Kes peataks Liverpooli? Loomulikult Diego Simeone.

Oli igati etteaimatav, et Meistrite liiga tiitlikaitsja naasmine alles kevadel neile rõõmu toonud Metropolitano staadionile ei paku esteedipilgule midagi vaimustumisväärset. Yin ja yang, must ja valge, negatiivne ja positiivne, kaitse ja rünnak – tänasest jalgpallimaailmast on raske leida suuremaid vastandeid kui Atletico ja Liverpool. Ent kui tavaliselt lähenevad kaks poolust teineteisele kuni kokkusobivuseni, siis jalgpallis pole harmoonia lõpptulemusena pea iialgi võimalik. Nii ka seekord.

Kui Saul Niguez juba neljandal minutil nurgalöögi järel Atletico juhtima kõksas, oli selge, millist mängu edaspidi näha saab. Ja täpselt nii läkski – Atletico kaitses ja rõhus vaid vasturünnakutele, Liverpool proovis-otsis-keerutas … ning jäi lõpuks tühjade kätega. Protokollist vaatab vastu kuiv statistika, mille kohaselt tänavuse hooaja valitsejad ei suutnud 90 minuti jooksul raamide vahele suunata ainsatki lööki. Kuidas selleni jõuti? Soccernet.ee tegi mängust järgmised tähelepanekud.

1. Kas Liverpoolile maksis kätte liigne tugevus?

"Ah et Atletico ei ole Meistrite liiga play-off-mängu kodus mitte kunagi kaotanud? Tõesti? Meeldiv uudis. Suur tänu teile. Jumal tänatud, et me nendega ka Anfieldil mängime."

Vaevalt uskus Jürgen Klopp mängueelsel pressikonverentsil seda irooniaturtsatust lendu lastes tegelikult, et täpselt nii peab ta end mõtlema sundima ka pärast lõpuvilet. Alagrupis on Madridi sinipunavalge meeskond endale libastumisi lubanud, otsustavas faasis enam mitte – viimase 12 koduse play-off-mänguga on endale lastud lüüa täpselt üks värav!

Mis kõige imekspandavam – Klopp teadis ju täpselt, kuidas Simeone talle vastu astub. Ent põrkas ikka peaga vastu seina. Kas alapealkirjas ära toodud paradoks sai tõeks, usk enda mänguplaani ülimusse Liverpoolile saatuslikuks? Veendumus, et nad ei pea kohandama end vastase järgi, vedas alt? Seda võib mõista, sest kogu senise hooaja jooksul on ju täpselt nii olnudki, et mängigu teine meeskond kuidas tahes, Liverpool võtab lõpuks ikka võidu.

Hambad-risti-võitluses pakub Atletico aga klassi, milleni ei küündi Euroopas mitte ükski teine tippmeeskond. Liverpool jäi palli liigutamisel liialt aeglaseks ja passiivseks, säramiseks ruumi vajavad ründetähed kustusid Atletico haardesse sattununa üksteise järel vaikse susinaga. Millal võttis Klopp viimati olukorras, kus väravat oli vaja, teineteise järel platsilt ära nii Sadio Mane kui ka Mohamed Salahi? Millal tegi ta viimati taktikalistel kaalutlustel esimese vahetuse juba poolajal?

2. Distsipliin püsis esimesest sekundist viimaseni

Seejuures ei läinud Atletico toorutsemise teed, kuigi puristide jaoks oli nende mängus kahtlemata ninakirtsutamist väärivat rohkem kui küllalt. Kuid kodumeeskonnale vilistati lõpuks 11, Liverpoolile 13 viga. Ning bussiparkimise ja betoonkaitse jutud aitab ümber lükata protokoll – pealelöögid Atletico kasuks 8:6, löögid raamidesse 2:0.

3. Pöörane publik kandis Atleticot.

Liverpoolil on Kop, mis võib olla meeskonna jaoks 12., 13. ja parimal päeval isegi 14. mängija. Ent Atletico Kop mahutab ligi 70 000 inimest ja ulatub kõigis staadioni külgedes esimesest pingireast viimaseni. Dirigent El Cholo ergutas seda koori 90 minuti jooksul korduvalt, sama tegid mängijad. Publik ei lasknud end pikalt paluda.

Simeone getting the crowd behind Atletico with four minutes of stoppage time to play#ATLLIV #UCL

(📸: @DAZN_CA )pic.twitter.com/16beN5wXyZ — Goal (@goal) February 18, 2020

Atletico mängijate ja publiku kokkusulandumine on seejuures midagi hoopis muud võrreldes Liverpooli, Dortmundi Borussia, Poola või Balkani fännikooridega. Selles ainulaadses vastastikuses klammerdumises on teinekord lausa midagi maniakaalset. Isegi religioosselt sektantlikku, sest on ju Simeone kogu oma filosoofia üles ehitanud vastandumisele. On see Atletico suguse klubi jaoks ainuvõimalik valik? Võib-olla ongi. Ning kas saabki siis õigupoolest üldse imestada, et 11 Liverpooli meest kümnetele tuhandetele vastu ei saanud?

Võiduga Liverpooli sõitmine ei tähenda Atleticole iseenesest veel vähimatki. Küsitagu või Barcelona mängijatelt, kellele Anfieldi mainimine tekitab siiani kontrollimatuid närvilisi tõmblusi ja külma higi seljal. Ent paradoksaalsel moel on Barcelona 3:0 võib-olla isegi vähem väärt kui Atletico 1:0.

Eduseisu kaitsmine ei ole lihtsalt Barcelona DNA-s. Nii läksid nad kevadel Liverpooli vastu ikkagi mängima oma mängu ja said lüüa, sest Liverpool mängis samamoodi, aga paremini. Üks yang oli lihtsalt teisest üle, kui eelnenud võrdlust meelevaldselt väänata.

Samal ajal on Atletico ja Liverpooli lähenemised nii diametraalselt vastandlikud, liikudes algusest peale ettemääratud kokkupõrkekursil, et lahendus saab olla vaid üks: emb või kumb murdub. Yin jääb yin’iks, yang jääb yang’iks. Ent harmooniat ei näe me iial. Emb-kumb valitseb. Ning tippjalgpalli kui duelli olemus määrab omakorda selle, et valitsejaks kerkijat saab põlastada vaid subjektiivsest vaatepunktist. Võitjate üle kohut ei mõisteta.

Näis, kuidas läheb 11. märtsil Liverpoolis. Praegu jätkem lõppsõna taas Kloppile:

"Tere tulemast Anfieldile. See pole veel läbi."

Tulemus:

Atletico Madrid - Liverpool 1:0 (1:0)
4. Saul Niguez