FIFA president Gianni Infantino januneb neil päevil lakkamatu tähelepanu järele. Positsiooni kuritarvitades on ta seda ka pälvinud. Tulemuseks ebameeldiv fookus ja vastutustundlike peoliste tuju rikkumine. Kõike seda arvestades tuleb öelda: Infantino, kuule, ole lihtsalt vait.

Laupäeva hommikul andis Infantino pressikonverentsi, mida alustas tunnise monoloogiga, kus teatas muuhulgas, et "Täna tunnen end katarlasena. Täna tunnen end araablasena. Täna tunnen end aafriklasena. Täna tunnen end geina. Täna tunnen end puudega inimesena. Täna tunnen end võõrtöölisena.".

Vahemärkus: see enese geina tundmine läks Infantinol ja FIFA-l ilmselt paari päevaga üle, sest nad ähvardasid One Love kaptenipaela kanda soovinud Euroopa koondiseid mänguväliste asjaolude eest sportlike sanktsioonidega (kollane kaart sidet kandvale kaptenile).

Pressikonverentsi monoloogist, millega Infantino üle maailma pealkirjade peamiseks tegelaseks tõusis, šveitslasele ei piisanud. Samal õhtul toimunud FIFA fännifestivali avaüritusel pidi muidugi tema olema see, kes vajutas suurt punast nuppu, mis tähistas ametlikku avapauku ja Doha lahe kohal vallandunud võimast ilutulestikku.

Infantino egotripp jätkus pühapäevasel MM-i avakohtumisel Katar – Ekuador. Sääraste ürituste puhul on stsenaarium detailideni paigas ning enne algust ka pressile kätte jagatud. Mitte kuskil polnud seal kirjas, et vahetult enne meeskondade sissemarssi, mis lõpetab neli ja pool aasta kestnud ootuse, haarab mikrofoni Infantino ja ütleb veel mõned sissejuhatavad sõnad. No nii igaks juhuks. Et kui eelmisel päeval jäi midagi veel ütlemata.

Kui Infantino pärast Sepp Blatteri täiesti absurdseks muutunud presidentuuri 2016. aastal ametisse valiti, tundus see mõistlik samm. Tema peamine rivaal oli Salman Bin Ibrahim Al-Khalifa (Bahrein), kelle tausta arvestades tundus UEFA-s töötanud Infantino mõistlik valik. Tõsi, tagant järele tasub meenutada, et võrdluspunktiks oli paraku Blatter…

Infantino ametiaega on ilmestanud Venemaal ja Kataris toimuvate meeste MM-finaalturniiride jäägitu õigustamine ja ilustamine, põhjendatud kriitika eiramine ning üha süvenev blatteristumine. Milles viimane asi seisneb? Blatter oli nimelt veendunud, et jalgpall (loe: tema) väärib Nobeli rahupreemiat ja kõiki muid sääraseid ühiskondlikke tunnustusi.

Neid asju pole Infantino nii otsesõnu välja öelnud, aga iga tema avalik ülesastumine jõuab väga kiiresti punkti, kuidas jalgpall ühendab inimesi. See on tõde, aga poolik tõde. Teine pool on, et jalgpall lükkab ebamugavaid asjaolusid ja vaatepilte pidevalt vaiba alla peitu. Ühendamine on vajalik, aga vastutustundlikkus samuti.

Probleeme FIFA ja Infantino hoiakutes ning otsustes on rohkesti. See pole ühegi jalgpallisõbra jaoks uudis. FIFA laialisaatmine ei parandaks midagi, sest järgneks anarhia ning jalgpalli marginaliseerumine umbes pooltes liikmesriikides, mille jaoks maailmaliidu toetus eluliselt tähtis. Seda nähakse kurja ja korruptsiooni juurena, aga probleem pole siinkohal valemis (kommertstulu jaotatakse liikmete vahel solidaarselt laiali), vaid inimestes.

Aga MM-finaalturniir on kõikvõimas, mis suudab varjutada nii kõik teised spordialad ja võistlused, aga ka eetilised probleemid ja küsitavused. 92-aastase võistluse globaalne külgetõmbejõud on lihtsalt sedavõrd vägev. Kahjuks ei vallutanud MM-i eelõhtul pealkirju mängijad, treenerid, võistkonnad või fännid, vaid FIFA president. See on Infantino andestamatu viga.

See võib olla Gianni Infantino jaoks uudis, aga MM-finaalturniiri on võimalik läbi viia ka ilma FIFA presidendi osaluseta. Seda eeldusel, et 118 aastat tagasi asutatud organisatsioon on selle aja jooksul omandanud piisavalt sidusust ja sisemist kultuuri, et ühe inimese kõrvale astumine ei too endaga kaasa kaost. Aga blatteristunud FIFA presidendil on oma nartsissistlikus irreaalsuses keeruline seda uskuda. Tal on vaja olla igas pulmas peig ja igal matusel kadunuke.

Kui Infantino oleks piirdunud laupäevasel pressikonverentsil mittemidagiütlevate ümmarguste ütluste ja vastustega, mille tootmiseks on tema PR-osakond enam kui võimeline, jäänuks palju kahju sündimata. Fännifestivali avamiseks sobinuks ükskõik milline kohale kutsutud eksmaailmameister (valik oli lai!) ning pühapäevane etteaste võinuks lihtsalt olemata olla. FIFA president valis teise tee. Tahaks loota, et järgmine kord on ta lihtsalt vait. Aga keeruline uskuda, et see nii läheb.

Ajab vägagi närvi, et Khalifa staadioni meediatribüünil Inglismaa – Iraan kohtumise eel sunnib sisemine õiglustunne mind kirjutama käesolevat artiklit ega võimalda end kohtumise lainele viia. Aga Infantino silmakirjalikkuse mahavaikimine oleks vale ja seda ei tohi lubada. Kuigi tahaks vahelduseks keskenduda ka jalgpallile, sest mängupäev on ju pidupäev.