Eile sai laiem avalikkus teada, et valitsus otsustas eraldada Eesti jalgpalli liidule 2018. aasta UEFA Superkarika mängu võõrustamiseks A. Le Coq Arenal viis miljonit eurot.

Kuigi sedavõrd suure toetuse suunamine sporti on kahtlemata tervitatav, kerkib paratamatult küsimus: mida võiks sama summa eest teha, kui need viis miljonit eurot ei peaks täies mahus minema projekti, mis ka riigiisade endi sõnul täidab eelkõige mainekujunduse rolli?

2013. aasta oktoobris võis jalgpallirahvas selles vallas tähistada suurvõitu: Lilleküla kompleksis valmis Eesti esimene täismõõtmetes sisehall. Ehkki alguses loodeti läbi saada pisut väiksema summaga, läks ehitis maksma ligi kolm miljonit eurot, kirjutab Eesti Päevaleht.

A. Le Coq Arena kõrval laiuvasse Lilleküla kompleksi rajati eelmise aasta alguses nüüdisaegse tehismuru ja valgustusega Nike Arena. See väljak läks maksma 635 000 eurot. Kalevi tehismuruväljaku amortiseerunud katte vahetamine neelas eelmisel aastal see-eest 250 000 eurot.

Lihtne matemaatika ütleb, et viie miljoni euro eest saaks rajada kaks uut sisehalli või kaheksa kvaliteetset tehis­muruväljakut. (Lilleküla sisehall pidi esialgu maksma 2,2 miljonit eurot, kuid tegu oli siinmail esimese säärase projektiga ja oskusteave nõudis veidi lisavahendeid). Samuti oleks võimalik välja vahetada 20 amortiseerunud (à la Kalevi staadion) tehismurukatet.