Arvestades, et jalgpalliavalikkuse fookuses on endiselt 0:2 kaotus Küprosele ja Rahvuste liiga D-divisjoni kukkumine, tuleb järeldada, et Eesti jalgpall ei ole vist endiselt teadvustanud, mida tähendas eelmisel nädalal Kose vallavolikoguistungil juhtunud intsident, kus volikogu liige Aivar Pohlak tõukas kätega oma kolleegi Mirko Kiisonit.

Tänases Kuku Raadio saates "Spordireporter" käsitlesime Joosep Susiga ka eelmisel nädalal Kosel juhtunut, mille kohta oli meil mitu kuulajaküsimust. Üks mu mõte, mille Postimees on ka välja toonud, kõlas nii:

"Normaalses Euroopa riigis oleks jalgpalliliidu president pärast Kose vallavolikoguistungil juhtunu ilmsiks tulekut esitanud kohe lahkumisavalduse. Kui ta poleks seda esitanud, oleks jalgpalliliidu juhatuse liikmed seda presidendilt küsinud. Või siis jalgpalliüldsus. Aga mitte midagi sellist pole juhtunud. Ükski jalgpalliliidu liige pole praegu tulnud välja ja öelnud: Aivar Pohlak peab presidendiametist tagasi astuma."

Kose vallavolikoguistungil juhtunu on EJL-i jaoks tohutult palju suurem probleem ja mure kui ükskõik milline Eesti meeste A-koondise kaotus ükskõik millise tagajärjega. Spordis on alati võimalik uute mängudega enda väärtust taas tõestada ja isiklikult olen Thomas Häberli edasise ametiaja osas vaatamata Küprosel juhtunule jätkuvalt lootusrikas. KTM- ja ETM-reegleid toetan samuti jätkuvalt ja leian, et need on Eestis asjakohased.

Kosel juhtunu juurde tagasi. Oleks tegu olnud mingi jalgpallisisese kokkusaamise või Eesti mesinike koosoleku või teatrietenduse või millegi muu sarnasega, poleks olukord EJL-i jaoks nii kriitiline, sest sel juhul oleks nende president rünnanud mõnda seltsingut. Avalik vabandus ja kahetsus võinuks olukorda mahendada.

Aga praegu ründas Pohlak demokraatiat, mis on vabariigi vundament. Vallavolikogu on nimelt üks demokraatia bastione. See on vabadel ja ausatel valimistel valitud kogu volitustega kohalikku elu korraldada. Vägivald demokraatia vastu on absoluutne punane joon.

Millise partnerina mõjub EJL pärast selle joone ületamist avalikule sektorile? Millisena erasektorile? Kuidas saab rääkida Ausast Mängust?

Kui sellest kõigest ei saa aru EJL-i president ise või alaliidu juhatus, siis peavad olukorraga edasi tegelema MTÜ Eesti Jalgpalli Liit liikmed.

Kuidas EJL edasi läheb, on alaliidu enda vaba otsus.

Aus on tunnistada, ka Pohlaku kauaaegsetel kriitikutel, et tegelikult on 30 aastaga ära tehtud väga palju. Praegu on A-koondise tulemuse osas tõesti ebameeldiv hetk, aga sinusoidne kulgemine on üks osa väikeseks jalgpalliriigiks olemisest. 2011 oli Eesti Euroopa 20 parema seas, praegu on seitsme nõrgema seas koos Lätiga, kes oli 2004 Euroopa 16 parema seas. Niimoodi asjad spordis käivadki.

Aga 21. sajandi Eesti Vabariigis ei käi asjad nii, et demokraatiat tehakse kätega.