Jüri Saar on Eesti jalgpallis teinud ja näinud sisuliselt kõike. Suurima jälje on ta jätnud naistejalgpalli, olles legendaarse Pärnu JK asutaja ja peatreener, kuid lisaks sellele on ta tegutsenud ka tippmängija, -kohtuniku ja -ametnikuna. Kõige selle kõrval on ta Eesti absoluutsesse tippu jõudnud veel ühes rollis: Pärnu rannastaadioni areenimeistrina. 7. septembril täitus Saarel 70 eluaastat.

See, kust sai kõik alguse. Pärnu Kalevis Jaan Tali juhendamisel jalgpallimängimist alustanud Saar kuulus aastaid populaarsesse Pärnu Kalakombinaadi meeskonda, mille ridades tuli 1985. aastal ka Eesti NSV meistriks. Karikavõitjaks tuldi 1981., 1982., 1988. ja 1990. aastal, kusjuures viimased kaks karikavõitu tulid koos Sergei Ratnikoviga mängivate treeneritena.

Legendaarne Pärnu Kalakombinaat / MEK tuli 1985. aastal Eesti NSV meistriks. Tagasi mõeldes oli see vist üks tõeliselt kihvt aeg – Eesti parim tiim tuli Pärnust. Tol ajal oli Eesti jalgpallis raskuskese ju venekeelsel seltskonnal, aga teie olite eestikeelne võistkond.
Meil oli ka paar vene poissi, aga nad olid kohalikud ja väga hea eesti keelega, näiteks Sergei Ratnikov. Mingil ajal oli üks sõjaväepoiss ka juures, kes oli kuskilt Pärnusse teenima saadetud, aga muidu küll. Aiaääred olid ikka mängude ajal inimesi täis, kassa juures oli piletisaba päris pikk. 1985. aastal oli muidugi see jama, et vana tribüün lammutati 1981. aastal ära, aga uus ei olnud veel valmis.

Kohalik jalgpall oli populaarne, eriti kelnerite ja taksojuhtide seas. Tol ajal oli nii, et kui meil oli rannastaadionil, toonase nimega Kalevi staadionil, mäng, siis taksod linnas sisuliselt ei sõitnudki. Ja kui muul ajal olid taksopeatustes pikad järjekorrad, siis kui taksojuhid nägid, et mina või mõni teine mängija kuskil seisame, siis peeti kinni ja viidi meid koju. Järjekorras ei öelnud keegi, et miks vahele trügisid. Kelneritega oli sama – lõunapaus oli alati meie mängu ajal.

Kui tahtsime pärast mängu sööma minna, siis meid lasti taas ilma järjekorrata sisse. Paha oli aga see, et nii mõnigi mees minetas seal oma sportliku vormi. Igas lauas ju pakuti, kõik tahtsid sõbrad olla ja koos võtta. Olime populaarsed. Kas selle tingis mäng, see, et olime kohalikud ... Olime juba parajas eas, kõik olid kaua mänginud. Tuumik oli enam-vähem ühevanune, 1954 olime sündinud mina, Saali Jaan, Rüütli Tarmo, Lapi Peeter, 1955 olid Meetua Tõnu ja mõned veel.

Kui paljud toonase aja mängijatest said elada nagu profid? Paljud vist käisid talvel tööl ja suvel mängisid ainult jalgpalli?
Olime sisuliselt poolprofessionaalid. Kes oli kalakombinaadis tööl, kes MEK-is (mehhaniseeritud ehituskolonn). Talvel tegime kaks-kolm kuud tööd, siis hakkasid laagrid ja suvel olime töölt vabastatud, aga saime oma palka edasi. Mäletan näiteks, kuidas Raeküla staadioni puuhoone tagumist osa koos Tarmo Rüütli ja Aivar Brantiga värvisime. See oli jube kõrge, et meretuult kinni püüda – ma ei tea, kuidas me seal riskisime ja nende kõrgete redelite pealt alla ei kukkunud!

