga 0:0). Mbappe on Prantsusmaa jalgpalli A ja O, mis sest, et kõrval on ka Antoine Griezmann ja koondist viimast korda esindav Olivier Giroud.

Belgia: Kevin De Bruyne

Belgia kõigi aegade ühe säravama mängija klass ei vaja üle kinnitamist. Et De Bruyne suudab võimalusi luua, on kindel; tähtis on see, kes neid realiseerib. Romelu Lukaku võimed on teada ning talle sekundeerib lõppenud hooajal Bundesligas Leipzigi eest 24 väravat kõmmutanud Lois Openda. Liigahooaja esimese poole vigastuse tõttu vahele jätmine võib Belgia jaoks olla varjatud õnnistus, sest Manchester City pole seekordseks suurturniiriks jõudnud De Bruynet veel ära kurnata.

Slovakkia: Milan Škriniar

Pärast Marek Hamšiku karjäärilõppu - muide, EM-ile sõidab slovakkide kõigi aegade suurim väravakütt ja rekordinternatsioniaal ikkagi, lihtsalt nüüd juba meeskonna mänedžeri rollis - on temalt kaptenipaela ja tähesära üle võtnud Škriniar. Mullu suvel Interist PSG-sse kolinud keskkaitsja on oma karistusalas võimas, aga suudab ka pika sööduga edukalt mängu avada. Lisades sellele loomupärased liidriomadused, on slovakkidel jätkuvalt võtta mees, kelle soeng ei anna küll Hamšiku mõõtu välja, aga pakutav stabiilsus on meeskonnale ehk isegi kasulikum.

Rumeenia: Nicolae Stanciu

Wuhan Three Towns, Hiina. Damac, Saudi Araabia. Need pole enamasti just klubid, mille pealt EM-iks koondisesse pääseb, aga kapten Stanciu on Rumeenia jaoks niivõrd asendamatu, et talle saadetakse jätkuvalt koondisekutseid ka väga kaugetele maadele. Koos ründaja Denis Alibeciga on 31-aastane Stanciu üks kahest mehest, kes ka varem Rumeeniaga suurturniiril käinud, ning erinevalt mitmest nimekamatesse Euroopa klubidesse kuuluvast kaaslasest ei saa ta vähemalt mänguminutite nappuse üle kurta.

Ukraina: Oleksandr Zintšenko

Koondise kapten on juba mõnda aega olnud hädas tüütu vigastusega, mis pole lubanud tal koduklubi Arsenali soovitud moel aidata. Ent kui Inglismaal heidetakse talle ette pisut puudulikke kaitseoskusi, siis Ukraina eest jätkuvalt hoopis keskväljal tegutsev Zintšenko suudab sealt palju paremini mängu dikteerida. Lisaks veab ta koos Andrii Ševtšenkoga kodumaa spordisaadikuna heategevusprojekte, mis on riigi abistamiseks sisse toonud miljoneid eurosid.

Portugal: Cristiano Ronaldo

Kuniks Ronaldo koondist esindada soovib ja kahel jalal püsib, niikaua on ta vaieldamatult ka Portugali suurim täht. Koondisejalgpalli rekordiomanik nii mängude (207) kui ka väravate (130) arvestuses läheb oma üheteistkümnendale suurturniirile ja on senimaani igal EM-il ja MM-il jala valgeks saanud. Viimased poolteist aastat Saudi Araabias veetnud ja 39-aastaseks saanud ründaja on sellest hoolimata meheks, kelle ümber Portugali koondis on ehitatud.

Tšehhi: Patrik Schick

Vigastused on Tšehhi kesktormajat viimastel aastatel häirinud, aga sellele vaatamata lõi ta Leverkuseni imehooajal olulisi väravaid. Kolme aasta tagusel EM-il kirjutas ta end ajalooraamatuisse keskväljalt löödud väravaga Šotimaa vastu ning jagas Ronaldoga turniiri parima väravaküti auhinda. Endine Roma ja Leipzigi väravahunt on endiselt vaid 28 ning lööb väravaid peaaegu igas teises mängus (koondises 37 mängu, 18 väravat).

Türgi: Hakan Calhanoglu

Tänaseks 30-aastane standardolukordade spets ei ole aastatega oma teravust kaotanud, vaid läheb üha paremaks ning täidab Itaaliat valitseva Milano Interi keskväljal tähtsat rolli. 86 koondisemänguga on ta tänasest koondise konkurentsitult kõige kogenum mees ning tema 18 väravast enamat on suutnud vaid ründaja Cenk Tosun (20). Ühelgi teisel mehel pole kirjas rohkem kui viis koondiseväravat.

Gruusia: Hvitša Kvaratshelia

"Kvaradona" on Gruusia koondise vaieldamatult säravaimaks täheks, olles üle-eelmisel hooajal Napoli erakordsel tiitlihooajal keskset rolli mänginud. Koondise särgis võimaldatakse välkteravale vasakäärele, kellele meeldib Napolis keskele murda ja seal loovate lahendustega pahandust külvata, veelgi rohkem vabadust kui klubis.