Maailma koondisejalgpalli tähtsaim sündmus lõppeval aastal toimus mõniteist tundi enne seda, kui Itaalia alistas EM-finaalis penaltiseerias Inglismaa. Selleks sündmuseks oli Copa America finaal, mis tegi Lionel Messist ametlikult täiusliku jalgpalluri.

Kui EM-finaal mängiti Inglismaa jalgpallipühamuks oleval Wembleyl, siis Copa America toimumiskohaks oli Brasiilia analoog ehk Maracana. Kui inglased kõige valusamast saatusest pääsesid (see olnuks koduse finaali penaltikaotus Saksamaale), siis brasiillased mitte, sest pidid oma õuel tunnistama kibedaima rivaali Argentina paremust.

Lõuna-Ameerika meistrivõistluste finaalkohtumise ainsa värava lõi 22. minutil Angel di Maria. Argentina jaoks oli tegu 15. maailmajao meistritiitliga, aga esimesega pärast 1993. aastat. Lõppes 28 aastat kestnud tiitlipaus, mille sisse mahtus seitse kaotatud finaali – üks MM-il, neli Copa Americal ja kaks praeguseks hingusele saadetud maailmajagude karikaturniiril (Confederations Cup).

Neist seitsmest kaotatud finaalist neljas viimases oli ainsa mehena alati platsil viibinud Messi. 2007 jäädi 0:3 alla Brasiiliale, 2014. aasta MM-finaalis lisaajal 0:1 Saksamaale, 2015 ja 2016 penaltiseerias Tšiilile, kusjuures tagumisel korral oli Messi üks penaltiga eksinutest. Iga finaalikaotus või niisama aia taha läinud finaalturniir suurendas ängi ja ärevust, sest 34-aastase Messi karjäär on ikkagi lõpufaasis.

FC Barcelona ridades kõik klubijalgpallis jagatava lauahõbeda mitu korda kokku korjanud, sädelevad individuaalsed auhinnad korduvalt võitnud ning kõikmõeldavad rekordid purustanud Messil oli puudu see, mille tema suur rivaal ja kaasteeline Cristiano Ronaldo 2016. aastal Portugali kaptenina ära tegi – suurturniiri võit koondisega. Nüüd enam ei ole, Messi on ametlikult täiuslik jalgpallur.

Novembris Messile omistatud seitsmenda Ballon d'Or auhinna järel puhkes arvestav protestitorm, mille kaks kandvaimat narratiivi olid "Kuna 2020 auhinda välja ei antud ja Robert Lewandowski jäi ilma, siis oleks tema võit õiglasem" ja "Messi on neid juba nii palju võitnud, et juba selle pärast tuleks eelistada kedagi teist".

Viimati mainitu on lihtsalt ausa mängu põhimõtte vastane, aga Messi suhtes ebaõiglane on ka esimene. Et Lewandowski 2020. aasta eest Kuldset Jalgpalli ei saanud, oli tõesti paha ning head põhjust auhinna ärajätmiseks France Football toonud ei ole. Aga tänavune auhind anti ikkagi välja ainult 2021. aasta põhjal, mis poolaka jaoks erilise tähesärata. Meistrite liigas langes Bayern veerandfinaalis ning Poola koondis ei pääsenud EM-il isegi mitte alagrupist edasi. Saavutusi Lewandowskil ju polnud. Väravaid, tõsi küll, tohutult palju.

Aga Messil oli saavutus, mille vägevust Ballon d'Or'i žürii selgelt tunnetas – Copa Americat võites seljatas ta vägevad deemonid, mis sinna olid kogunenud. Neli suurturniiri finaali ja neli kaotust olid ju suurim iluviga Messi hiilgaval teenistuslehel.

Ning pole põhjust arvata, et see nii tema kui ka meeskonnakaaslaste hinge ei kraapinud. Kraapis, tugevalt kraapis. Argentina meeskond tundis Messi ees auvõlga, ning tõttas lõpuvile järel üheskoos õnnitlema just teda, mitte finaali ainsa värava löönud Angel di Mariat või peatreenerit Lionel Scalonit. Raske kivi oli südamelt langenud.

Lionel Messi karjääri esimene koondisega võidetud suurturniir on sündmus, mille tähtsus jalgpalliajaloos hakkab aastatega ainult kasvama.

Kas Messi võit käesoleval üdini subjektiivsel aasta tähtsaima maamärgi konkursil oli kindel kohe, kui Maracanal kõlanud lõpuvile Argentinast tšempioni tegi? Ei, ei olnud. Kui EM-finaali võitnuks Inglismaa, olnuks Messil väga tugev rivaal, aga Itaalia konkurentsi pakkuda ei suutnud, sest nende võit oli oluliselt tavalisemat sorti sündmus.

Itaalial on ju pärast 1968. aastal võidetud Euroopa meistritiitlit ette näidata 1982. ja 2006. aasta MM-tiitlid ja lisaks veel neli tippturniiride finaalikohta (1970, 1994, 2000, 2012). Saapamaa koondis võib saavutatu üle uhke olla ja on kah. MM-tiitlite arvu poolest jagatakse kõigi aegade arvestuses Saksamaaga teist kohta, jäädes alla üksnes Brasiiliale.

Aga Inglismaa jõudis suurturniiri finaali esimest korda pärast 1966. aasta kodust MM-i. Kroonilise ebaõnnestuja taagast on Gareth Southgate'i juhtimisel küll vabanetud (nad on ainuke nii 2018. aasta MM-il kui ka tänavusel EM-il poolfinaali jõudnud meeskond), aga 55-aastast tiitliootust nad lõpetada ei suutnud. Kui läinuks teisiti, tekkinuks Messi triumfile konkurentsi pakkuv narratiiv.

Ent Itaalia oli penaltitel kindlam. Lisaks finaalile kaotas Inglismaa Londoni kesklinnas ning Wembley staadioni ümbruses mängu eel, ajal ja järel toimunud massilise huligaanitsemise tõttu ka kõvasti mainet, mis võib neile maksma minna 2030. aasta MM-finaalturniiri korraldusõiguse, mida juba mõnda aega iharalt piieldakse.

Kolmel eelmisel päeval kirjutas Ott Järvela Eesti klubijalgpalli, Eesti koondise ja maailma klubijalgpalli tähtsaimatest maamärkidest 2021. aastal.