Märtsis algasid juba laagrid – märtsis olime tavaliselt kolm nädalat Türil. Mängisime hokit, suusatasime, mängisime saalis. Käis kõva füüsilise ladumine. Siis olime juba töölt vabastatud, aga palk jooksis. Seda keskmist palka, mis me talvega välja teenisime, saime suvel edasi. Käiski skeemitamine – palusin ka juhatajalt, et maksa mulle 50 rubla rohkem, maksan selle sulle kohe käe peale tagasi, aga saan selle jagu suvel rohkem palka. Selline elu oli.

Aprillis olime tavaliselt kolm nädalat Musta mere ääres, Novorossiiski külje all Gelendžikis. Kui Türilt sai veel nädalavahetusel koju sõita, siis sealt ju mitte. Minul oli juba kaks last, suhtlus käis kirja teel. Koos meiega olid seal laagris NSV Liidu esiliiga ja teise liiga pundid, kellega pidasime kontrollmänge. Väljakud ei olnud head, aga leidsime igasuguseid variante, kuidas trenni teha, näiteks pargis.

Kui 1986. aasta aprillis Tšornobõli avarii juhtus, siis olimegi parasjagu sealt laagrist tagasi tulemas, olime parasjagu Kiievis. Maandusime seal, järgmine lend lükati aga edasi ja edasi. Alguses ju kuskil ei räägitudki, mis oli juhtunud.

Milline oli toona jalgpallurite perspektiiv? Tänapäeval saab ju püüelda koondise ja välisklubi poole. NSV Liidu koondisesse ei jõudnud aga ükski Eesti mängija, piirid olid kinni. Mis pani seal nädalate kaupa Musta mere ääres perest eemal laagris istuma? Armastus mängu vastu?
Kui nii mõtlema hakata, siis ju ta nii oligi. Mina olen mängija ja treenerina alati tahtnud ka tööd teha. Kui teha, siis korralikult ja hoolega. Aga kui nii mõtlema hakata, siis mis see tõesti muud olla sai kui armastus mängu vastu. Natuke ilmselt meelitas ka see, et kui olid juba kuhugi jõudnud, tahtsid veel paremini, võita ja Eesti meistriks tulla. Ja see populaarsus ja staatus samamoodi.

Aasta lõpul saime kalakombinaadi ja MEK-i juhatajate toel – need nimed tuleb välja öelda, kalakombinaadi direktor Mati Tamm ja MEK-i, hilisema AS Savi juht Sulev Laanpere! – sõita Moskvasse, Leningradi, Tadžikistani, Kasahstani ja igale poole mujale meie armsatesse nõukogude vabariikidesse, samuti Bulgaariasse, Tšehhi, Poolasse. Juba need reisid olid toona suured asjad. Mina sain ühel hetkel autoostuloa, nii mõnigi sai korteri.

Jüri Saar, treener

Amet, mille poolest on Saar ilmselt Eesti jalgpallis kõige enam tuntud. 1992. aastal Pärnu JK naiskonnale aluse pannud Saar juhendas legendaarset naiskonda kuni 2017. aasta lõpuni. Eesti meistrivõistlustelt võideti tema juhendamisel 24 medalit, sealhulgas 13 meistritiitlit. 2013. aasta sügisel jõuti esimese ja seni ainsa Eesti naiskonnana Meistrite liiga põhiturniirile. Lisaks sellele oli Saar nii aastatel 1997–98 kui 2002–07 Eesti naistekoondise peatreener.

