VAR-i sobitamisel kaasaegsesse jalgpallimängu on käimasoleval EM-finaalturniiril astutud järjekordne samm edasi. Videokohtunike töö on muutunud sujuvamaks ja arusaadavamaks, sekkumise nivoo on tõstetud kõrgele, mis tundub olevat mõistlik lähenemine.

Ainuke tõrge juhtus mängus Holland – Tšehhi, kus Matthijs de Ligti kollase kaardi punaseks ümberhindamine võinuks võtta umbes poolteist minutit vähem aega. Aga sealgi on kõige tähtsam, et langetati õige ja õiglane otsus, mis ongi ju VAR-i mõte.

Inimlikud eksimused, nagu Venemaa kohtuniku Sergei Karasjovi vale arusaam, et de Ligt polnud viimane kaitsja, ei tohi jääda agendat domineerima. Kui de Ligt jäänuks platsile ja Tšehhi poleks võitnud, olnuks jututeema Karasjovi otsus, millele oleks põhjendatult külge kleebitud "kohtunikud tassivad alati suuremaid" silt.

Nüüd aga oli fookus jalgpallil – Hollandi kaotuse ja Tšehhi võidu põhjustel. Kuidas oli võimalik, et Hollandi kolm võit alagrupis olid valepositiivne ning millega Šotimaa alistamise järel pigem langustrensi näidanud Tšehhi mängu enda haardesse rabas? VAR-i teene selles kõiges pole üldse väike ja aus on videokohtuniku institutsiooni selle eest tunnustada.

Nagu Eesti Jalgpalli Liidu peakohtunik Hannes Kaasik juba EM-i esimese nädala keskel Soccernet.ee jalgpallistuudios märkis, siis "VAR püsib taustal ja sekkumise tase on kõrge, mis tuleb jalgpallile ainult kasuks".

Nii ongi olnud. VAR sekkub ainult siis, kui kohtunik magab põhjusel või teisel maha ilmselged asjad. Eeldatavasti muutub VAR eelolevate hooaegade jooksul veelgi sujuvamaks.

Aga EM kinnitab, et tänu põhjalikule ja hoolsale planeerimisele liigub VAR õigel kursil. See on väga hea, sest annab vast võimaluse keskenduda ühe tegelikult ka rikkis oleva asja remontimisele. Selleks asjaks on kollane kaart. Täpsemalt öeldes kollane kaart finaalturniiril. Ja veel täpsemalt öeldes kollase kaardiga finaalturniiril kaasnevat põhjendamatult ranged sanktsioonid.

EM-il kehtib reegel, et kahe erinevates mängudes saadud kollase kaardi korral saab jalgpallur ühemängulise võistluskeelu. Kui kunagi tühistati üksikud kollased kaardid pärast alagrupiturniiri ning sõelmänge said kõik alustada puhtalt lehelt, siis enam mitte, vaid nullimine toimub alles pärast veerandfinaale ehk esimeses alagrupikohtumises saadud kollane kaart kehtib neljas järgmises mängus. Muudatus tehti, et keegi ei peaks akumuleeruvate kollaste pärast kõrvale jääma finaalkohtumisest. Plaan oli kena, aga tagajärjeks ebaõiglusest pungil käkk.

Õnneks osaleb veerandfinaalides ainult neli mängijat, kes teavad, et nende šanss poolfinaalis mängida võib kaduda turniiri esimeses mängus saadud kollase kaardi tõttu. Seda siis juhul, kui nad veerandfinaalis oma teise kollase teeniksid. Nendeks on Phil Foden (Inglismaa), Serhii Sõdortšuk (Ukraina), Fabian Schär (Šveits) ja Kevin Mbabu (Šveits).

Mehi, kes said kollase kaardi teises alagrupimängus ja on samuti hoiatuse kaugusel võistluskeelust, on juba palju rohkem: Mõkola Šaparenko (Ukraina), Pau Torres (Hispaania), Rodri (Hispaania), Breel Embolo (Šveits), Mario Gavranovic (Šveits), Thorgan Hazard (Belgia), Daniel Wass (Taani), Mikkel Damsgaard (Taani), Mathias Jensen (Taani).

Keegi neist 13 mehest ei tohiks võistluskeelu ohus olla. Reegel, mis jätab nelja või viie mängu jooksul oma teise kollase kaardi saanud mängija eemale EM-finaalturniiri poolfinaalist, on läbinisti loll, ebaloogiline ja ebaõiglane. Olen nõus, et saririkkujaid tuleb sanktsioneerida, aga neljas või viies mängus kaks kollast teeninud jalgpallur pole saririkkuja. Mitte ühestki otsast.

Kui kolme mängu jooksul kaks kollast saada, siis tundub võistluskeeld olevat õiglane karistus. Ning muidugi peaks see kehtima ilma igasuguste nullimispunktideta ehk kui saad kollase 1/8-finaalis ja poolfinaalis, siis tuleb finaal vahele jätta (nagu Michael Ballackil 2002. aasta MM-il).

