Iga suurturniiri eel on alati väga ebatänuväärne roll ennustada tuleva turniiri suurimat staari. Kes oleks osanud viimase EM-i eel ennustada, et tegelikult saab suurimaks staariks Otto Rehhagel või näiteks Theo Zagorakis? Või kahe aasta tagusel MM-il ennustada vanameister Zinedine Zidane’i veel nii säravat ja siiani kõneainet pakkuvat luigelendu?

Ehkki suure tõenäosusega võib oodata ka sellelt turniirilt ootamatusi ja ärkamist vanameistritelt, kel oleks aeg noorele põlvkonnale koht kätte näidata, pööravad kõik tüdrukud ja suur osa poisse silmad ikka Cristiano Ronaldo poole.

Miks ka mitte? Selle hooaja sensatsiooniline väravamasin omab endas kõike, mis jalgpalluril vaja – kiired jalad, suurepärane tehnika, hea väravavaist ja platsinägemine ning lisaks sellele muidugi modellilik väljanägemine, mis muudavad 23-aastase Madeira poisi jalgpallimaailma kõige tulusamaks müügiartikliks.

Ronaldoga on muidugi üks aga, mis temal varjuna kaasas käimas. Nimelt pole ta siiani suutnud tõestada end suurte mängude mängijana. Jah – tegu võib olla teiste kadedusega, et talle seda pidevalt nina alla heidetakse, kuid just seda peab ta tänavu tõestama ja oi kui raske saab tal seda teha olema.

Henry kriitikuid vaigistama

Thierry Henry on mängija, kellel pole tänavune hooaeg just kõige paremini läinud, ent keegi ei tohiks unustada tema kliinilist täpsust ja tehnikat. Hooaeg Barcelonas ei lähe kindlasti tema karjääri säravamate hulka, kuid just seetõttu soovib ta kindlasti kordades enam tõestada, et vähemalt suvel suudab ta jälle kõigil suu kinni panna.

Selliseks ootuseks on ka alust, sest viimastes liigamängudes on Henry Barcelona särgis hoogsalt oma väravatearvet kasvatanud, mis on märk vormikõvera tõusust. Lõpuks saab ta Prantsusmaa eest mängida ka esiründaja kohal, millest ta Kataloonias nii väga puudust tundis. Kõik oleneb muidugi ka keskvälja olukorrast ja mängutahtest, mille eest peab eelkõige muretsema Franck Ribery.

Itaallaste ridades ei tundu olevat nõrka kohta – Buffon on maailma parim väravavaht, keskväljal on mehed oma headust tõestanud ja nii peabki otsima meeskonna trumpässa ja musta hobust. Arvestades EM-ide seaduspäraga, et särama hakkavad kogenud lahinguratsud, peab lootma Alessandro Del Pierole. Mõne aasta eest tipptasemelt mõned sammud tagasi astunud Juventuse ikoon pole sel hooajal hinnaalanadust teinud ja on kokku kõmmutanud 24 väravat.

Hispaania staariks ... Raul

Saksamaal pole enne turniiri optimismiks väga suurt põhjust, kuid õlle ja vorsti peal üles kasvanud meestel on olnud sageli kombeks tühja luuavarrega üks paras pirakas teha. Miroslav Klose pole vormis, Lukas Podolski on viimasel ajal naljanumber ja nii peabki vähemalt ründeliinis lootma Mario Gomezile.

Mitte just väga sakslasliku perekonnanimega 22-aastane mängija on tõusnud Stuttgarti superstaariks ja mullu viinud ka sama meeskonna enda väravate toel meistriks. Tänavu just kõige paremini ei läinud, ent just seda kõrgem peaks olema motivatsioon. Samas võib noormehel puudu jääda kogemustest.

Viimasena suurtest pole sõna saanud Hispaania. Iker Casillas on tõstnud end maailma parimate sekka, Fernando Torres on sulgenud kõigi kriitikute suu, Cesc Fabregasel on kuivanud kõrvatagused ja temast on saanud tõeline mängija. Meeskonnas võib oodata mehetegusid absoluutselt kõigilt. Samas on Hispaania tõeliseks staariks mees, kellest ei saa üle ega ümber- Raul.

Calciopoli mudel

Jah, teda pole meeskonnas, kuid temast räägitakse Hispaania puhul enim. Luis Aragonesi otsus jätta vanameister meeskonnast välja on tekitanud tormi veeklaasis ja Hispaania meedia on hullumas. Ammu maha kantud ründaja on tänavu mänginud ideaalselt – mehel pole kiirust ega tehnikat ega suurt jõudu, kuid mööngem – teist sellist mängijat, kes mängu nii hästi loeks ja end õigel ajal palli eest leiaks, me tänapäeva jalgpallis väga ei leia.

Meeskonna heaks võib hakata töötama 2006. aasta Itaalia mudel, kus pidevat läbipõlemist soodustav ajakirjandus tagus Itaalia puhul calciopoli juhtumit ja nii sai Itaalia meeskond rahulikult mängule keskenduda. Äkki nüüd suudab ka alailmne ebaõnnestuja Hispaania sel moel pingest vabaneda ja suure Rauli-ihaluse kõrval end meeskonnana tõestada.

Lisame siis Ruud van Nistelrooij, Andrei Aršavini, need neetud kreeklased, Henrik Larssoni ja veel palju-palju mängijaid, kelle seast me võime leida tuleva turniiri olulisimad tegijad. Pall on ju ometi ümmargune ja kunagi ei või paraku midagi ette teada.