Aasta oli 1992, kui asutasid Pärnu JK naiskonna. Kas ilkujaid, kes küsisid, et millega sa ometi tegeled, oli palju? Naistel polnud ju tollal veel Eestis meistrivõistlusigi.
Mul tuleb meelde üks esimesi lastevanemate koosolekuid, kui mulle öeldi, et tüdrukutel lähevad jalgpallist ju jalad kõveraks, et kõikidel jalgpalluritel on jalad kõverad. Seletasin, et vastupidi: nende jalad lähevad veel ilusamaks! Nad teevad trenni, on sportlikud ja ei logele kuskil. Kui need jalad on kõveraks loodud, siis nad on kõverad, kui on normaalsed, siis lähevad veel kaunimaks. Nad raputasid pead, vaatasid üksteisele otsa ... ega meil naistejalgpallist siis midagi ei teatudki.

Aga minu ja mitme teise meie meeskonna mängija lapsed käisid meil pidevalt trennis kaasas, olid koos emadega mängudel kaasas ja jutt läks lahti. Kadunud Tõnu Meetua küsis ühel hetkel: aga miks plikad jalkat ei mängi? Elasin toona Vana-Pärnus, seal oli kolm jalgpalliplatsi, mida praegu enam ei ole. Kutsusin sinna pundi kokku ja sinna hakkas järjest tüdrukuid juurde tulema.

Kusjuures ma ei teadnudki, et samal ajal oli Raimo Paulberg natuke enne mind ka tüdrukud jalkat mängima võtnud, ja sealt tuli ka väga häid mängijaid. Ühel hetkel panime võistkonnad Pärnu JK alla kokku, mina jäin treeneriks. Mingit paksu verd seal ei olnud, oleme Raimoga siiani väga head sõbrad.

Alguses olid Eestis Snickers Cupi turniirid, ühel hetkel tulid meistrivõistlused ja suur stiimul oli ka see, et sai Soomes turniiridel käia. Tartus, Viljandis, Nõmmel tekkisid pundid, aga paljud neist läksid mõne aasta järel laiali.

Asi arenes üha edasi, mängijaid tuli juurde ja lõpuks olime ju juba Euroopas naiskond, kellega arvestati. Ja väga paljud mängijad olid meie juures väga pikalt. Oma tütar Heleri Saar mängis sisuliselt lõpuni välja, Tõnu Meetua tütar Elis samamoodi. Varje Tugim tuli Raimo Paulbergi pundist meile. Gerlin Naisson lõpetas pisut varem. Anastassia Morkovkina, Kaire Palmaru ...

Selleks, et tuumik nii pikalt koos püsis, pidid sa ju midagi väga õigesti tegema.
Eks nad peavad seda ise ütlema, mis see oli. Aga julgen öelda, et vähemalt viimased viis-kuus-seitse aastat ei olnud meil üldse muret mingite tiimisiseste probleemidega. Kapten Gerlin Naisson, hüüame teda siiani Kapuks, oskas need asjad jube hästi ära lahendada, nii et mina sain tihtipeale neist alles hiljem teada.

Tippaegadel mängisid teil isegi mõned leegionärid. Kuidas nemad teie naiskonda jõudsid?
Käisime ise mujal mängimas ja korraldasime ka ise Rabahallis talviseid turniire, kus käisid Poola meistrid, leedukad, lätlased, mingil hetkel ka soomlased. Kui koduliigas on kuus võistkonda, siis kaua sa ikka nendega mängid – tahad ju ikka vaheldust! Sealt tekkisidki sidemed.

Olga Ševcova, toona Ivanova, mängib praegu väga kõrgel tasemel –ta oli ju Türgis Fenerbahces. Hetkel mängib Islandi meistriliigas. Temaga oli nii, et olime Lätis või Leedus turniiril, kui tema treener tuli minuga rääkima, et selline 16-aastane andekas tüdruk on, kellel oleks vaja paremat võistkonda ja paremaid tingimusi kui Lätis. Kui ta talvel meile tuli, siis ladusime Jõulumäe laagris füüsilist põhja, ja enne viimast trenni vaatasin, et kõik juba kogunevad, aga teda veel ei ole, pidi oma toas kohmitsema. Läksin siis vaatama, mis ta teeb – ta rääkis, et pole elus nii palju trenni teinud ja ei suuda liigutada! Lõpuks tegi ta ikka kõik kaasa.

