Viimati 2014. aastal finaalturniiridel mänginud Holland naasis suurele areenile kahetise esitusega. Ukraina vastu haarati koduses Amsterdamis küll kindlalt 2:0 eduseis, kuid siis lubati vastasel kiiresti viigistada, enne kui Denzel Dumfries 85. minutil võiduvärava sepistas.  

Kohe esimestel minutitel sattusid ohtu juba mõlemad väravad, kui esmalt piiras Ukraina suurte jõududega ja pikalt Hollandi trahvikasti, löögile siiski jõudmata, ning kohe vasturünnakul vastas Memphis Depay pika reidiga ja sundis Heorhi Buštšani keerulisele tõrjele. 5. minutil hiilgas Buštšan veelgi võimsamalt, jõudes blokeerima Dumfriese lähilööki, mille puhul näis olevat keerulisem mitte skoorida. 7. minutil lendas üle värava Georginio Wijnaldumi löök.

Kümnekonna hullumeelse minuti järel tõmbas Ukraina pidurit, võttis väga selgelt kaitsest lähtuva lähenemise ja jäi lootma kontratele. Holland suutis sellest hoolimata leida paar väga head olukorda, kuid Wout Weghorst jättis oma võimaluse löömata. Teises väljakuotsas pääses Andri Jarmolenko paaril korral üritama, kuid kord kukkus ta pehmelt ja teisel korral lendas löök otse Maarten Stekelenburgile kätte.

Poolaja lõpu eel hakkas jälle juhtuma. 39. minutil hiilgas Buštšan suurepärase ühekäetõrjega, kui Wijnaldumi löök tuli mängijate vahelt ja võttis kaitsjast ka kerge rikošeti. 40. minutil magati Dumfries tagapostis täiesti maha, aga ta ei suutnud tsenderdust neljalt meetrilt värava peale suunata. 45. minutil pääses aga Jarmolenko ilusa kombinatsiooni järel vastaste viiekasti nurka, kus Stekelenburg talle siiski õigeaegselt vastu jõudis.

Holland jätkas domineerimist ka teisel poolajal ja jõudis lõpuks sihile 52. minutil. Dumfries möödus paremal äärel kaitsjast ja andis terava tsenderduse värava ette, kust Buštšan lükkas selle küll eemale, ent teisest lainest jõudis esimesena jaole Wijnaldum, kes saatis palli ühe puutega võrku.

Lisa tuli peagi, kui 58. minutil murdis Dumfries jõuliselt paremalt kasti ning pall põrkas kaitsja kaudu ette Weghorstile, kes saatis palli võrku sarnaselt avavärava olukorrale. Seejuures pidi VAR tükk aega jooni tõmbama, selgitamaks, et Dumfries ei olnud ründaja löögi hetkel suluseisus.

Adlerauge Stefan Lupp. Chapeau! pic.twitter.com/JgroEyZRCl — Collinas Erben (@CollinasErben) June 13, 2021

Ukraina jõudis teisel poolajal esimese korraliku rünnakuni alles 72. minutil, mil Roman Jaremtšuki kauglöök maandus Stekelenburgi süles. Ometi oli vaid seitse minutit hiljem seis juba viigis. 75. minutil pööras Jarmolenko karistusala kaare tagant end löögile ja saatis püüdmatu palli tagumisse ristnurka. 79. minutil koksas Jaremtšuk peaga väravasse Ruslan Malinovski karistuslöögi.

Ukrainlaste muinasjutuline tagasitulek ei saanud siiski väärilist lõppu, sest 85. minutil saatis Dumfries peaga väravasse vahetusest sekkunud Nathan Ake tsenderduse ja kindlustas, et pärast kahte vahele jäänud suurturniiri on Oranje tagasi suures mängus, kus alagrupp ei kujuta endast nende jaoks probleemi. Soccernet.ee tähelepanekud:

1. De Boeri kangekaelne valik

Kohtumise eel pakkus Hollandi poolelt enim kõneainet Frank de Boeri otsus viimasel hetkel 3-5-2 taktika kasutusele võtta. Kontrollmängud tõid sellega 2:2 viigi Šotimaa vastu ja 3:0 võidu Gruusia üle, kuid vaatlejaid see kuigivõrd ei veennud. Mängueelse treeningu kohalt lendas üle lennuk, mis kandis Hollandi koondise peatreenerile suunatud sõnumit: Frank, kasuta lihtsalt 4-3-3!

De Boer jäi endale kindlaks aga ka pärast seda, kui selgus, et Matthijs de Ligt vigastusega kõrvale jääb. Kuna tema asendajaks osutus 19-aastane Jurrien Timber, kes mahtus lõppenud hooajal Ajaxis vaid 16 korda põhikoosseisu ja tegi alles Šotimaa vastu oma koondisedebüüdi, siis näis tõepoolest kaheldavana, kas põikpäiselt kolme keskkaitsja kasutamine on ikka mõistlik valik.

