Maailmas on vähe jalgpallureid, kelle esimest ja viimast koondisemängu lahutab üle 14 aasta. Nii kaua nii kõrgel püsimine on jõukohane vähestele. Sander Puri seda suutis, aga enam ta jalgpallur ei ole, sest tervis sundis lõpetama. 19 Eesti kõrgliigas ja välismaal mängitud aasta järel elab ta nüüd mõnevõrra adrenaliinivabamat elu.

Kaks aastat tagasi naasis Puri sünnilinna Tartusse ja liitus Tammeka meeskonnaga. Korralikule 2022. aastale (29 mängu põhikoosseisus, 2532 minutit, meeskonnale 6. koht) järgnes hoopis keerulisem 2023 (19 mängu, 1690 minutit ja 9. koht). Augusti teisest poolest saadik pääses Puri väljakule üksnes episoodiliselt, sest tervis ei lubanud.

Viimase mängu pidas ta 3. detsembril, kui aitas Tammekal üleminekumängus tänavuseks hooajaks kõrgliigakoha tagada. "Järgmisel hommikul ärgates teistmoodi tunnet polnud. Arvasin, et see tekib, kui teised hakkavad uueks hooajaks trenni tegema. Praegu võin öelda, et pole endiselt seda teistmoodi tunnet. Ma ei ole hakanud jalgpalli taga igatsema.

Põhjus on selge – karjääri lõpetamine oli teadlik valik, sest mu keha ei lubanud enam mängida. Ma ei kibele tagasi, sest tean, et ei saa anda platsil endast seda, mida tahaksin," räägib Puri, keda hakkas segama geneetiline puusahäda, mis kimbutanud ka venda Einot ja õde Kadrit. "Õde ja vend ütlesid, et kui ei saa, siis ei saa, vaid tee mõistlik otsus."

Spordivälisesse ellu astumine on Puri jaoks kulgenud sujuvalt. Ta töötab spordirõivaste müümisega tegelevas ettevõttes Noname ja "peab vaikselt oma plaani". Kodus sirguvad seitsmene poeg ja kahene tütar, kes "hoiavad isa korralikult tegevuses". Ning plaan on olemas ka jalgpallist loobumise järel elust puuduva tunde kompenseerimiseks.

"Kindlasti tekib mul igatsus võistluse pakutava adrenaliini suhtes. Eks ma seda hakkan kompenseerima teiste mängudega, millega saan probleemideta tegeleda. Jalgpall oli lõpus suhteliselt piinarikas. Golfis tahan areneda, vend Eino on praegu eest ära läinud," räägib Puri, aga on siiski nõus Soccernet.ee jaoks korraks pidurit vajutama ning vaatama tagasi jalgpallurikarjääri jooksul tehtule ja kogetule.

Ons jalgpall elukutsena mõistlik valik?

16-aastasena liitus tartlane FC Levadiaga ning edasine karjäär viis teda Kreekasse, Poola, Ungarisse, Soome, Šotimaale, Inglismaale, Iirimaale ja Tšehhi. Tõi siis korraks Nõmme Kaljusse ja viis siis uuesti Iirimaale, kust naasis Kaljusse, mille järel mängis veel Legionis ja Tammekas. Eesti A-koondist esindas Puri 92 mängus, kus lõi 4 väravat.

Puri on paslik mees, kellelt küsida: ons jalgpall elukutsena mõistlik valik? "Sõltub, kuhu karjääriga jõuad. Ma ei ütleks, et väga kaugele jõudsin." Keskmisest Eesti jalgpallurist ikka väga palju kaugemale? "Jah, seda võib-olla küll. Ütleme nii – kui noor tahab pühenduda ja näeb, et tal on võimalik jalgpallis kuhugi jõuda, siis kindlasti soovitan seda elukutset. Aga lihtne see jalgpalluri-amet ei ole.

Ma imetlen neid Eesti mängijaid, kel võib-olla pole ambitsiooni jõuda välismaale, aga ühildavad jalgpalluriks olemise õpingutega. See ei ole lihtne. Ja tavaellu sukeldumine samuti mitte. Tõsi, mingi puhver mul on. Saan rahulikult võtta ja ringi vaadata. Selles mõttes on mul pigem hästi läinud," arutleb Puri ja tõdeb tagantjärele targana, et karjääri-järgsele finantsplaneerimisele võinuks varem mõtlema hakata.

Samas saab jalgpallurikarjäärist kaasa võtta muidki oskusi ja teadmisi. "Erinevates riikides nähtu ja kogetud kultuurid on silmaringi laiendanud. Jalgpalli sees olen kohanud erinevaid treenereid ja meeskonnakaaslasi. Näiteks kui mul tekivad praeguses spordibränditöös mingid takistused või erimeelsused, siis tänu jalgpallist õpitule tean, et pole vaja stressata, sest kõik asjad on lahendatavad."

