Ott Järvela | Rahas pole küsimus, seda jagub. Aga mängijaid, keda osta, napib (3)
Maailmas igas otsas finantsteenuseid ja -nõustamist, sh auditeerimist pakkuv ettevõte Deloitte avaldab iga aasta alguses maailma rikkaimate jalgpalliklubide edetabeli, mis koostatakse möödunud aastal teenitud tulu (mitte kasumi!) põhjal.
Tänavu 23. jaanuaril avaldatud edetabelis sai Inglismaa küll ühe vopsu au pihta, sest mullune liider Manchester United oli langenud kahe koha võrra kolmandaks ning lubanud endast mööda Real Madridi ja FC Barcelona. Ent suures plaanis kinnitas edetabel Inglismaa jalgpalli võimu – esikümnes oli neil kuus ja 24 parema seas koguni 12 esindajat.
| 1. Real Madrid 750,9 | 9. Arsenal 439,2 | 17. Everton 212,9 |
| 2. FC Barcelona 690,4 | 10. Tottenham 428,3 | 18. AC Milan 207,7 |
| 3. Manchester United 666,0 | 11. Torino Juventus 394,9 | 19. Newcastle United 201,5 |
| 4. Müncheni Bayern 629,2 | 12. Dortmundi Borussia 317,2 | 20. West Ham United 197,9 |
| 5. Manchester City 568,4 | 13. Atletico Madrid 304,4 | 21. Napoli 182,8 |
| 6. Pariis Saint-Germain 541,7 | 14. Milano Inter 280,8 | 22. Leicester City 179,4 |
| 7. Liverpool 513,7 | 15. AS Roma 250,0 | 23. Southampton 172,0 |
| 8. Chelsea 505,7 | 16. Schalke 04 243,8 | 24. Crystal Palace 169,0 |
Nagu Leicester City 2016. aasta meistritiitel tõestas – Inglismaa kõrgliigas jaotub raha klubide vahel ühtlasemalt kui mandril. See on suuresti sügisel Premier League'i tegevjuhi kohalt lahkunud Richard Scudamore'i teene. Alates 1999. aastast Premier League'i juhtinud inglase visioon seisnes üheskoos teenitud tulude pigem ühtlases jaotamises, et tagada võimalikult tasavägine võistlus. Sest just see on müümiseks parim toode.
Leicesteri tiitlivõiduga lõppenud hooaeg oli kestnud kõigest kolm kuud, kui Scudamore ütles 2015. aasta novembris CNN-ile antud intervjuus: "Praegu näeme, kuidas Leicesteril läheb hästi, West Hamil ja Crystal Palace'il samuti ning ka Southamptonil üpris kenasti. Samas on niinimetatud suure kuuiku klubid suuremates või väiksemates raskustes. Premier League’i jaoks tervikuna on see kõik hea nii sportliku pinge kui ka huvi seisukohalt."
Inglismaa 17. klubi teenib rohkem kui Hispaania neljas
Scudamore'i visioon oli tolleks hetkeks juba õigeks osutunud – Premier League kui toode galopeeris mandri-Euroopa rivaalidelt eest ära ja nii olemegi olukorras, kus Everton teenis 2018. aastal rohkem tulu (212,9 miljonit eurot) kui seitsmekordne Euroopa meister AC Milan (207,7). Ning Inglismaa meistrivõistlused 13. kohaga lõpetanud West Ham United (197,9) jättis selja taha Itaalia hõbemedalivõitja Napoli (182,8). Et napilt Inglismaa esiliigasse kukkumisest pääsenud Southampton (172,0) on 23. kohal, aga Hispaania kõrgliiga neljas meeskond Valencia ei mahu isegi 30 sekka, tundub eelnenud faktide taustal juba loogiline.
Tõsi, Premier League’i finantsedu pole pärast 2009. aastat teisendunud headesse tulemustesse Meistrite liigas, kus on Hispaania võistkondadele selgelt alla jäädud. Võib vaielda, kas Inglismaa klubid maksavad Euroopas lõivu tugevamale siseriiklikule konkurentsile või mitte? Aga Deloitte'i edetabelit see ei mõjuta. Ning just too nimekiri muudab Premier League’i klubid väga ahvatlevaks investeerimisobjektiks, sest tegemist on üleilmse auditooriumiga pallimänguliigaga, mille ärimudel on vähehaaval lähenemas Põhja-Ameerika profiliigade (NFL, NBA, MLS, NHL) omadele.
Nende eripäraks on väljakukkumise puudumine, draftid ja palgalimiidid, mis kombineerituna välistavad reeglina olukorra, kus üks võistkond suudaks domineerida nii, nagu Manchester United Premier League'is 1993-2013, võites 21 hooaja jooksul 13 meistritiitlit. Näiteks eile võitis New England Patriots oma kuuenda Super Bowli 18 aasta jooksul ja seda peetakse ülimalt erakordseks saavutuseks.
We’re gonna need a new plane. pic.twitter.com/odQdV24UQt — New England Patriots (@Patriots) February 4, 2019
Man United saavutas edu tänu Sir Alex Fergusoni geniaalsusele ja tarkadele äriotsustele (nt staadioni laiendamine), mis andsid neile rivaalide ees finantseelise. Selleks ajaks, kui Ferguson erru läks, olid rivaalid Premier League'i pakutavate tugimehhanismide toel aga Unitedile järele jõudnud. Seda tõestab ka fakt, et viimati suutis mõni klubi Inglismaa meistritiitlit kaitsta 2009. aastal (Man United). Seejärel on meister igal kevadel vahetunud.
