Kuidas Narva (jalgpall) mu vallutas (1)
Septembris külastasin ühe projekti raames Eesti idapiiril paiknevat Narva linna. See oli küll minu esimene pikem kokkupuude Narvaga, aga kõige rohkem tõmbas mind siiski jalgpall, mis sest, et tabeli järgi toksitakse seda tüki paremini Tallinnas.
Juba enne reisi tutvun kohaliku jalgpalliklubi Narva Transi mängukavaga ja suureks rõõmuks mahub kodumäng Tartu klubiga minu plaanidesse. Panen selga kombo kõige soojematest kaasa võetud riietest, sisestan Mapsi rakendusse "Fama staadion" ja asun vapralt hotelli juurest teele. Olen kokku leppinud, et 20 minutit enne avavilet kohtun Transi naiskonna mängija Ksenijaga, kellega kavatsen paar sõna juttu rääkida, seega liigun küllaltki pika sammu ja teatava elevusega.
Ega vene keelega mul kõige paremad suhted pole, seega kulutan umbes 20-minutilisest teekonnast tubli poole selleks, et harjutada võimalikke venekeelseid fraase, mida vajadusel käiku lasta. Kusjuures ainus kord, kui neid sel õhtul vaja läheb, on Fama staadionil vesteldes piletimüüjaga, kes piletihinna maksumuse huvides küsib mu vanust. "Двадцать один," pean leppima kallima, kuid siiski väga rahakotisõbraliku hinnaga.
Teise osa teekonnast vaatan internetiavarusest leitud pilte intervjueeritavast ja üritan meelde jätta midagi iseloomulikku, mis aitaks teda ära tunda. Mõtlen hirmuga stsenaariumile, milles ei leia õiget kaaslast üles, lähenen võõrale tüdrukule ning edasine hargneb veel kümneks eri võimaluseks …
Jõuan staadionile kokkulepitust minut hiljem ning kogu mu kodutöö, või õigemini teel tehtud töö, on justkui ilma asjata tehtud: tribüüni ääres seisvatest inimestest vastab vaid üks kriteeriumile "noor naisterahvas". Teen saatusliku sammu tema suunas, tema vastu ja olemegi teineteist õnnelikult leidnud.
"Kas sul on mõni koht, kuhu sa alati istud?" jätkan peale tervitust ja positiivse vastuse peale näitab Ksenija teed. Istume küllaltki tribüüni keskele, keskjoone alguspunkt jääb meist veidi vasakule. Mõtlen veel, et talitlesin eneselegi üllatuseks targalt – olen kergelt ähmi täis ja lihtsalt kiirelt maha istumise huvides oleksin valinud suvalise koha kuskil ääres. Siinkohal oleks paslik tuua võrdluseks olukord, kus ühe tuntud seriaali osatäitja ostis alpaka just seetõttu, et see oli viimane – mees lihtsalt ei osanud pingelises olukorras teistmoodi käituda. Võin kindlalt väita, et seekord ma alpakat ei ostnud.
"Võin öelda, et jalgpall on väga oluline mu jaoks, tänu sellele olen leidnud palju sõpru. Kuna mul on astma, siis on jalgpall ka mu tervisele kasulik," selgitab Ksenija, kes jõudis 11-aastaselt jalgpalli juurde ja seda tänu oma vennale.
"Mulle tundub, et siin Eestis ei saagi profijalgpalli mängida, sest tingimused on teised," jätkab 18-aastane Transi poolkaitsja, kelle arvele kogunes sel hooajal naiskonnasiseselt kõige rohkem mänguminuteid, "lihtsalt naudin ja mängin enda jaoks."
Eks sarnast teed käivad paljud Eesti naisjalgpallurid ja see on hetkel veel paratamatus. Kuigi nii mõnedki on piiri taga pallimas ja Ksenija nende tegemisi ka jälgib, siis ise ta sinna ei kipu. Pigem plaanib abiturient peale gümnaasiumi lõpetamist Tartu ülikooli hambaarstiks õppima minna ja ehk kohaliku naiskonnaga liituda.
Küsimusele, kas vene kodakondsusega neiu unistaks ka koondisekutsest, vastab Ksenija säravate silmade ja laia naeratusega, et tahaks mängida Eesti koondises, kuid see pole lihtsalt võimalik. Seega jääb tal üle lihtsalt kaasa elada ja pöialt hoida, kuigi tema sõnul pole Eesti naiste tase kuigi kõrge.
"Kui võrrelda maailma jalgpalliga, siis on väga hästi näha, et tase on madalam. Aga ma usun, et see areneb lähiajal," loodab Ksenija, kes peamiselt jälgib Müncheni Bayerni ja Wolfsburgi naiskonna tegemisi.
Koduklubi naiskonnale ennustab ta ka arengut, aga seda 3-4 aasta pärast, sest praegu on neil palju noori. Seda, kas peale õpinguid naaseb Ksenija kodulinna, ei oska ta hetkel kinnitada ega ümber lükata. "Tahaks siia tagasi tulla, aga ei tea, mida tulevik toob," jätab noor jalgpallur endale valikuvabadust.
Meie vestluse lõppedes on kaks mängima hakkavat meeskonda juba valmis ning mõni minut peale avavilet märkan ka Narva jalgpalli uhkust, legendi ja ühte põhjust, miks Transi vastu nii palju huvi olen tundnud: Aleksandr Dmitrijev vinnab kohale kaks trummi, mille peale noortel poistel kerge sõnelus tekib, kuid trummid saavad minu hinnangul õiglaselt jaotatud ja järgmised 90 minutit teevad pillimehed oma tööd innuga. 3:2 võidumäng pakub publikule hulgaliselt emotsioone: tuli ju vastane kaks korda kaotusseisust välja ja võidu jättis koju alles 91. minuti värav.
Oleks minust väär väita, et peale seda emotsionaalset võitu ei kaalunud ma Narva kolimist ning kohaliku jalgpallinaiskonnaga liitumist. Küll aga sekundeeriksin Ksenija mõtet: "Tahaks siia tagasi tulla, aga ei tea, mida tulevik toob."
