Kõigi sõber pole kellegi vaenlane (2)
13 aastat, 10 klubi, 3 kontinenti, 0 mängu. See on Carlos Henrique Raposo, rohkem tuntud kui Carlos Kaiseri lugu.
Cristiano Ronaldo, vähemasti kuni ta särki seljas hoiab, on üsnagi tavainimese mõõtu; interneti andmeil võiks teda kirjeldada 187 sentimeetrit pika ja 84 kilogrammi kaaluva mehepojana. Tänavalt viie suvalise ses mõõdus inimese leidmine ei tohiks võtta kauem kui ... ehk paar minutit? Mina mahun ligikaudu neisse piiridesse. Statistika ütleb, et tõenäoliselt sina ka.
Hoopis teine asi oleks üritada astuda Ronaldo jalgpallisaabastesse. Või üldse ükskõik millise tippjalgpalluri saabastesse. Teleka ees õpetama oleme kõik pädevad, aga ristkülikukujulisel murulapil meist asja ju ei ole. See on reaalsus, millega oleme ammu leppinud. Ükski klubi pole nii loll, et meid palgata!
Pole abiks, et elame ajastul, kus isegi kurat-teab-kust "pärit" noore talendi pettus (siin kujutatud Masal Bugduvi näitel) tuleb varem või hiljem välja. Keegi kuskil tunneb kedagi, kes tunneb kedagi, kes on seda liigat juba skautinud. Nii lihtsalt on. Olgu kõnealuseks siis kasvõi Kolumbia U11 vanuseklassi B-divisjon.
Aga Carlos Kaiseri lugu ei räägigi 21. sajandist. Ei räägi isegi 1990ndatest, kus vale-Weahi soovitusel (helistaja tutvustas end Southamptoni peatreenerile Graeme Sounessile valitseva aasta jalgpalluri George Weahina) teenis varem sisuliselt külajalgpalli mänginud 31-aastane Ali Dia lepingu Premier League'i klubilt ... ja sai isegi mängu kirja.
Veel kümmekond aastat enne Dia karjääri tipphetke teenis jalgpalliga elatist Kaiser. Kui ühekordse Southamptoni mehe kiituseks võib öelda, et ta vähemalt üritas jalgpalli mängida (ja oli selles lihtsalt üpris vilets), siis Brasiilia tänavate poega ei huvitanud jalgpall kui mäng karvavõrdki. Kaiserit tõmbasid ameti muud hüved.
Kaiser, nagu see sakslane
Carlos Henrique Reposo sündis 2. aprillil 1963 Rio Pardos. Ta oli pärit vaesest perekonnast ja, nagu paljud teised väikesed agulipoisid, nägi jalgpallis kiiret võimalust elujärje parandamiseks. Kaiser - jah, hüüdnimi pärineb väidetavalt Franz Beckenbauerilt endalt - ei olnud seejuures täiesti andetu, ta kuulus noorena esmalt Botafogo ja siis Flamengo akadeemia nimekirja.
Ajaloolise tõe huvides olgu märgitud, et ka oma esimese profilepingu Mehhiko klubilt Puebla teenis 16-aastane Kaiser välja täiesti ausalt (või nii kõnelevad vähemalt annaalid). Selles loos pole midagi ebatavalist: skaudid saabusid vaatama teist ründajat, kuid Kaiser säras ja palgati. Jalgpalluriks pürgimisel ilmnes vaid üks probleem.
"Ma tahtsin olla üks mängijatest, aga ma ei tahtnud mängida," selgitas Kaiser mõned aastad tagasi The Guardianile. "See, et mind jalgpallurina palgati, oli juba kellegi teise mure. Isegi Jeesus ei olnud kõigile meele järele. Miks mina oleksin pidanud olema?"
Ründaja soovimatusest päriselt nahkkera taga ajada sai alguse muster, mis kordus hiljem USA-s ja Prantsusmaal, aga eelkõige kodumaal Brasiilias, kus ta jõudis tosina aasta jooksul esindada seitset erinevat klubi. Seda kõike nõnda, et ametlikult ei käinud Kaiser platsil kordagi, kuigi väidab ise tagantjärele, et pidi vähemalt Euroopas "paar korda hooaja jooksul 20 minutit mängima".
Kuidas ta seda tegi!?
Ronaldo kirjeldus loo alguses? Kaiser oleks sobinud. Võrdlemisi pikk, sportliku kehaehitusega ja mingisuguste põhiliste baasoskustega, rääkis ja kõndis nagu jalgpallur. Aga tema silmapaistvaks tunnuseks oli hoopis 1980ndate moeröögatus-soeng mullet, mida siis igal võimalusel uhkelt kõrvade taha sättida sai.