Saime Estonia spaahotelliga kaubale, et kui ta nädalavahetuseti Eestis käis, oli tal seal elamine ja söök prii. Bussisõidud maksis klubi kinni. Samamoodi käis meil veel mõni Läti mängija ja lõpuks tuli ju Valgevenest Anastasija-Grazyna Štšerbatšenia. Ta kirjutas ka meile ise, et tahaks tulla – panime ta samamoodi Estoniasse elama, ta sai väikest taskuraha ja elab siiani Eestis.

Temaga oli ükskord huvitav lugu. Ta oli just koondisest tagasi tulnud ja küsis minu käest, et kas siin dopinguproove ka tehakse. Ütlesin, et vahel ikka. Ta rääkis ausalt ära, et neile oli antud mingeid asju, mis pidid kümme päeva kehas olema. Ütlesin talle, et ta ei saa mingil juhul mängida. Jumal tänatud, et rääkis!

Pärast PJK-st lahkumist ei ole sa treeneritööga päris ära lõpetanud – oled olnud nii Paide Linnanaiskonna, Saku Sportingu kui nüüd Nõmme Unitedi naiskonna juures. Kõigis nendes võistkondades on samal ajal mänginud ka tütar Heleri. Kumb oli enne, kas muna või kana?
Kui PJK-st lahkusin, siis Heleri ei teadnud sellest midagi ette. Ma ei suutnud selle poliitikaga kaasa minna, mida Aivar Kuningas ajama hakkas, ja nagu näete, siis mul oli õigus: asi lõppes ju suurte võlgadega, tulemustest ärme räägigi. Naiskond kadus üldse ära. Nüüd on eesotsas uued mehed, kes proovivad asju uuesti teha. Mingil määral olen seal asjadega kursis ja natuke olen saanud aidata. Eilegi tuli mulle kõne, et tule ja võta tüdrukute grupid.

Kui Pärnust paljud lahkusid ja asi laiali läks, siis Heleri tahtis edasi mängida. Saku oli talle kõige lähem koht, kus mängida – lisaks elab ka minu tädi, kes sai augustis 93, seal staadioni kõrval. Ühel hetkel palus Saku peatreener Jan Harend Heleril uurida, kas ma ei tahaks ka natuke aidata.

Mingil hetkel tahtis Joel Lindpere mind Tallinna Kalevisse. Käisin seal isegi tutvumas ja üht trenni andmas, plikad tahtsid, et ma tuleksin, aga Heleri hakkas siis rääkima: kas tahad tõesti sellega uuesti pihta hakata, et elu oleks 24/7 ainult jalgpall? Äkki oleks aeg juba rahulikumalt võtta?

Lõpuks loobusingi sellest, aga siis tuli kõne Paidest, kus teise liiga naiskond tahtis abi. Helistaja oli Viktor Mets, kohalik legend. Paidesse tuli Heleri minu järel, aga Sakus oli ta enne mind. Nõmme Unitedis mängivad Heleri lapsed, seal oli ta ka enne mind. Ma näiteks ei teadnudki, kui ta eelmisel aastal seal rahvaliigat mängima hakkas!

Paides oli minu viga ilmselt see, et hakkasin liiga palju nõudma. Nad ei olnud harjunud niimoodi trenni tegema ja pingutama, aegamööda hakkasid mängijad ära kaduma. Nõmmel on aga huvitav kooslus – seal on väga kogenud mängijad. Eelmise aasta lõpus olid seal ka mõned lapsevanemad, 30–40-aastased, kes alles hakkasid laste kõrvalt jalgpalli avastama. Õpetasin neile, kuidas põrkega žongleerida. Nad olid igas trennis kohal ja kui mängudes platsile said, siis näod lõid särama. Väga kihvt oli seda kõrvalt vaadata.