Veerandfinaalidesse kandus üle ainult üks võistluskeeld kahe kollase kaardi tõttu, mis jäänuks kehtima ka kirjeldatud reegli puhul, sest Šveitsi kapten Granit Xhaka teenis oma hoiatused järjestikustes matšides (viimases alagrupimängus Türgiga ja 1/8-finaalis Prantsusmaaga).

Kui normaalaja lõpus vapustava spurdiga 3:3 viigigni tõusnud Horvaatia suutnuks lisaaja alguses Hispaania vastu avanenud šanssidest juhtima minna ja eduseisust kinni hoida, pidanuks Marcelo Brozovic veerandfinaali kõrvalt vaatama, sest sai kollased esimeses alagrupimängus Inglismaaga ja 1/8-finaais Hispaaniaga. Samal põhjusel jäänuks veerandfinaal mängimata Walesi võtmeründajal Kieffer Moore'il.

Kuna Horvaatia ja Wales kaotasid ja sõitsid koju, jäid Brozovicil ja Moore'il need arulagedad karistused kandmata (erinevalt de Ligtist ja rootslasest Marcus Danielsonist, kes said otse punase kaardi, ei kandu akumuleerunud kollastega teenitud võistluskeelud üle valiksarjamängudesse). Aga see ei tähenda, et probleemi pole. Need karistused poleks tohtinud isegi päevakorda tõusta!

Teine suur kollase kaardiga seotud probleem seisneb nende jäikuses ja juhuslikkuses. Erinevalt punasest kaardist puudub selge nivoo, mille eest kohtunik kollase annab ja mille eest mitte. Sageli sõltub see kohtumise iseloomust või kohtuniku riskivalmidusest (kas ta kardab saada vaatlejalt kehva hinnet mängu käest laskmise eest ja asub kohe algusest peale kollaseid laduma või on nõus mängijaid usaldama?).

Samuti ei vaata kollaseid kaarte üle VAR. Isegi mitte samas mängus saadud teisi kollaseid kaarte, millega kaasneb eemaldamine, kuigi neid tuleks kindlasti kontrollida, sest need on samamoodi mängumuutvad otsused nagu punased kaardid ja penaltid ja väravad, mis praegu VAR-i pädevusse kuuluvad. See on koht, kus VAR-i kasutamisjuhend vajab muutmist.

Kas mängu sees tuleks üle vaadata ka esimesed kollased kaardid? Pigem mitte, see võtaks tempo alla. Kohtunikele tuleks lihtsalt anda juhis hoida kollased viimase võimaluseni taskus (sel EM-il on see juhtnöör antud ja kohtunikud on seda ka teinud, mis on hea). Küll aga tuleks kollased pärast kohtumisi videost üle vaadata ja kui need on ebaõiglased, siis tühistada.

Kieffer Moore sai 1/8-finaalis Taaniga kollase kaardi selle eest, et hüppas üles ja maandus. Taani kaitsja Simon Kjaer oli liikunud tema maandumistsooni ning sai Moore küünarvarrega vastu pead. Waleslane polnud süüdi mitte milleski. Isegi mitte hooletuses. Ta tegutsemine polnud vastase suhtes ohtlik, vaid Kjaer mängis iseenda suhtes ohtlikult.

See oli kohtunikult väga-väga halb otsus, mis võinuks röövida Walesilt veerandfinaalis üliolulise mängija. Sakslasest vilemehe Daniel Sieberti õnneks Taani võitis ja see patt tema hingele ei jää. Aga et säärased võimalused vältida, tuleks kõik kollased, mis võivad mõjutada edasisi võistluskeelde, videost üle vaadata ja vajadusel tühistada.

Samamoodi vaadatakse üle ka asjad, mis mingil põhjusel kohtunikel märkamata jäid, ja karistatakse ära. Kohtunikud ei saanud näha ega kuulda, et Austria ründaja Marko Arnautovic Põhja-Makedooniale löödud värava järel vastast solvas. Videost oli see selgelt näha ja kuulda ning Arnautovic sai ühemängulise võistluskeelu. Loogiline ja õiglane.

Aga see protseduur peaks käima vajadusel ka teistpidi ehk peab olema ka võimalus ebaõiglase karistuse tühistamiseks. Praegu see nii ei ole ja see on halb. Jalgpallurid on teinud aastakümneid tööd, et oma kodumaad finaalturniiril esindada. Me näeme iga mängu eel uhkust, mis neid valdab. Väga ebaõiglane ja südametu on see tunne neilt suvaliselt antud kollaste kaartidega röövida.

Kollane kaart tuleb terveks remontida. Selle jaoks on vaja teha kaks asja: 1) lühendada üksiku kollase kaardi kehtivus kahele järgmisele mängule ehk võistluskeeld kaasneks vaid juhul, kui mängija teenib kaks kollast kolmemängulise vahemiku jooksul, 2) kõik protokolli kantud kollased hiljem videost üle vaadata ja need vajadusel tühistada.