Lühidalt: kuni palli polnud vaja lüüa, võis Kaiser end rahumeeli maailmakuulsa jalgpallurina esitleda. Neil päevil ei saanud keegi tausta internetist mõne hiireklõpsuga kontrollida, rääkimata Wikipediast või, jumal hoia, Transfermarktist.
Aga ... jalgpallureid pidi ju ometi millegi põhjal palkama? Jah, aga ei. Kaiser, sündinud ekstravert, kasutas peamise töövahendina libedat keelt, et CV uhkeks valetada. Nimetagem järgnevat Kaiseri mudeliks. Temast sai igal pool ja igal ajal mõjukate inimeste, sh teiste mängijate sõber.
Ta laveeris osavalt tiimikaaslaste, klubijuhtide ja ajakirjanike vahel, visates ühe killu siia ja teise sinna. Kui vaja, näitas väljalõikeid ajalehtedest, kus mõni Henrique (parema puudumisel sobis ka Enrique) oli silma paistnud, kui vaja, näitas isegi VHS-i "oma" parimate väravatega, sest kes sealt pikslite seast siis ikka vahet teeb? Ei tehtudki. Iga pikk ja kõhn mullet-ründaja passis.
Lepingu saamiseks kasutas Kaiser niisiis suusõnaliselt levinud mainet. Või käis mõne kuulsama mängijaga, keda klubi väga tahtis, paketina kaasas - ta ei olnud kade annet teiste hüvanguks kasutama, sestap hindasid isegi koondislased teda kõrgelt. Nende laua pealt ta ju leiba ei varastanud, kuid võis aidata olmemuredega. Näiteks (võõraste) naiste smugeldamisega hotelli.
"Kui sa lasid tal suu lahti teha, oli rong läinud. Ta võlus sind ära. Selle vastu polnud midagi teha," meenutas Guardianile 1994. aasta maailmameister Bebeto. Teine kunagine Brasiilia koondislane Alexandre Torres lisas: "Temaga käisid kaasas lõbu ja rõõm. Ta rääkis lugusid, mis mängijad unistama panid. Arvan, et just seetõttu meeldis ta kõigile."
Kaiser mõistis varakult, et ideaalne leping kestab kolm kuud - piisavalt lühike, et klubi suurema kõhklemiseta riski võtaks, aga samas piisavalt pikk, et uute inimeste ja ööklubidega tutvuda jõuaks. Ja täpselt paras, et jalgpalli mängimisest hoiduda.
Üldiselt käis see keerulisem osa nii: esimesed nädalad või kuu veetis Kaiser üldfüüsilist tehes, sest, noh, ta polnud "hiljuti mänginud", esimesel pallitreeningul meeskonnaga rebestas aga sageli ära reielihase, mis nõudis nii umbes kahe kuu pikkust taastumisperioodi. Brasiilia klubide meditsiiniline võimekus polnud vigastuse monitoorimiseks veel piisav, seega tuli uskuda Kaiseri sõnu. Ja nende väärtus ... teadagi.
Kui süüdi ei olnud reielihas, tuli appi hambaarstist sõber, kes kirjutas valusast põletikust. Või tuli parasjagu minna vanaema matustele. Ta maksis fännidele, et nood tema nime laulaksid, ja noormängijatele, et need talle treeningul "haiget" teeksid. Ta kasutas mängutelefoni, milles aset leidnud "olulised inglise keeles toimunud läbirääkimised" olid tühipaljas plära.
Miks temaga midagi ette ei võetud?
171 on artikkel, mis Brasiilia seadusandluses tegeleb petturite ja elukunstnikega. Just selle numbri järgi neid inimesi tuntakse. Kaiser oli kahtlemata 171, aga heade kavatsustega. "Ma võisin olla rahast lage, aga kui tüdruk oli vaja viia Rio parimasse restorani, sain sellega hakkama," kiitles ta.
Üks neist, kellega Kaiser "karjääri" jooksul kokku puutus, oli 1970. aastal MM-i võitnud Brasiilia koondise kapten Carlos Alberto. Kord uurinud meie loo peategelane legendaarselt kaitsjalt, kas too tahab jõulud ja aastavahetuse veeta Buziose kuurortlinnas; kuigi Alberto teadis, et isegi temasugusel kodumaa kangelasel ei oleks võimalik sinna niivõrd hilja broneeringut saada, andis ta Kaiserile võimaluse.
Napid kümme minutit hiljem oli Kaiser legendi võõrustava hotelli nime ja kontaktiga tagasi. Carlos Alberto jäi Buziosse viieks päevaks. "Ma ei tea, et kellelgi oleks rääkida lugu, mis näitaks Kaiserit ebausaldusväärsena," nentis ta The Guardianile.