Lisaks sellele olen olnud ka Eesti politseikoondiste treener. Iga teatud aja tagant toimuvad põhjamaade meistrivõistlused politseinikele, kus olen nii Eesti naiskonda kui meeskonda juhendanud. Sel aastal mängisime Rootsis, meil läks isegi päris hästi – jäime küll viimaseks, aga kui eelmisel korral kaotasime Norrale 0:12, siis seekord 0:6. Rootsile kaotasime eelmisel aastal kuue või seitsmega, nüüd alles viimase minuti väravast 0:1.

Mille poolest on Eesti naistejalgpall viimase 30 aastaga kõige rohkem arenenud, mille poolest aga kõige vähem edasi läinud? Oled seda kõike ju algusest peale näinud.
Väga raske küsimus. Mõnele teeb see võibolla haiget, aga mulle tundub, et praegu ei ole selliseid eredaid tähti, kes suudaksid mänge otsustada – nagu oli meil Nastja Morkovkina. Küll on loodetud siit ja sealt. Käisin hiljuti Albaanias kohapeal naistekoondist vaatamas. Kurat, võrdsed võistkonnad, aga meil ei tule kedagi, kes oleks väljakul liider. Lootsin vahepeal, et selline liider saab Vlada Kubassovast, aga tema ei paistnud üldse silma. Lisette Tammik – natukene. Ainus, kes oli, oli Mari Liis Lillemäe, kes püüdis ja lõpus veel seal ennast krampideni rabeles.

Sellist mängijat ei ole, kes vajadusel kärataks, et saame, suudame, paneme! Vanasti oli Heleri Saar selline, kes võis naiskonna üles sütitada. Kui teinekord Nastjal mäng ei läinud, siis tulid teised – Kristina Bannikova, Kaire Palmaru ...

Positiivse poole peal on aga kindlasti see, et inimesi ja võistkondi on naistejalgpalli juurde tulnud. Sel aastal tundub ka, et tabeli keskmine osa on suhteliselt võrdne. Noortevõistkondi on palju juures, töö käib, aga sellist üldist hüpet tahaks isegi veel rohkem näha.

Aga ütlesin juba siis, kui Keith Boanas Eestisse tuli: ärge lootkegi, et muu maailm hakkab meid järele ootama. Mujal käib asi kiiremini ja naistejalgpalli panustatakse kuidagi rohkem. Kui hakkasime Pärnuga Meistrite liiga turniiridel käima, siis kõik lennud maksis AS Savi kinni. Elamised ja toitlustus olid UEFA poolt kinni makstud. Hiljem tuli meile ka linn appi, kui eesotsas oli Mart Viisitamm. Teised – lätlased, leedukad, valgevenelased – küsisid, et kas teile siis jalkaliidu poolt raha ei tulegi, see tuleb ju Euroopast. Lõpuks hakkasime meie ka seda raha saama.

Hea suhtleja ja asjaajajana on Saar löönud kaasa ka jalgpalliliidu juhtimises. Üheksakümnendate algul oli ta põgusalt suisa jalgpalliliidu presidendi kandidaat ning kuulus alaliidu juhatusse.

Kuidas sa jalgpalliliidu juhatusse sattusid?
Ma päris täpselt ei mäleta, aga siis oli volikogu ja mind esitati juhatuse kandidaadiks. Sealt edasi toimusid valimised ning mind valiti juhatusse. 1993. aastal, kui Peeter Küttis presidendiks sai, olin ka mina kandidaatide nimekirjas. Asjaolusid ei mäleta, kuidas mina sinna nimekirja üldse sain!

