Juba praegu võib öelda, et reedel alanud EM-finaalturniiri jäädakse suuresti mäletama Taani – Soome kohtumises Christian Erikseni tabanud tõsise terviserikke kaudu. Lõpuks selgub ka Euroopa meister ning teekonnal selleni juhtub palju tähelepanuväärset, aga mitte midagi nii hingeminevat.

Kohtumise 43. minutil kokku kukkunud Taani koondise mängujuht Eriksen vajas väljakul elustamist, mis õnnestus. Uudisteagentuuri Reutersi teade "Mängul viibiv meie fotograaf nägi, kuidas väljakult ära kantud Eriksen tõstis käe üles." andis lootust, et kõige hullem on ära hoitud. Hiljem saabusid haiglast juhtunu tõsidust arvestades nii positiivsed teated kui võimalik.

Kriisile, nagu ikka, järgnes selle lahkamine avalikus ruumis. Esmalt kiideti arste. Samuti Erikseni aidanud Taani mängijaid eesotsas kapteni Simon Kjaeriga, kelle eestvedamisel moodustati elustamise ajaks poolkaitsja ümber inimkilp. Samuti kiideti inglasest kohtunikku Anthony Taylorit, kes silmas koheselt juhtunu tõsidust ja peatas mängu. Kõiki asja eest.

Samas polnud pääsu ängist. See on õudne lugu, kui peoõhtu, mida Taani – Soome mäng mõlema koondise toetajate ning jalgpallisõprade jaoks Euroopa ja maailma erinevates nurkades kahtlemata oli, ähvardab muutuda matusteks. See stsenaarium oli ju kahjuks väga lähedal ning kõhedus läbinisti mõistetav. Aga adressaat, kelle suunas äng välja paisati, sai sahmaka kaela ebaõiglaselt.

Kurjuse kehastuseks valiti Taani – Soome mängu režissöör ja tema vahendatud rahvusvaheline telepilt, mis polevat austanud Erikseni privaatsust ja põhjustanud televaatajatele kannatusi. Ma ei ole selle kriitikaga absoluutselt nõus. Režissöör käitus kaadreid valides mõistlikult, austades sündmuse tõsidust, aga andes edasi sündmustikku, mis on ajakirjanduse ülesanne.

Lugu oli traagiline, sest inimene oli 16 000 pealtvaataja ja sadade miljonite televaatajate ees suremas. Aga traagilist lugu ei saa ega tohi maha vaikida.

Kui hakata tervikut tükikesteks võtma, siis umbes kümmekond sekundit pärast juhtunut näidati Erikseni paariks sekundiks suures plaanis. Seda pole põhjust režissöörile kuidagi ette heita, sest ilmselt mitte keegi peale paari lähedal viibinud mängija polnud veel aru saanud õnnetuse tõsidusest.

Järgnes väljaku kohal oleva ämblikkaamera kaader Erikseni aitamisest Taani koondise meedikute poolt, mis kestis ainult mõned sekundid ja oli loomult informatiivne. Umbes 45 sekundit pärast juhtunut näidati Erikseni veel korra suures plaanis. See oli ka režissööri ainuke eksimus, sest seda kaadrit polnud vaja. Aga kui vaadata ca 15 minutit kestnud sündmusi tervikuna, oli see eksimus väike ja erandlik.

Järgmisena näidati kohkunud ja pisarates fänne ning šokeeritud Taani koondislasi, kes Erikseni lähedal seisid. Samuti üldplaane staadionist, lähikaadreid kohtunikust ja treeneritest. Seejärel oli ühest kaadrist läbi Erikseni ümbritsenud Taani mängijate näha, et teda elustati elektriga. Veidi hiljem oli paarist lühikesest kaadrist näha, kuidas Erikseni rindkeret pumbati.

Need kaadrid olid minu meelest asjakohased, sest andsid edasi info sellest, kui tõsine Erikseni seis oli. Et Erikseni elustati, oli Parkeni staadionil viibijatele niigi selge. Polnud mingit põhjust seda televaatajate eest varjata ja lasta sotsiaalmeedial võltsreaalsust kujundama hakata. Tänu režissööri otsustele teadsid kõik üpris täpselt, mis toimub. Polnud vaja oletada. Ajakirjandus tegi oma tööd.

Näidati põgusalt ka seda, kuidas Kjaer ja Kasper Schmeichel lohutasid väljaku äärde tulnud Erikseni elukaaslast Sabrina Kvist Jensenit. Seegi oli avalik info, mille vahendamine on ajakirjanduse ülesanne ka siis, kui see info on kurb ja traagiline. Erikseni väljakult äratoimetamist kanderaamil näidati jällegi informatiivses võtmes. Põgusalt, et kõik saaksid aru, mis toimub.

Tuleb rõhutada, et režissööril olnuks võimalus kasutada ämblikkaamerat, mida ei tehtud kordagi. Samuti ei näidatud korduses seda, kuidas Eriksen kokku kukkus (tõsi, nutiseadmes sai igaüks selle endale ette kerida). Et staadionil viibinud inimesed nutsid ja kartsid kõige hullemat polnud asi, mida tulnuks varjata.

Režissöör käitus vastutustundliku ajakirjaniku, mitte muinasjutuvestjana. Sündmuste mahavaikimine või mittenäitamine ei muuda neid olematuks ega Parkenil lahti rullunud traagikat vähem valulikumaks. Asjakohane kajastus hoidis ära valeinfo levimise.

Et BBC stuudiojuht Gary Lineker pidas vajalikuks avaldada Twitteris vabandus Parkeni staadionilt eetrisse jõudnud kaadrite pärast, ei näita režissööri eksimust, vaid Suurbritannia telepubliku, keda Lineker kahtlemata väga hästi tunnetab, madalat valuläve. Ka seda pole põhjust kellelegi ette heita, sest see on ajastu märk.

We will be back on air at 7.25 on @bbcone. I understand some of you would have been upset with some of the images shown (we were too). Obviously these were the host pictures and out of our control. They should have stayed on a wide of the stadium. Apologies. — Gary Lineker 💙 (@GaryLineker) June 12, 2021

Ülekande vastutav režissöör, prantslane Jean-Jacques Amsellem andis aga Prantsusmaa spordipäevalehele l'Equipe antud lühi-intervjuus õigesti mõista, et reaalset juhtunud traagilist sündmust pole võimalik ega mõtet purki panna ja kapinurka ära peita.

"Meil oli staadionil üle 30 kaamera ja me võinuks jätkata lähikaadrite näitamist, aga seda me ei teinud. UEFA juhtnöörid olid selged - mitte näidata lähikaadreid, aga ümbritseva emotsiooni kajastamisega polnud probleemi. /.../

Me näitasime kurbust ja ahastust, mida inimesed staadionil tundsid. Nii mängijad, võistkondade abipersonal kui ka fännid. Me nägime neil hetkedel tohutut ühtsust ja ärevust. See oli vaja telepildis edasi anda," rääkis Amsellem.

Muidugi leiab igast maailma nurgast ja elualalt näiteid, kus ajakirjandus on läinud üle piiri. Eile Parkenil juhtunu nende sekka ei kuulu. Avalikus ruumis juhtunu traagika eiramine või mahavaikimine pole lahendus. Ülekanne oli informatiivne, mitte tabloidne või pealetükkiv.