Ott Järvela | Eesti jalgpallihooaeg peabki algama märtsi hakul (13)
Millest koosneb üks läbinisti meeldiv jalgpallielamus, kas jalgpalluri või pealtvaataja jaoks? Näiteks on väga meeldiv värskelt kastetud või niidetud muru lõhn, mis staadionile saabuja ninasõõrmeid paitab. Päikesepaistegi on tore.
Aga Eestis sääraseid tingimusi läbi hooaja kogeda või nautida ei saa. Premium liiga hooaeg algab märtsis, kui pool esindusstaadioni A. le Coq Arena väljakust veel ikka lumekatte all. Kas hooaja märtsis alustamine on õige?
Kuigi kolm päeva enne Premium liiga hooaja esimest mängu võis Sportland Arenal näha väljakut puhastavat traktorit, olid staadionid hooaja avavooruks kenasti valmis ning võimaldasid võistkondadel pakkuda nii üllatusi kui ka meisterlikkust.
Premium liiga viie avavooru kohtumise keskmine publikuarv oli 340 inimest. See jääb natuke alla möödunud nädalavahetusel peetud Leedu kõrgliiga teisele voorule, kus numbriks oli 405. Antud võrdlusele keskendumine on aga iseenesest jabur, sest on täiesti ebanormaalne, et võistluse narratiivis enim tooni andev statistiline näitaja puudutab publikunumbrit, mitte sportlaste tegemisi või saavutusi.
Eesti jalgpalliavalikkuses kohtab sageli lähenemist, et kalendri planeerimise kvaliteedi määrab see, kas tribüünidel on publikut või mitte. Kui pealtvaatajaid palju, on kalender hea, kui vähe, siis plaan halb. Kahtlemata on publikuarv profispordis tähtis näitaja, millest ei tohi mööda vaadata. Aga ei tohi ka ainult või eelkõige seda vaadata.
Võistluse edukuse määrab eelkõige sportlaste käekäik
Võistluse edukuse määrab sportlaste käekäik. Premium liiga kalender on hästi planeeritud ja korraldatud siis, kui sportlastel on võimalik võistluse käigus oma taset tõsta ja tõusta järgmisele tasemele. Näited Eesti kõrgliiga lähiajaloost, oleme ausad, pole üldse pahad.
Karol Mets siirdus 2015. aastal Stavangeri Vikingisse, Artur Pikk ja Ken Kallaste 2016. aastal vastavalt Valgevene ja Poola kõrgliigasse ning Joonas Tamm aasta eest Norra meistrisarjaklubisse Sarpsborg, kellega jõudis sügisel välja Euroopa liiga alagrupiturniirile. Seega võib öelda, et Premium liiga kalender on hästi korraldatud, sest sportlastel on võimalik selle võistluse käigus tõusta kõrgemale tasemele.
Mets, Pikk, Kallaste ja Tamm olid kõigest mõned näited. Järgnevas tabelis ära toodud üleminekutele lisanduvad veel mitmed üleminekud Soome kõrgliigaklubidesse, aga ka Premium liigas laenulepingu alusel pallinud mängijate edukad naasmised koduklubidesse, millest markantseim kahtlemata 2016. aastal Levadias mänginud Anton Mirantšuk, kes kuulus kõigest poolteist aastat hiljem Venemaa koondisesse kodusel MM-finaalturniiril.
Tabelist on välja ununenud Paide Linnameeskonnas mänginud Samson Iyede 2018. aasta suvel toimunud üleminek Taani esiliigaklubisse BK Fremad Amager.
Nagu näha, on viimaste aastate jooksul teinud Premium liigast selge sammu ülespoole jalgpallurid, kelle seas ka mitmeid Eesti koondise jaoks väga tähtsaid mängijaid. Antud faktide valguses on keeruline vastu vaielda jalgpalliliidu seisukohale, et kaheksa ja pool kuud pikk hooaeg on jalgpallurite arenguks vältimatu vajadus. Üleminekud tõestavad, et areng toimub. Ja sportlase huvid peavad olema Premium liiga strateegiliste otsuste lähtepunkt.
Soome Veikkausliiga eesmärk on hooaega pikendada
Soome kõrgliiga teatas eelmise aasta 2. novembril, et 2019. aastaks muudetakse võistlussüsteemi. 12 võistkonna kaheringilise turniiri järel poolitatakse liiga ning tipmised kuus ja alumised kuus meeskonda mängivad isekeskis veel ühe ringi. Eesti jalgpalliavalikkuses puhkes selle peale keskmisest intensiivsem ja kirglikum arutelu teemal, kas tuleks järgida põhjanaabrite eeskuju.
Novembri lõpus Soccernet.ee-le antud intervjuus märkis jalgpalliliidu president Aivar Pohlak, et "Liiga poolitamine olukorras, kus ehitame üles täisprofessionaalset liigat ja oleme selle kaudu kasvavale konkurentsile ehitanud üles kõikide klubide sportliku arengu, tähendaks omaenda ideele vastutöötamist. Piltlikult öeldes – meil ei ole vaja, et Kalju, Levadia ja Flora liiguksid oma tasemega teistel eest ära; meil on vaja, et teised tuleksid neile järele ja seejärel liigutaks edasi juba ühiselt. Nii saame huvitava ja pingelise liiga, millest võidavad nii klubid, mängijad, koondis kui ka pealtvaatajad."
Naastes aga Veikkausliiga valitud suuna üle, siis lisaks hooaja poolitamisele tegid soomlased mullu ühe teisegi tähtsa otsuse, millest Eestis puhkenud poleemika käigus mööda vaadati. Nimelt teatas Veikkausliiga, et on käivitanud programmi mängutingimuste parandamiseks, mille eesmärgiks on liigahooaja pikendamine.