See oli parasjagu just see aeg, kus hakati koondist kokku panema, kusjuures mul õnnestus ju isegi mängida! Kaks esimest mängu olid lätlaste vastu, ühes mängisin viimased 15 minutit. Uno Piir kutsus mind koondisesse, käisime Norras, kus ma ka ühes mängus mängisin. Kas kutse tuli sellepärast, et olin juhatuses? Ei tahaks uskuda. Ma veel mängisin, ei olnud küll teab mis heas vormis, aga tollal ju kõik välismaale ei pääsenud. Ametlikku koondisemängu ma aga lõpuks kirja ei saanud.

Saarest sai 1994. aastal Eesti üks esimesi FIFA kategooria jalgpallikohtunikke. Meeste meistriliigas sai ta aastatel 1992–2000 kirja 88 kohtumist. Rahvusvahelise karjääri tipphetk oli Saksamaa–Norra naiste MM-valikmängu vilistamine, lisaks sai ta kirja A-koondise kohtumisi meeste seas. Eesti karikafinaali vilistas Saar 1995., 1997. ja 1999. aastal. Rahvusvahelise taseme kohtunik sai ka poeg Eikost.

Kuidas või mis asjaoludel sai sinust kohtunik?
See oli veel sügaval Vene ajal, kui hakkasin juba mängimist lõpetama. Mängisingi tegelikult liiga kaua, olin vist 39, kui lõpetasin – aitasin Pärnu JK meeskonnal veel üleminekumängudel uuesti meistriliigasse tõusta. Aga igatahes – Heinart Kaat oli jalgpalliföderatsiooni juht, tal oli Pärnus suvekodu ja ühel hetkel ta uuris minu käest, kas tahaksin proovida. Eks ma siis hakkasingi proovima, olles ise samal ajal treener.

Mäletan, kuidas ükskord vilistasin Maardus kellegi mängu. Pärast kirjutati protest, et kuidas nii – ise on treener ja samal ajal vilistab! See ei olnud kusjuures üldse minu võistkonna liiga või midagi sellist.

Igatahes hakkasin vilistama ja huvitaval kombel hakkas asi ka edenema. Kuigi olin kohtuniku kohta juba suhteliselt vana, anti mulle võimalus minna FIFA kategooria koolitusele. Oleg Timofejev oli aasta varem sinna pääsenud, mina olin järgmine. Läksin FIFA koolitusele, teadmata, mida see tähendab ja mida seal nõutakse. Liidu ajal ma ju ka suurt jalgpalli ei vilistanud, seal oli ikka päris keeruline: vaatasin, suu lahti, mismoodi seal seminarid toimusid. See kõik oli hoopis teistmoodi.

Euroopas läks mul päris hästi. Vanuse poolest oleksin saanud veel ühe aasta FIFA-s olla, aga nii ei arvatud Eesti Jalgpalli Liidus. Sain FIFA-st määramise peakohtunikuks ja viimases mängus enne seda Eestis pandi mind küll sama brigaadiga meistriliigat tegema, kuid abikohtunik pandi vilistama ja mind piiri peale! Praegu ei oleks see isegi mõeldav. Vaata näiteks Kristo Tohvrit, kes käib igal pool oma kindla brigaadiga, et saaks klappi harjutada. Aga see ei ole mingi kriitika – aeg oli lihtsalt selline.

Norra ja Saksa naiskonna mängu vilistamine oli suur asi. Nad olid ju paar aastat varem mänginud omavahel MM-finaalis! Tean, et andsin selles mängus ühe jube kerge punase kaardi.

Mind rõhus natuke see teadmine, et vilistasin seda mängu, käisin ja tegin kõik järgmise aasta vajalikud testid ära, aga samal ajal kuulsin jalkaliidus teatud inimeste käest, et mind ei panda järgmiseks aastaks enam üldse FIFA nimekirja. Tegin sellegipoolest testid ära, et keegi ei saaks öelda, et midagi minu taha jäi. Pärast vilistasin veel Eestis tükk aega edasi.