Seda veendumust toidavad kaheksas välisriigis mängimise jooksul kogetud kõrg- ja madalhetked. Neid lahkama ja meenutama hakates Puri kronoloogiast kinni ei pea, vaid mälestused tulevad esile läbisegi. Üks seik seostub teisega, mis tekitab kontrasti kolmandaga ja niimoodi moodustub lõpuks kokku kirev mosaiik.

"2012 läksin Soome, aga pidi esmalt viis mängu kõrvalt vaatama, kuniks lepingusegadust klaariti. Kui lõpuks KuPS-i eest platsile pääsesin, siis sain kohe punase kaardi ja selle eest viie-mängulise võistluskeelu, sest läksin kohtunikuga raksu. Õhtulehes kirjutati, et ma ründasin kohtunikku. Pealkiri oli umbes selline, nagu oleks Koplis noaga kallale mindud ...

Kielce Koronas tegin kohutava debüüdi ja sain Poola meedias kõvasti kriitikat, aga kolmandas mängus lõin värava ja suhtumine muutus täielikult. Larissa ridades lõin 90. minutil PAOK-i vastu võiduvärava, mille järel tundis sealne meedia mu vastu tohutut huvi. See oli täitsa teistmoodi. See oli suur jalgpall.

Aga sportlikult kõige edukamad olid ilmselt Iirimaal mängitud aastad. Seal mind vist mäletatakse, sest kui Markus Poom välja jätta, on ülejäänud viimasel ajal Iirimaale läinud Eesti mängijate osas mulle sealt helistatud ja tausta küsitud. Olen kõiki soovitanud ja kui nädal hiljem näen, et nad ongi sinna liikunud, teeb see minul kah südame soojaks.

Mingi märgi suutsin endast Iirimaale jätta, et minult arvamust uuritakse. Kõigi nende välismaal mängitud aastate kokkuvõtteks võib vast öelda, et mul oli au kogeda seal sügavat jalgpallikultuuri," räägib Puri.

Kaka-olukord tekitab kummastust ka 15 aastat hiljem

Koondisedebüüdi tegi Puri 2008. aasta suvel Läti vastu. Sama aasta novembris lõi ta Kuressaares Leeduga tehtud 1:1 viigimängus Eesti värava ning 2009. aasta 1. aprillil pani rõkkama A. Le Coq Arenale kogunenud 6200 pealtvaatajat, kui lõi Eesti – Armeenia MM-valikmängu 83. minutil kohtumise ainsa värava.

Puri enda mälestused tollest tabamusest on hägused. "Videost olen värava üle vaadanud ja meelde tuletanud, aga hetke ennast ma ei mäleta. Põhjus paistab videost kenasti kätte – seal ju näeb, milline joovastus mind pärast värava löömist valdab! Näoilme on nagu väikesel lapsukesel.

Platsil mõtleb jalgpallur oma sooritusele ja järgmisele olukorrale, mitte laiemale pildile. Mõnes koondisemängus juhtus, et kui hiljem riietusruumis momentidest räägiti, siis mul lihtsalt ei tulnud need meelde, sest olen mängus niivõrd sees olnud. Adrenaliini oli koondisemängus rohkem kui liigamängus."

Puri koondisekarjääri kuulsaim episood juhtus neli kuud pärast Armeeniale löödud väravat, kui Eesti võõrustas A. Le Coq Arenal Brasiiliat. Juhtus nii, et Eesti publik mäletab mängu läbi 56. minuti, kui Puri efektse manöövriga Kakalt palli röövis ja Eesti rünnakule viis. Sangari enda jaoks kuulub see olukord aga ennist mainitud kategooriasse "ei ole meeles".

"No ei ole meeles! Mängus oli minu jaoks nii palju paremaid episoode, kui see Kakalt palli äravõtmine. See mäng õnnestus mul hästi, mitmed triblingud tulid välja. Ma ei tea, miks just see moment on kõigile niimoodi meelde jäänud. Kaitsetööd ja pingutust sai sinna momenti palju pandud, võib-olla siis seepärast."

Siinkohal asub Soccernet.ee Purile appi ja selgitab, miks too pallirööv kõigile nii säravalt meelde jäi. Mõned kuud varem kodupubliku ees viimastel minutitel Armeeniale vahva võiduvärava löönud Puri oli 2009. aasta suvel noor tegija, kes kehastas lootust (Eesti jalgpalli) helgemale tulevikule.

Ja kui Eesti helge tulevik tegi nii konkreetselt ära kaks aastat varem maailma parimaks jalgpalluriks valitud Kakale, siis polnud ülevast emotsioonist pääsu. Ning palliröövi järel viis Puri ise kohe Eesti ka rünnakule. Need mõned sekundid moodustasid etüüdi, mis ütles: siit tuleb Eesti jalgpall ja tal on tõsi taga!

