EM-finaalturniiri lõpust on möödas kaks päeva. Agendat ei domineeri sportlaste sooritused väljakul või võitjaks tulnud meeskonna teekond ajaloolise saavutuseni, vaid rõve huligaanitsemine Londonis ja Wembley staadionil. Inglismaad tuleb selle eest karmilt karistada.

UEFA koduleheküljel pole küll veel teadet distsiplinaarmenetluse algatamisest seoses finaalmängul juhtunuga, aga selle ilmumine peab olema ainult aja küsimus. Muidu ei mõjuks UEFA ükski edasine sõnavõtt, reegel või karistus turvalisuse osas enam tõsiseltvõetavana, vaid kvalifitseeruks automaatselt farsiks.

Inglismaa (jalgpalli)ajakirjandus on teinud usinalt tööd ning jõudnud erinevate allikate põhjal järeldusteni, mille põhjal saab öelda, et läks väga hästi. Suisa uskumatult hästi, et kaos Wembleyl ei toonud kaasa hukkumisi või eluohtlikke vigastusi (vähemalt seni vastavaid teateid pole).

On põhjust uskuda, et EM-finaalkohtumise ajal pääsesid staadionile tuhanded piletita pealtvaatajad, kes polnud läbinud mitte mingit turvakontrolli ehk võisid kanda külm- ja tulirelvi. Narkootikumid neil igatahes kaasas olid ja neid tarvitati avalikult ja ilma igasuguse häbita. See pole üllatav, kui arvestada, et igasuguse häbita löödi jalaga pähe maas lamanud inimesi.

Meenutan siinkohal võrdluseks isiklikku kogemust 2016. aasta EM-finaaliga Pariisis, mis on Londonist kolmetunnise rongisõidu kaugusel ehk sealsamas kõrval. Finaalipäeval oli automaatidega relvastatud politseinikke väljas veel rohkem kui muidu, kui neid oli ka väga palju. Stade de France'i ümber oli mitu perimeetrit, millede sisse pääsemiseks oli vaja ette näidata pilet või akrediteering.

Ebamugav? Natuke tõesti. Vajalik? Kahtlemata. Halbade kavatsustega inimeste või grupeeringute eesmärk on külvata hirmu ja/või kaost ning mida suurem ja tähtsam sündmus, seda nähtavam on pahateo tagajärg, mis omakorda paisutab hirmu või kaost. Finaalkohtumised on terroristide jaoks ülimagusad sihtmärgid.

Inglismaa on aastate jooksul jäänud ilma mitmete jalgpalli suurvõistluste korraldusõigustest. Nende kandidatuuri vundamendiks on alati olnud esmaklassiline taristu, mille abil on inglaste väitel võimalik korraldada kaasaegsetele (turva)standarditele vastav tippvõistlus. Staadionid on Inglismaa suured, uhked ja moodsad küll, aga nagu näitas Wembley, siis kahjuks mitte turvalised.

Eks näis, millise karistuse määrab inglastele UEFA. On see trahv või publikukeeld mõneks mänguks, pole isegi tähtis, sest selle peamine funktsioon pole mitte reaalne sanktsioon, mis inglastele niikuinii eriti palju korda ei lähe, vaid kaasnev avalik häbi. Ning see häbi võiks olla piisav, mis jätab Inglismaa ilma 2030. aasta MM-finaalturniirist, millele nad kandideerida tahavad.

Pühapäeval Wembleyl juhtunu taustal ei vääri Inglismaa jalgpallipidu. Nad said 25-aastase pausi järel võimaluse võõrustada koroonaviirusest segilöödud (spordi)maailma poolt ülimalt oodatud jalgpallisündmust, aga käkkisid selle haledalt ära.

Muuseas, tagantjärele on ilmnenud, et piletita pealtvaatajad pääsesid staadionile ka Taaniga mängitud poolfinaalis, aga kuna nende hulk oli väiksem ja korralagedust ei kaasnenud, siis see ka suureks teemaks ei tõusnud.

Omaette, väga tõsine ja ülimalt valus teema on finaalkohtumise järel vallandunud rassism. Penaltitega eksinud kolm mustanahalist noormeest langesid nii sotsiaalmeedias kui ka linnaruumis rõvedate rünnakute aluseks. Nagu kolleeg Indrek Lepik Eesti Ekspressis tabavalt sõnastab, siis "Inglismaa sümpaatse koondise tagant paistavad etnonatsionalismi jäledad kõrvad".

Nii on ja see on tohutult kurb, sest väga oluline on eristada Inglismaa meeskonda ja tema fänne märatsenud huligaanist. Viimastele oli jalgpall küll ajendiks, aga ei meeskond ega selle heausksed toetajad (keda on huligaanidest kordades rohkem) ole vastutavad selle üle, kui idioodid laamendama, vägivallatsema ja marodööritsema kukkusid.

Inglismaa jalgpallikoondis mängis väga head jalgpalli ning on tõusnud maailma juhtivate koondiste sekka. Nad on ainuke koondis, mis suutis nelja parema sekka jõuda nii 2018. aasta MM-il kui ka tänavusel EM-il. Sportliku edu kõrval on Inglismaa koondislased näidanud üles suurt sotsiaalset vastutustunnet, mille eest tuleb neid südamest tänada ja kiita.

Samas lasub jalgpallimaailmal moraalne kohustus Inglismaad karmilt karistada. 2030. aasta MM-i püüdmisel tuleks Inglismaal (ja nendega koos MM-i taotleval Iirimaal) esmalt saada kodumaailmajao ehk Euroopa toetus. Aga Hispaania ja Portugali ühiskandidatuuri näol on olemas tugev, soliidne ja usaldusväärne alternatiiv.

Kui aga Inglismaal peaks õnnestuma end mingi ime läbi Euroopa kandidaadiks punnitada (või nad jääksid kangekaelselt Hispaania – Portugal pakkumisega rivaalitsema), siis tuleb FIFA üldkogul nad maha hääletada. Seal on igal riigil üks hääl. Iga hääletaja eelistus avalikustatakse ning see peaks nüüd mängima Inglismaa kahjuks.

Olgu märgitud, et kõige õigem oleks jalgpalli MM-i 100. juubelit tähistada seal, kus kõik 1930. aastal algas. Uruguai koos Argentina ja Tšiiliga kandideerib ja kui avamäng toimuks Montevideos, oleks see igati õige, ilus ja hea. Tõsi, ilmselt saaksid Hispaania ja Portugal turniiri korraldamisega hakkama paremini, ent pole põhjust arvata, et Lõuna-Ameerika alt veaks. Inglismaad aga usaldada ei saa.

2030. aasta MM-ist ilmajäämine tähendaks ühtlasi, et niipea Inglismaal uut võimalust ei tule, sest FIFA-l on kindlasti plaan MM-finaalturniire mööda erinevaid maailmajagusid keerutada. Pikisilmi on oma šanssi oodanud Austraalia, kes seda kahtlemata ka väärib. FIFA suurimad sponsorid on Hiina taustaga ning 2010. aastal esimest korda MM-i võõrustanud Aafrikal on varsti isu uue vutipeo järel