2018. aastal olin kohtunik Eesti ja Soome legendide mängul, koos lahkunud Are Habichti, Uno Tutki ja Hannes Kaasikuga. See oli ka pull värk. Ühel hetkel helistati, et näe, selline mäng, tule ja tee. Mul oli aga juba põlv üsna vilets ja trenni ma enam ei teinud. Hakkasin siis rattaga sõitma, et kõigepealt hingamine korda saada, siis hakkasin juba natuke jooksmas käima, et teatud vorm saavutada.

Esimesel poolajal, seisul 1:0 Eesti kasuks andsin igatahes eestlastele penalti. Nägin hästi ära, et Soome kaitsja mängis sihilikult käega. Jari Litmanen tuli aga minu juurde ja hakkas eesti keeles küsima: mis penalti, mis sa jamad! Aga seesama Soome kaitsja tuli seepeale meie juurde ja ütles ausalt: kuule, mängisin tõesti käega! Pärast mängu tuli Litmanen uuesti ja ütles, et kuradi vägevalt vilistasid! Huvitav oli ka see, et mängus olid edasi-tagasi vahetused, kus kohtunik ei pidanud vahetusi näitama. Välja arvatud ühel korral umbes kümme minutit pärast teise poolaja algust, kui platsilt lahkus number üks, Jüri Saar, ja asemele tuli number kaks, Hannes Kaasik. Vahetus toimus, kuna põlv lihtsalt ei lubanud enam edasi vilistada.

Tippkohtunikuks olemise aja kõrvale jäi sul veel ka baari pidamine?

Jah. Üheksakümnendate alguses ehitas Pärnu MEK koos Sulev Laanperega Pärnusse Mai rajooni uusi maju. Olin ka seal natuke abis, meil oli seal niisugune väike kontorimaja, mis hakkas ehituse valmimisel vaikselt tühjemaks jääma. Laanpere pakkus siis välja, et teeme sinna baari – ega seal rajoonis ju midagi sellist väga ei olnud ka. Ühel hetkel müüdi need maad maha ja praegu on sinna suured kihvtid majad peale ehitatud.

See oli aga päris pöörane aeg. Pärnus oli üks Vene maffia punt, selle pealik oli üks Muhha. Vanasti vaatasid nad iga meie mängu tribüünil, nad olid juba siis parajad patsaanid. Ükskord tulid nad meie baari. Elasin seal üsna lähedal ja naised ühel hetkel helistavad, et kuule, kamp venelasi tuli siia, võtsid oma viinad välja ja joovad laua taga. Läksin siis kohale ja ütlesin Muhhale, et kurat, lõpetage ära, see asi nii ei käi. Need tahtsid aga oma nägu päästa ja leppisime kokku, et nad võivad veel kümme minutit olla, viimase joogi teha ja siis lähevad ära. Kui nad välja läksid, siis keegi nende pundist võttis hõlma alt automaadi ja lasi valangu taevasse! Vaat selline aeg oli. Katust käidi meile ka pakkumas, aga me ei maksnud lõpuks kellelegi midagi.  

Juba nõukogude aja lõpust saati on Saar olnud Pärnu rannastaadionil tähtis tegelane, hoolitsedes selle murukatte eest. Peale rannastaadioni ja selle harjutusväljaku hoiab ta praegu silma peal veel Raeküla staadionil, Rehepapi staadionil, Pärnu kesklinnas asuval lastestaadionil ja Paikuse väljakul. 2020. ja 2022. aastal valis jalgpalliliit Pärnu rannastaadioni parima naturaalmuruga staadioniks Eestis.

Olen seda tööd juba pool elu teinud! Kui omal ajal treeneriks sain, siis nägin, kui armetus seisus see staadion oli – kastmata, kõva, väga vilets. Ise mängides olin võitleja, panin selle platsi peal spaagesid ja kogu aeg olid seetõttu küljed katki ja mädanesid. Kõik töölised küll ei joonud, aga paar töömeest olid ka pidevalt sellises ... saamatus olukorras.

