"Raadiost just öeldi, et mäng jääb ära," olid sõnad, millega ema mind tervitas, kui 9. oktoobril 1996 koolist koju jõudsin. Mida? Miks? Kuidas? Rahvuskoondiste MM-valikmäng pole ju mingi kuradi keemia kontrolltöö, mis võidakse edasi lükata!

Neli päeva varem olin Kadrioru staadionil ja nägin esimest korda oma silmaga Eesti koondise võitu. Mängudel olin käinud varemgi, aga näinud vaid kaotuseid (sealhulgas 1992. aasta Eesti – Šveits 0:6, kus ühe šveitslaste rünnaku ajal hakkas tabloo-operaator ettenägelikult vastastele ühte väravat juurde trükkima).

Sergei Hohlov-Simsoni väravast saavutatud 1:0 võit Valgevene üle 1996. aasta 5. oktoobril oli seega midagi enneolematut. Käegakatsutav ja oma silmaga nähtud tõend, et Eesti koondise vaatamine ei pea tähendama kaotust. See oli väga vägev tunne ning mul on eredalt meeles inimeste näoilmed lõpuvile kõlades, kus siiras rõõm oli segamini "kas see on tõesti võimalik?" emotsiooniga.

Ootused neli päeva hiljem toimuvad Eesti – Šotimaa mängu suhtes olid seega tavatult kõrged. Teated rääkisid, et šotlased olid Riias Lätiga omajagu hädas olnud. Lisaks oli nende kapten Gary McAllister teeninud kollaste kaartidega võistluskeelu. Islandlasest peatreeneri Teitur Thordarssoniga oli Eesti koondisesse saabunud mänguline distsipliin, mille pealt võis loota paremaid tulemusi.

Šotimaa külaskäiku oodati ka Tartan Army pärast. 1993. aasta maikuus olid nad tutvustanud Eestile seninägematut jalgpallikultuuri. Külalisfännide suur mass, nende joviaalsus ja lõbusus, kildid ja fotodele poseerimise ajaks paljastatud tagumikud moodustasid kompoti, mis lubas väljakul saadud 0:3 kaotust käsitleda võiduna Eesti jalgpallile tervikuna (lisaks raksatas Toomas Kallaste ülepuusalöök latti, mis tekitas 28 aasta eest sama suurt vaimustust kui Balti turniiri võit praegu).

Šotimaa koondisel oli aga, oleme ausad, jänes püksis. Ning Pekkaniska tõstukitega Kadriorgu organiseeritud ajutise valgustuse (NB! See on täiesti ajuvaba ja piinlik, et püsivat valgustust pole Tallinna omanduses oleval Eesti kergejõustiku esindusstaadionil siiani!) näol leiti nüanss, mille kaudu nihverdama hakati. Kui õhtul 18.45, kui mäng oleks pidanud algama, luksid üle mõõdeti, polnud need küll midagi väga head, aga vastasid toona kehtinud nõuetele.

"One team in Tallinn"

Eelmisel õhtul ja sama päeva hommikul oli aga Šotimaa delegatsioon suutnud ära tinistada kohtumise komissari Jean-Marie Gantenbeini (Luksemburg) ja kohtuniku Miroslav Radomani (Jugoslaavia), kes peatusid nendega samas hotellis (tänapäeval mõeldamatu).

Nood käskisid mängu varasemaks tuua, Eesti Jalgpalli Liit (EJL) saatis nad kuu peale, mille tulemusel sündis legendaarne slogan "One team in Tallinn", millel on oma artikkel Wikipedias ja mille kohta Briti saartel siiani alatihti küsimusi esitatakse, kui jalgpallihuvilisest vestluspartner kuuleb, et räägib eestlasega.

Lõpuks, nagu teame, lahenes asi õiglaselt ja Eesti jalgpalli jaoks hästi. FIFA leidis, et mängu varasemaks toomine oli vale otsus (pärast 1996. aastal Tallinnas juhtunut pandi ka igale poole juhenditesse kirja, et mitte ühtegi kohtumist ei tohi kunagi ettepoole tuua, vaid ainult edasi nihutada) ja otsustas, et see tuleb ikkagi ära pidada.