Tänavune Soome Veikkausliiga hooaeg algab 3. aprillil ja lõpeb 3. novembril, kusjuures kohtumisi peetakse Tallinnast enam kui 700 kilomeetrit põhjapool ehk oluliselt ebasoodsamal laiuskraadil. Ning nüüd on Soomes alustatud tööd selle nimel, et liigahooaega pikendada. "215 päeva kestev hooaeg on Veikkausliiga ajaloo pikim," raporteeriti uhkusega pärast mängukalendri kinnitamist.
Ei ole pääsu olukorrast, kus Premium liiga kohtumisi kohapeal vaatavate inimeste lahutamatuteks saatjateks on müts, kindad, sall, talvemantel ja pikk aluspesu, sest pikk hooaeg on sportlaste arengu vältimatuks eelduseks.
See ei tähenda, et talistaadionid, kus tingimused praegusest paremad nii mängijatele kui ka pealtvaatajatele, ei peaks olema Eesti jalgpalli suurem eesmärk. Samuti ei ole kõik jalgpalliliidu otsused, näiteks mullune alustada meistrivõistlusi sisehallis peetud vooruga, läbinisti õiged. Küll aga tuleb toetada hoiakut, mille järgi peab Eesti jalgpallihooaeg algama märtsi alguses.
Teisalt oleks ka tagumise otsa taseme tõttu aeg minna 8-liikmelise Premium Liiga peale. See iga-aastane Maardu, Tarva, Pärnu solgutamine panebki meid olukorda, kus ükski pisike võistkond stabiilselt ei arene. Lükatakse kokku hea meeskond, ent mingil põhjusel siiski lõpetatakse viimasena (2015 nt). Kui aga meeskond langeb Premium Liigast, kaovad lõviosa toetajaid ning lahkuvad ka paremad mängijad - kes tahaks mängida täiskasvanud ning korra juba Premium Liigas mänginud jalgpallurina Esiliigas Keila-suguste satside vastu (pole midagi Keila vastu, lihtsalt Keila ja nt Paide vastu mängimisel on suur vahe. Loodan, et mõistate). Näen, et see on üks põhjuseid, miks Vassiljev tagasitulles rääkis, et liiga on nooremaks läinud ning tase on langenud. Mitmed noored pisemad klubid on saanud iseseisvaks ning pole enam mingeid Maardu Levadiaid. Aga selle jaoks, et need kollanokad ka endale mingit ratsaväge saaksid kasvata - ja selle ka endale hoida!! -, on vaja aega ja ressurssi.
Kokkuvõttes loodan, et Pärnu suudab oma noored endale hoida, Legion tuleb üles, et jäädagi siia, ning et Maardu suudab vanadele toetudes Premium Liigas asju teha. See looks võimaluse, kus Eestis oleks vähemalt 12-13 klubi, kes suudaks Flora ja Leva noortele tuule alla teha, et tõusta esimene Esiliigast, et reaalselt välja teenida tõusmise tippseltskonda, et pääseda Premium liigasse, et sinna jääda!
Juurde tuleb minu silmis panna aga tribüünil toimuvale. Isegi kui alustame hooajaga aprillis ja lõpetame juba septembri teises pooles, võib siiski tekkida ühe-kahe-nelja aasta tagant võimalus, et lumi on maas, väljas miinuskraadid. See on reaalne... noored ei käinud protestimas ilma asjata. Seega lõpetaksin mina jonnimise, ei solgiks ära kalendrit, mis jalgpalluritele reaalselt sobib(!), ning tegeleksin sellega, et iga jalgpallihuviline, kes soovib tulla väljaku äärde, saab seal ka soojas mängu nautida. Kuidas seda teha? Oleme jõudnud situatsiooni, kus iga klubi juures on isik, kelle põhitööks ongi just nimetatud probleemile lahenduste leidmine. Puid alla, küll tuleb.
Ei suru kuidagi arvamust peale, lihtsalt selline on see liigamaailm, mida mina näen ja millest kuulnud olen.
1. Väitest, et viimaste hooegade jooksul on välismaale liikunud teatud arv jalgpallureid, ei järeldu mitte midagi muud, kui et antud kalendrid pole olnud takistuseks neil jalgpalluritel jõudmaks justnimelt nendesse klubidesse-liigadesse-tasemele, kuhu jõuti. See, et antud kalender annab parima võimaliku võimaluse meistrivõistlustel osalevatel jalgpalluritel oma sportlikku taset tõsta, jääb argumenteerijal demonstreerimata. Võib arutleda, kas mõne muu kalendri puhul ei võinuks olla välislepinguid teeninud jalgpallurite arv suurem, või sihtliigad kõrgema tasemega. Samuti oleks vaja antud kontekstis lahti mõtestada liigakalendri ja võistlustel osaleva sportlase sportliku taseme muutuste seosed.
2. Teise väitega on üksjagu lihtsam - tegemist on üsna tavalise argumentatsiooniveaga. Nimelt võrreldakse kahte võrreldamatut asja. Ühtpidi demonstreeritakse, et Eesti ja Soome vahel on (täiesti adekvaatne) sarnasus, kliima ja liigutakse sealt argumendiga edasi. Teisipidi jäetakse väga olulised erinevused väja toomata - näiteks on ühe puhul tegemist profiliigaga, teisel puhul pool-amatöörliigaga. Rääkimata sotsiaalmajanduslikust, kultuurilisest ja lokaalsest spordiajaloolisest kontekstist. Sarnasus ühes kategoorias ei tähenda automaatselt sarnasust teistes.
Kui tahta põhjendada antud kalendrit, tuleks leida tugevamad argumendid.
Ja ott, tahad öelda et kui graafik oleks teistsugune siis poleks selliseid üleminekuid? Äkki oleks hoopis rohkem