Hakkasin siis siin kastmas käima ja asi hakkas kuidagi meeldima. Hakkasin kirja panema, mida ma teen. Uurisin linnaaedniku käest, kuidas näiteks võililli ära saaks. Toona olid sellised mürgid vabalt saada, tänapäeval on vaja nende kasutamiseks koolitused läbi teha. Tulin Pärnu Kalevisse treenerina tööle, esialgu mitte otseselt areeni peale, aga tegin siin asju edasi. Ühel hetkel läks Raeküla staadion remonti. See oli kooli staadion, läksin sinna kooli tööle. Staadion tuli maha lõhkuda ja uus ehitada. Olmehoone jaoks andis pool raha linn, teise poole AS Savi. Hakkasin seda platsi täiega hooldama, saime Rootsist trummelniiduki, hakkasin koolitustel käima ja nii ta läks.

Vahepeal mind küll koondati, aga siis tulin tagasi ja hakkasin Pärnu Kalevis areenimeistriks. Kalev oli tol ajal juba laialimineku äärel, rannastaadioni vana maja oli veel püsti. Tegime siin mänge ja üritusi, muru oli korralik, aga olmehoonet enam ei olnud. Kalev läks siis laiali, rannastaadioni koha peal oli mitu aastat auk. Kui rannastaadion valmis sai, siis töötasime koos endise võrkpalluri Tamar Nassariga paar aastat, kuniks koos ära läksime – meil sai spordikooli juhist kõrini. Vahepeal töötasin Valgerannas golfiväljakutel, aga seal oli talvel nii igav! Siin juba kevaditi toimetati ja mehed kutsusid mind tagasi. Tamar oli ka selleks ajaks tagasi. Jalgpall ikka tõmbas ja tulin uuesti.

Tamariga sujus meil koostöö väga hästi. Tamari poolt oli välja töötatud väetamise ja hooldamise programm. Meil olid oma teadmised, kuidas edasi minna ja veel paremini teha. Kui nüüd eelmise aasta alguses uus juht tuli, siis ta imestas, et miks me ometi iga päev niidame, kalleid väetisi kasutame ja nii edasi. Tamar otsustas uute kutsumuste suunas lahkuda ja ka minu tulevik seal oli väga piiri peal. Siiski otsustasin edasi jääda.

Viimased kaks kevadet ongi meie väljak olnud pisut kehvem – me pole saanud häid lämmastikurikkaid väetisi ega katteloori. Oma raha eest ma ju seda ostma ei hakka. Kevaditi on tekkinud lumeseen, millest on väga raske lahti saada, ja selle tagajärjel väljak jälle kannatab. Suvel jällegi on paljud seda platsi väga kiitnud. Nüüdki peale euromänge kiitsid nii mängijad kui ametnikud ja kohtunikud väljaku kvaliteeti.

See töö on ju füüsiliselt üsna nõudlik. Pead vastu?
Teen ikka veel palju asju. Enne mänge niitmise, mis on vaja väga täpselt teha, teen näiteks alati ise. Aga ilusa ilmaga on see ju väga mõnus. Kui näed tulemust ja mängijad kiidavad, on ju veel toredam. Samas on traumasid ikka ette tulnud.

***

Sündinud: 7. septembril 1954
Mängijana: Pärnu Kalev, Pärnu Kalakombinaat, Pärnu JK
Saavutused mängijana: Eesti NSV meister 1985, Eesti NSV karikavõitja 1981 ja 1982
Saavutused mängiva treenerina: Eesti NSV meister koos Sergei Ratnikovaga 1985, Eesti NSV karikavõitja 1988 ja 1990
Saavutused treenerina: 13-kordne Eesti naiste meister, Eesti naistekoondise peatreener 1997–98, 2002–2007, Eesti aasta parim jalgpallitreener 2014
Kohtunikuna: FIFA kategooria 1994–97, 88 meistriliiga kohtumist (1992–2000)