Mäng toimus 1997. aasta veebruaris Monacos ja lõppes 0:0 viigiga. Mart Poom tegi Eesti väravas hiilgava partii ning siirdus poolteist kuud hiljem Derby County ridadesse. Viigipunkt, šotlaste pettumus võidust ilmajäämisest ja läbi aegade ainuke üleminek trassil Eesti Meistriliiga – Inglismaa Premier League moodustas sõjasaagi, millega oli põhjust (sügavalt) rahul olla.

Aga see kõik on tagantjärele vaade. Tolles hetkes polnud rahulolust haisugi, vaid valitsev emotsioon oli ebaõiglus. See süvenes 2000ndatel, kui kohtusin mitmel puhul ja erinevates kontekstis šotlastega, kel tolle 9. oktoobri sündmuste osas õigust ülegi jäi. Kui ma sain 2012. aasta sügisel Õhtulehe ajakirjanikuna intervjueerida Radomani, süvenes veelgi mulje, et mäng polnud puhas.

Kõigi nende sündmuste tulemusel suurenes minus ebasümpaatia Šotimaa jalgpalli vastu, mis suutis ennast ikka ja jälle näidata kõrgi ja ülbena. Šotimaa koondise ja selle tegemisi kajastanud ajakirjanike retoorika, mis proovis ikka ja jälle rõhutada, nagu oleks kehvades tulemustes süüdi rahvusvaheline imperialism ja neli aastaaega, kõlas õõnsalt ja muutus naeruväärseks.

Radomaniga tehtud intervjuu järel hakkasin iga Šotimaa koondise ebaõnnestumist tähistama. Tähtpäevi jagus, sest käimasolev EM-finaalturniir oli Šotimaa jaoks esimene pärast 1998. aasta MM-i. Ning 2016. aasta EM-il olid nad viiest Briti saarte meeskonnast ainuke, kes võistlusi kodunt vaatas. Kibestumine oli suur ja nautisin ka seda.

Glasgow Celtic ja Neil Lennon - väga halvad suursaadikud

Tülgastust tekitas ka Glasgow Celtic. Eriti siis, kui nende peatreeneriks oli upsakas Neil Lennon. Pidev hala, justkui oleks eurosarjade eelringid nende suhtes tohutu ebaõiglus, oli järjekordne ilmekas näide Šotimaa jalgpallile iseloomulikust enesekesksest hoiakust. Nautisin Celticu iga altminekut eurosarjas. Neid on õnneks jagunud. Ning kui Steven Gerrardi juhitud Glasgow Rangers tänavu Šotimaa meistriks tuli, oli see suur pidupäev.

Kõik eelnev selgitab siis, miks olen pikalt Šotimaa jalgpalli ebaõnnestumisi nautinud. Käimasoleva EM-finaalturniiri eel aga tajusin, et tunded on muutunud. Ning kui Šotimaa avamängus Tšehhile 0:2 kaotas, olin tulemuse üle pigem nukker. Hoidsin šotlastele pöialt ka duellides Inglismaa ja Horvaatiaga. Kahjuks 0:0 viigist Wembleyl ei piisanud ja eilne 1:3 kaotus lõpetas Šotimaa turniiri.

Õhtul tabasin end juurdlemast, et miks mu hoiakud on muutunud? Vastust otsides tulid meelde eilse kohtumise eel kõlanud ja hinge helisema pannud "Flower of Scotland", Šotimaa fännide näoilmed Hampden Parkil nii kohtumise eel kui ka ajal, 1:1 väravat tähistanud Callum McGregori siirus, aga ka Horvaatia kapteni Luka Modrici võiduemotsioon, mis kinnitas, et MM-finalist oli väljunud võitjana väga raskest võitlusest.

Lugesin Šotimaa peatreeneri Steve Clarke'i  ja kapteni Andy Robertsoni intervjuusid, kust puudus eelmisel kahel aastakümnel Šotimaa koondist saatnud kibestumus ja eeldus põhjendamatuteks privileegideks, vaid millest kumas läbi aupaklikkus koondisejalgpalliprotsessi kui institutsiooni suhtes.

Pikk ooteaeg meenutas Šotimaa jalgpallile viisakaid kombeid, mille poolest nad 1993. aastal Tallinna väisates südamesse läksid. Taaskohtumisteni järgmistel suurturniiridel. MM-ile kvalifitseerumine oleks Šotimaale suur eneseületus, aga 2024. aasta EM peaks Šotimaale küll jõukohane olema, sest praegune meeskond paistab liikuvat ikka tõusujoones.