Ma ei saa öelda, et oleksin hardcore koondise fänn. Olen isiklikult staadionil näinud viit mängu, millest kolmel olen viibinud ajakirjanikuna, kahel aga on päris ausalt öeldes üheks faktoriks olnud vastased (Itaalia ja Brasiilia).

Tunnistan avalikult, et olen ringi käinud sinistes särkides, mis pole teps mitte Eesti sümboolikaga, vaid kirjadega "Italia" ning "Argentina". Siiski ei saa ma öelda, et Maarjamaa jalgpall minust mööda oleks läinud.

Tööga seoses avastasin mõni aasta tagasi Meistriliiga, elukoha tõttu olen sealt leidnud omale ka lemmikklubi, mida võimaluse korral toetamas käin.

Kuigi olen rohkem välismaise vuti austaja, vaatan kindlasti igal võimalusel telekast koondise esitusi. Mäletan selgelt, kuidas umbes 5-6 aastat tagasi meresõidu ajal kõva tuulega haigeks jäin ning koju jõudes Eesti viigimängu Soomega nautisin.

Paraku jäi mul muude huvide tõttu kaemata mäng Fääri saarte vastu, Saaremaa aasta spordisündmuse, ralli tõttu nägin samuti Serbia mängust vaid teist poolaega. Aga mida ma nägin, see avaldas mulle niivõrd palju muljet, et ootasin pingsalt kõik vahepealsed päevad kohtumist Sloveeniaga.

Eilse kohtumise peal ma pikemalt ei peatuks, sest selle järel valdas mind suur pettumus. Aga sinisärke ei saa milleski süüdistada - isegi mitte Andrei Sidorenkovi, sest kõik tegid oma tööd hästi! Eilse mängu ajal tulid mulle meelde need ajad, mil koondise põhitegijate sekka kuulusid veel mängijad nagu Sergei Terehhov, Ott Reinumäe, Kristen Viikmäe jt. Head mängijad küll, aga mingi kiiks on praegusel koondisel võrreldes nendega juures.

Ei kardeta enam ühtegi vastast, olgu selleks siis Serbia või Sloveenia. Nautisin eilset mängu vähemalt sama palju kui reedest, sest mehed söötsid julgelt nagu oleksid lapsest saadik koos mänginud; ei kõhelnud vastaste ettevõtmise suhtes ning olid seda tehes edukad; kokkuvõtlikult öeldes - mängisid nagu muu lai maailm seda juba siis tegi, kui meie veel Vene okupatsiooni all olime.

Ja kuigi kaotasime, oleme jalgpallimaastikul midagi ilmselt ikkagi õigesti teinud, sest muidu poleks meil niivõrd arvukalt mängijaid välismaal, suurepäraseid tulemusi lähiajaloost ning suurt-suurt potentsiaali, mis tähistab Eesti vuti jätkusuutlikkust.

Hiljaaegu kirjutasin kirjanduse tunniks gümnaasiumi lõpukõne, mida ette valmistades mõtlesin kõvasti ka vutimaailmale.

Kallid sinisärgid, just teie olete need, kes panevad kohalike fanaatikute südamed kiiremini põksuma. Tundma uhkust selle üle, et oleme eestlased ning ei alistu kellelegi ei päriselus ega ka palliväljakul. Edu paikneb eespool tööd vaid sõnaraamatus, seega head lendu teile kõigile, sest oleme ometi õigel teel!