Kas see oli siis mõistlik? Vara lõplikult öelda, kuid enamuse ajast oli Hollandi esitus soliidne ja peaks usaldust de Boeri suhtes pigem kasvatama. Ründemäng toimis hoogsalt ning võimalusi loodi rohkem kui piisavalt, et kiiresti juhtohjad haarata ja mäng magama panna, ainult realiseerimine jättis soovida. Kaitses oldi esimesel poolajal puhuti kontratele haavatavad, teisel poolajal püsis ka see osa paremini kontrolli all. Sisselastud väravate puhul ei mänginud formatsioon rolli, sest esimene sündis tühja koha pealt individuaalse meisterlikkuse pealt, teine standardolukorrast.

Tõsised testid seisavad ilmselt ees alles sõelmängudes, sest Hollandi mängijate meisterlikkus on selline, et alagrupis oodatakse neilt võite kõikide vastaste vastu taktikalistest valikutest olenemata.

Maarten Stekelenburg went three full seasons without playing a league game.

He hadn’t played for the Netherlands since 2016.

But after covering for Ajax’s Andre Onana this season, the 38-year-old is now back in goal for his country in a major championship #NED pic.twitter.com/vn9LDc0ysh

— B/R Football (@brfootball) June 13, 2021

2. Rekordimees väravas

Maarten Stekelenburg kaitses Hollandi väravat 38 aasta ja 264 päeva vanusena, mis tegi temast Hollandi ajaloo vanima mängija suurturniiril.

Ühtlasi oli jällegi tegemist de Boeri vastuolulise valikuga, sest Stekelenburg on viimastel aastatel ülimalt vähe mänguaega teeninud. Eelneval kolmel hooajal Evertonis pingil istunud mees naasis lõppenud hooajaks Ajaxisse, kus tema arvele jäi ainult 12 liigamängu, kuid sellest de Boeri jaoks piisas. Nädala taguses sõprusmängus Gruusia vastu tegi ta oma esimese mängu Hollandi koondise väravasuul pärast 2016. aastat!

2010. aastal MM-i finaalis mänginud Stekelenburg näitas siiski, et tema kogemustepagasi juures ei ole pidev mängupraktika sugugi hädavajalik. Võib-olla ulatanuks ta kümme aastat nooremana ka mõnda väravat ära võtma, aga üldiselt tegi ta kohustuslikud asjad kindlalt ära ja paistis eriti hästi silma positsioonivalikuga.

3. Kiievi Dinamo kaitseblokk

Kui keskväljal on Ukrainal ette näidata tippklubide mehi ja ka ründeosakond on valdavalt komplekteeritud välisklubide meestega, siis kaitsepool on peaaegu täielikult ühe klubi, valitseva Ukraina meistri Kiievi Dinamo jagu.

Väravavaht, kolm kaitsjat ja kaitseliini ees patrulliv Serhii Sõdortšuk kuuluvad kõik Dinamosse, omades seega rahvuskoondise jaoks haruldaselt head kokkumängu kogemust. Viimanegi kaitsemees on koduliigast, aga tema teenib leiba Donetski Šahtaris.

Hea koostöö ja teineteisemõistmine on kahtlemata trumbiks, olgugi et üks-ühe vastu ei ole tegemist nimedega, kellelt ootaks Hollandi ründestaaridega hakkama saamist. Lõpuks ei saadudki, sest kahevõitluste kaotused läksid kalliks maksma.

4. Mängu parim - Denzel Dumfries

Üheks argumendiks 3-5-2 süsteemi kasuks on see, et Dumfriese näol on neil ideaalne mängija selles süsteemis tõusva ääre positsioonile. Hollandi kahele esimesele väravale eelnes Dumfriese poolt võidetud kahevõitlus, kolmanda toimetas ta ise võrku. Ohtu külvas ta lakkamatult, esimesel poolajal jäid võiduväravast lihtsamad olukorrad löömata.

Protokoll:

Holland - Ukraina 3:2 (0:0)
52. Georginio Wijnaldum, 59. Wout Weghorst, 85. Denzel Dumfries - 75. Andri Jarmolenko, 79. Roman Jaremtšuk

Hoiatused: 90+3. Sergei Sõdortšuk
Peakohtunik: Felix Brych (Saksamaa)

Holland: Stekelnburg, Van Aanholt (64. Wijndal), Blind (64. Ake), De Vrij, Timber (88. Veltman), Dumfries, F. De Jong, Wijnaldum, De Roon, Depay (90+1. Malen), Weghorst (88. L. De Jong).
Varus: Ake, Breghuis, Bizot, L. De Jong, Gakpo, Gravenberch, Klaassen, Koopmeiners, Krul, Malen, Veltman, Wijndal.

Ukraina: Buštšan, Karavajev, Zabarnõi, Matvijenko, Mõkolenko, Zintšenko, Jarmolenko, Sõdortšuk, Malinovski, Zubkov (13. Marlos; 64. Šaparenko)), Jaremtšuk.
Varus: Besiedin, Dovbõk, Krõvtsov, Makarenko, Marlos, Popov, Pjatov, Šaparenko, Sobol, Stepanenko, Trubin, Tõmtšuk.