Käimasolev EM on veelgi kinnistanud minus seisukohta, et 24 koondisega finaalturniiri süsteem pole hea. Viimati jäi mu mõte sellele uuesti pidama, kui nägin üleeile hilisõhtul kahte väga võimekat koondist - Hollandit ja Prantsusmaad - omavahel igavat 0:0 viiki triikimas.

Alustame sellest, et devalveerunud on valikturniirilt edasipääsemine. Kui Läti koondis jõudis 2004. aasta finaalturniirile, maailmajao 16 parima sekka, oli tegemist kõva saavutusega. Eesti jõudmine 2012. aasta EM-i valiksarjas otsustavatele sõelmängudele oli samuti vägev. Play-off'i edenemiseks tuli olla valikturniiri 18 edukaima koondise seas (valiksarjast pääses korraldajate Poola ja Ukraina kõrvale lõppvõistlusele 14 meeskonda).

Praeguse, kolmandat tsüklit kasutusel oleva 24 koondise süsteemi juures läbivad Euroopa tippkoondised valiksarja üldjuhul mängeldes. Vaid 2016. aasta EM-i valikturniiri Holland suutis olla nii kehv, et lõppvõistluselt eemale jääda, saades valikmängudes rohkem kaotusi kui võite.

Sellel korral jõudis vähemalt valiksarja sõelmängudele (või otse finaalturniirile) kokku 33 koondist 54-st ehk enamus (61%). Eestile piisas sinnajõudmiseks Malta ja San Marino alistamisest.

Devalveerunud on ka EM-finaalturniiril alagrupist edasipääsemine, kuna kaheksandikfinaali edeneb ka enamus (67%) kolmanda koha meeskondi. Kahe eelmise finaalturniiri jooksul pole mitte keegi nelja punktiga alagrupist välja langenud. Kuidas läheb sel korral, me viimase alagrupivooru eel veel ei tea. Aga juhul kui viimases voorus lõppevad näiteks kõik mängud favoriidi (kihlveokontorite koefitsientide järgi) võiduga, pääsevad edasi kõik need kolmanda koha satsid, kes koguvad vähemalt kolm punkti (kolme punktiga langeks välja vaid E-alagrupi (Rumeenia, Belgia, Slovakkia, Ukraina) neljas tiim).

Kui tippkoondis võidab esimese alagrupimängu, on edasipääs vaid vormistamise küsimus. Nii võisidki Holland ja Prantsusmaa teha rahuliku 0:0 viigi, teades et neli punkti tähendab mõlemale üsna kindlat edasipääsu. Prantsusmaa on löönud kahe kohtumisega ühe värava, aga kaheksandikfinaali edenemiseks sellest neile täiesti piisab.

Kujutame hetkeks ette, kui praegu osaleks finaalturniiril 16 koondist. Näiteks praeguse turniiri hetkeseisuga 16 parimat: Saksamaa, Šveits, Hispaania, Itaalia, Inglismaa, Taani, Holland, Prantsusmaa, Rumeenia, Belgia, Portugal, Türgi, Austria, Slovakkia, Sloveenia, Albaania. Ja nad kõik vajaksid edasipääsuks mahtumist neljaliikmelise grupi kahe parima hulka. Oleks ju oluliselt ägedam?

Alagrupifaasi järel tekib praegu ülijärsk üleminek: üsna vähese pingega, suure eksimisruumiga valiksarjast ja finaalturniiri alagrupist edasi "löntsinud" tippkoondised hakkavad pidama hoobilt "äkksurma-kohtumisi" - üks libastumine viib meeskonna kohe koju. Pean pikas vaates õiglasemaks, kui ühemängulised sõelkohtumised algaksid mitte kaheksandik-, vaid veerandfinaalidest (väiksem oleks siis ka penaltiseeriate hulk ja rohkem asju pandaks paika reaalses jalgpallimängus).

See teebki näiteks klubide liigatiitlid (eriti selliste üllatajate nagu Leicester City puhul) nii võimsaks saavutuseks, et nad peavad meistritiitli võitmiseks olema läbi terve hooaja, mis kestab üldjuhul 34 kuni 38 vooru, stabiilselt kõvad. Võrreldes karikasarjavõitudega, kus üksikutel mängudel ja ka võistluspaaride loosil on suur osakaal. Kui Narva Trans 2019. aastal Eesti karika võitis, avaldas Trans oma kodulehel õnnitlussõnumid meeskonna endistelt mängijatelt. Ründaja Dmitri Barkovi sõnum oli humoorikas, aga samas aus: "Tublid! Õnnitlen Narvat võidu puhul! Muidugi meie teekonna ainus tugev vastane oli finaalis, seepärast ei olnud seda karikat kuigi raske raske võita, mängides mänge amatööridega, haha. Aga sellegipoolest õnnitlen meeskonda ja kutte!"

Lisaks, EM-finaalturniiri vaataja seisukohast: rohkem koondisi (16 asemel 24) tähendab ka rohkem mänge (31 asemel 51). Ja suuremat väljakutset kõik matšid ära vaadata. Tippjalgpalli on tänapäeval niigi liiga palju selleks, et jõuaks erinevates liigades ja võistlussarjades kõik olulise ära vaadata ning kõigega kursis püsida (ja mängijate jaoks on graafikud liiga rasked). Nüüd laiendatakse veel ka MM-finaalturniiri ja klubide MM-i, suurendatakse mängude arvu Meistrite liigas. Usun, et ka Paide Linnameeskonna peatreeneril Ivan Stojkovicil, kes ütles eelmisel nädalal Soccernet.ee-le, et "see on ainus asi, mida ma elus teen: vaatan jalgpalli", ei saa olema lihtne.