Mälestuse tekkimisele aitas kaasa ka asjaolu, et see kõik juhtus keskjoonel asunud telekaamera ees, mitte mõnes kaugemas väljakunurgas. Kakalt palliäravõtmine on oluline osa Eesti vutiloost põhjusel, et see oli tolles ajas meie vaatevinklist võetuna täiuslik jalgpallihetk.

Puri kuulab teooria ära ja lisab siis paar mõtet omalt poolt. "Kui vaatan praegu noorte esimesi mänge koondises ja mõned debütandid on tõesti viimasel ajal väga hästi õnnestunud, siis läheb kohe lahti jutt, et nüüd ootab meid helge tulevik. Aga kui mingi aja pärast ebaõnnestumised tulevad, siis lood enam sama positiivsed ei ole.

Sain seda omal nahal ka tunda. Alguses õnnestus teha mõned head mängud ja sain omajagu kiita, hiljem hoiak muutus. Samas teistes spordiriikides saad veel rohkem vatti ja peab arvestama, et see lihtsalt on nii. Alguses saad väikese avansi, kui end heast küljest näitad, ent mingil hetkel selle peal enam purjetada ei saa."

Koondisesse tagasimurdmised kui uhkuse allikas

2010 ja 2011 koges Eesti koondis oma ajaloo edukaimat perioodi, kui Tarmo Rüütli juhendatud meeskond jõudis EM-i play-off'i ehk Euroopa 20 parema sekka. Valiksarja otsustavate mängude ajal 23-aastane olnud Puri oli toonase koosseisu üks nooremaid liikmeid.

"Ma olin küll noor, aga nii lihtne ja mugav oli selles meeskonnas olla. Peatreener Tarmo Rüütli tekitas sellise õhkkonna, et asjad tulid ja toimisid iseenesest. Hea aeg juhtus olema. Mängijad said samuti korralikes välisliigades mänguaega, praegu on seda vähem."

Hilisemast koondisekarjäärist toob Puri välja asjaolu, et suutis end kaks korda meeskonda tagasi mängida. Esmalt Martin Reimi ametiajal, kui ta sai kahe-aastase pausi järel kutse 2018. aasta Balti turniiriks ning tegi kaks nii väärt esitust, et jäi peatreeneri valikusse lõpuni välja. "Selle üle on mul praegugi hea meel, et suutsin end uuesti tõestada."

Teist korda aga 2021. aasta kevadel, kui Thomas Häberli esimese koondiseakna eel langes põhirivistus koroonakarantiini ning Tšehhi ja Valgevene vastu saadeti üleöö kokku korjatud meeskond, mille üks kogenumaid liikmeid oli Puri. "Olin juba ammu koondiseringist väljas, aga pärast neid mänge jälle totaalselt sees. Sai endale nii mõndagi tõestatud. Teistele kah."

Viimast, 92. korda mängis Puri Eesti koondise eest 2022. aastq 13. juunil Tiranas, kui kuulus põhikoosseisu 0:0 viigiga lõppenud mängus Albaaniaga. Puri esimest ja viimast koondisemängu lahutab 14 aastat ja kaks nädalat, mis tõestab ehedalt kõrget kvaliteeti pika aja jooksul. Täiega Eesti koondise legend!

Mälestused, õppetunnid, teened ja kogemused. 19-aastase profikarjääriga kogunes neid kõiki Puri arvele rohkesti. Paratamatult kerkib küsimus: milline on Puri edasine suhe jalgpalliga? "Treeneripaberid on mul olemas, mõned kõned on tulnud, eks paistab. Ning jalgpallist irduda ei saa ma niikuinii, sest poeg käib ju trennis!"

* * *

Sander Puri

Sündinud: 7. mai 1988
Positsioon: poolkaitsja
Klubikarjäär: 2005-09 FC Levadia, 2007 Viljandi Tulevik, 2010-12 Larissa (Kreeka), 2011 Kielce Korona (Poola), 2011-12 Papa Lombard (Ungari), 2012 Kuopio Palloseura (Soome), 2013 St. Mirren (Šotimaa), 2013-14 York City (Inglismaa), 2015 Sligo Rovers (Iirimaa), 2016 Karvina (Tšehhi), 2016 Nõmme Kalju, 2017-18 Waterford (Iirimaa), 2019-20 Kalju, 2021 TJK Legion, 2022-23 Tartu Tammeka
Koondisekarjäär: 92 A-maavõistlust, 4 väravat, debüüt 2008. aasta 30. mail Läti vastu (0:1)
Saavutused: Eesti meister 2006, 2008, 2009, Hõbepall 2015 (värav Saint Kittsi ja Nevise vastu)