Põhja-Ameerika profiliigade ärimudel on investoritele ihaldusväärne lihtsal põhjusel – seal toodavad klubid reeglina (prisket) kasumit. NFL-is on kõik klubid korralikus kasumis. NBA-s oli Forbesi andmetel 2017. aastal ainsana kahjumis Cleveland Cavaliers ja sedagi ainult LeBron Jamesi hiidpalgaga kaasnenud leppetrahvi tõttu.
Pesapalliliigas MLB olid samal aastal kasumis 24 klubi 30-st, ent ka 53 miljonit dollarit miinust tootnud Miami Marlinsi väärtus oli äriajakirja hinnangul miljard dollarit. Jäähokiliigas NHL saavutasid hooajal 2017-18 kasumi 24 klubi 30-st, kusjuures liiga keskmine tootlikkus oli 25 miljonit dollarit plussi.
Euroopas võis möödunud üleminekuakna jooksul silmata Põhja-Ameerikale omast trendi
Tasavägine ja ettearvamatu võistlus on huvitavam (loe: kasumlikum) kui paari-kolme tipu omavaheline kemplus, leiavad ameeriklased. Seetõttu ongi profiliigad suletud ning omavad drafte ja palgalimiite. Lisaks on Põhja-Ameerika profiliigadel veel üks oluline erinevus Euroopa jalgpalliturust – mängijaõiguste ostmist kohtab väga harva.
NHL-is, NFL-is ega MLB-s pole käimasoleval hooajal toimunud ainsatki üleminekut, kus üks klubi oleks teisele raha maksnud, kuigi keelatud see pole. NBA-s on neid olnud 16, aga kehtib reegel – klubi ei tohi hooaja jooksul maksta ega saada üleminekutasusid rohkem kui 5,2 miljonit dollarit (see kehtib vaid NBA klubide omavaheliste tehingute puhul, näiteks Euroopast mängijaid ostes limiiti pole). Raha asemel lähevad kaubaks hoopis draftivalikud ja teised mängijad ehk ost-müük tehingute asemel on kombeks vahetused.
Põhjus lihtne – raha on kõigil piisavalt ja seda pole juurde vaja. Väärtuslik valuuta on hoopis talent. Enda kroonjuveeli ei olda valmis mitte mingi hinna eest maha müüma, sest mida hakata peale kümnete miljonite dollarite, peotäie teisejärgulise mängijate või draftivalikutega, mille osas puudub veendumus, et nendega õnnestub hankida sama väärtuslik mängija. Üleminekud toimuvad ainult siis, kui need on mõlemale poolele sobivad. Euroopa tippjalgpallist tuttavat olukorda, kus üks klubi käib lauda lihtsalt nii suure rahapaki, et teine on kohustatud tehinguga nõustuma, Põhja-Ameerika profispordis ei esine.
Aga neljapäeval sulgunud tippliigade üleminekuaken viitab, et sama trend on saabumas ka Euroopasse. Nagu eelpool kirjeldatud, pole Premier League'i klubidel rahaga probleeme, seda jagub. Ometigi täiendasid esikuuiku klubid jaanuaris kamba peale ridasid sisuliselt ainult kahe mängijaga.
Liverpool, Tottenham ja Manchester United ei hankinud kedagi. Manchester City ostis 18-aastase horvaadi Ante Palaversa, aga laenas ta kohe Spliti Hajduki tagasi. Chelsea talitas samamoodi Dortmundi Borussiast hangitud Christian Pulisiciga. Lisaks värbas Chelsea AC Milanist Gonzalo Higuaini ning Arsenal FC Barcelonast Denis Suarezi. Kõik. Reaalselt saabus esikuuiku klubidesse jaanuaris kaks jalgpallurit – Higuain ja Suarez, mõlemad laenulepingu alusel.
Selge märk, et ehedat tipptalenti, mis paneks klubidel silmad hõõguma, turul lihtsalt pole. Need mängijad ja raha nende ostmiseks on küll olemas, aga nende õigusi omavad klubid söandavad üha sagedamini pakutava rahapataka tagasi lükata.
Borussia poolt Lewandowski osas näidatud tugev selgroog muutis klubid julgemaks
Trendi algatajaks võib pidada Borussiat, kes lükkas hooaja 2013-14 eel tagasi Müncheni Bayerni pakkumise Robert Lewandowski osas. Selle asemel, et vastu võtta kopsakas üleminekutasu, otsustati talendi pakutava oskuse kasuks. Borussia leidis, et Lewandowski poolt hooaja jooksul löödavad väravad ja nendega kaasnev sportlik edu kaalub üles mõnikümmend miljonit eurot.
Talendinappus tõstab klubi oma kasvandike või väga noorena hangitud mängijate väärtust. Trent Alexander-Arnold ja Joe Gomez Liverpoolis, Harry Kane ja Harry Winks Tottenhamis, Marcus Rashford ja Jesse Lingard Manchester Unitedis ning Alex Iwobi Arsenalis on jalgpallurid, kelle hankimine vabalt turult olnuks ülimalt keeruline, sest sellise tasemega mehi naljalt keegi müüa ei soovi.
Kas möödunud üleminekuaken oli erand või näitab pikemat trendi, selgub aja jooksul. Ent Euroopa tippjalgpalli tervisele oleks olukord, kus raha roll pigem väheneb ja klubid peavad soovitu ostmise asemel seda ise kasvatama, ainult hea. Niimoodi on jalgpallis rohkem hinge.