Jah. Ilusad lood Kaiserile meeldisid. Kahtlemata.
Kaiser müüs oma elulooõigused maha inglastele, kes tegid sellest 2018. aastal nii dokumentaalfilmi kui ka raamatu.
* * *
Kuidas Renato Gaucho ööklubisse läks
Osutid kellal andsid märku, et kätte oli jõudnud uue päeva neljas tund. Brasiilia koondislasel Renato Gauchol oli aga võrdlemisi igav ja et Buziose ühe kuulsaima ööklubi omanik oli talle isiklikult VIP-laua kinni pannud, otsustas ta nüüd jalad ikkagi linna peale seada.
Ilmselgelt ei seisnud ta lihtrahvaga järjekorras ega maksnud, aga turvamehele tuli siiski ennast tutvustada. Pärast vahetatud viisakusi teatas jalgpallur, et on Renato Gaucho. "Kas sulle tundub, et ma olen idioot?" küsis turvatöötaja vastu. Renato palus tal seepeale vähemalt omaniku kutsuda.
"Sa ei peta mind ära ja omanikku ma ei kutsu, sest Renato Gaucho on juba kohal. Ma ei ole mingi idioot. Sa võid ju tema moodi välja näha, aga sisse ei saa."
Põnevil mängija kulutas veel viis minutit turvamehe palumisele ja sai seepeale loa vähemasti üle ukse sisse kiigata, milline "päris" Renato on. Tema VIP-laua oli hõivanud naistest ümbritsetud Kaiser.
* * *
Kuidas Kaiser üle suure lombi tuli
Oma ainsaks Euroopa-seikluseks liitus Kaiser sõbra kutsel AC Ajaccioga, mis mängis tollal küll Prantsusmaa tugevuselt kolmandas liigas, kuid oli siiski Korsika saare suuremaid klubisid. Süüdimatult staadionile saabunud Kaiserit üllatas teda tervitama saabunud rahvamass, aga veelgi enam väljakul vedelenud pallid. Mis siis nüüd?
"Nad armastasid brasiillasi ja väikesele areenile oli kogunenud päris palju rahvast," meenutas Kaiser Globoesportele. "Mõtlesin, et tulen lihtsalt lehvitama ja nii edasi, aga sain siis aru, et planeeritakse näidistreeningut. Nad oleksid kohe esimesel päeval mõistnud, et ma ei oska mängida."
Lahendus? Kaiser mõtles korra ja lõi siis pallid lihtsalt järjest tribüünile suveniirideks, musitades vaheldumisi särgile tikitud klubi embleemi. Fännid hullusid ja keegi ei söandanud pahandada. Ilma pallideta treenerid aga suurt teha ei saanud ja seega võeti plaani hoopis kergemat sorti fitness-treening.
Kui mitte teised, siis vähemalt üks mees oli selle üle kindlasti õnnelik.
* * *
Kuidas Brasiilia allilmaliider rahule jäi
Prantsusmaal pidas Kaiser imekombel vastu mitu aastat (ehk mängis ta siis tõesti vahel 20 minutit - Prantsusmaa kolmanda liiga taseme võis ju väljagi anda?), aga naasis siis lõpuks Brasiiliasse ja liitus Banguga. Kohalik ajaleht kuulutas trükitähtedes, et Bangul on nüüd päris oma kuningas ... ja see oli veel väike mure.
Klubi juhtis nimelt tol ajal kurikuulus kihlveovahendaja Castor de Andrade, kellega tüli norida ei tasunud (kord olla Castor väidetavalt kohtunikku mööda väljakut taga ajanud, püstol tagataskus). Nad said Kaiseriga üldiselt kenasti läbi, kuid ärimehe tungival soovitusel arvas peatreener värske täienduse üheks järjekordseks mänguks koosseisu. Ja siis saabus 0:2 kaotusseisus pingile karm käsk vahetuse tegemiseks.
Kaiseril oli nüüd kaks võimalust: minna platsile ja näidata oma olematuid oskuseid või keelduda ja võibolla surma saada. Aga siis kuulis Kaiser soojendusalas, kuidas vastasmeeskonna fännid tema kallal ilkusid, ja tormas neile kallale. Ehk sai punase kaardi veel enne platsile jõudmist. Ja see ei olnud veel parim osa, sest pärast mängu ootas Castor teda enda kabinetti.
"Jumal on võtnud mõlemad mu vanemad, aga andis mulle uue isa, keda nemad süüdistasid vargaks olemises. Kaotasin pea," selgitanud Kaiser väidetavalt käitumist. "Uus isa" on ses võrrandis Castor ja "nemad" vastasfännid. Boss tänas Kaiserit palgatõusu ja lepingupikendusega.
