Sergei Pareiko vahetusmees (!) Zakaria Beglarišvilile oma aega ja närve kulutamas. Milleks küll? Foto: Gertrud Alatare

FC Levadia ja FC Flora mängu järel erinevate inimestega Sergei Pareiko käitumisest rääkides kõlas kõigi huulilt justkui kokku lepitult üks ja sama sõna - "kurb". Kurb, kuidas end ajapikku Eesti koondise fännide südametesse mänginud mees oma karjääri niimoodi lõpetas.

Kogu selle hooaja jooksul on Pareiko silma paistnud tugevalt ebastabiilse käitumisega - meest on lihtsalt liiga lihtne endast välja ajada. Kord suudavad ta rivist välja viia mõned üksikud pealtvaatajad Sportland Arenal, kord A. Le Coq Arenal sooja tegev Zakaria Beglarišvili. Kes teab, äkki ongi ta kogu oma karjääri jooksul selline olnud? Tavalised vutisõbrad on teda iganädalaselt näinud alles sel aastal.

Episoodiliselt oleme Pareiko kaubamärgiks saanud ilminguid näinud ka koondise särgis - 2009. aastal Robinho vastu, 2013. aastal Robin van Persie vastu. Kui midagi talle ei meeldi, pole ta seda väga ilmekalt välja näitamata jätnud. Vanasti tundus see justkui pluss, aukartuse puudumine, sest koondise eest olid need intsidendid just maailmanimede vastu. Kurat, kus on kõva mees, üldse ei karda, seisab enda eest!

Pisut isegi humoorikalt mõjus 2011. aastal Krakowi Wislas juhtunu. Tuleb tänasega võrreldes tuttav ette?

Premium liigas ei ole aga robinhosid või vanpersie'sid, kelle vastu oma rinda kummi ajada. Kõik niigi teavad, kes on Sergei Pareiko. Ülbitsema temaga keegi naljalt ei tule. Aga tunne on selline, et kui muidu on intriigi vähe, siis peab Pareiko selle endale tekitama. Kuskilt ikka midagi leiab - keegi tribüünilt ütleb midagi, kohtunik vilistab sinu kahjuks, you name it. Ainult et sel juhul ei vaadata sellele uhkuse või imetluse, vaid hämminguga. Nii kogenud sportlane, aga nii õrna hingega? Milleks küll end nõmeduste ja platsiväliste asjade tõttu üles kütta? Saan aru, et see mees mängib ehk paremini, kui tal on midagi kellelegi tõestada, aga... see ei olnud päris normaalne.

Foto: Catherine Kõrtsmik

Seetõttu ei olnud ma karvavõrdki imestunud, kui laupäevases Levadia ja Flora derbis Pareiko punase kaardi järel täielikult murdus. Kohtunikesse oli ta kogu mängu jooksul ikka väga laia oksaga suhtunud - tuletame meelde, et juba poolaja keskel võttis ta endale demonstratiivse leppimatuse eest kollase kaardi. Oma hooaja viienda - väravavahina. Ning õiendamist jätkus ka saatusliku nurgalöögi eelsesse olukorda.

Punase kaardi järel polnud tal enam lihtsalt midagi kaotada - klubi eest olid mängud mängitud, ükskõik milline trahv või mängukeeld teda enam ei huvita. Äkki saaks ikka Frolovile (milles tema süüdi oli!?) vastu lõugu virutada või Frischeri ema solvata? Kõik see meenutas kangesti väikese lapse jonni, mitte kogenud sportlase käitumist.

Vägisi tundub, et lisaks klubikarjääri lõpule on juba tema enese teadmata lõpu saanud ka koondisekarjäär. Novembrikuisteks sõprusmängudeks mees küll esialgses nimekirjas oli, aga sellise käitumise järel oleks küll imestusväärne, kui Pareiko ka Magnus Pehrssoni lõplikusse valikusse kuuluks. Isegi Saint Kitts ja Nevise vastu ei ole meile väljakule vaja sellist meest, kes oma emotsioonidega absoluutselt toime ei tule. Äkki tahab ta ka koondise eest oma mängijapäevad punase kaardiga lõpetada? Või pannakse nad Froloviga koondiselaagris ühte tuppa?

Karjääre on võimalik küll punase kaardiga lõpetada, kuid seda palju stiilsemalt ja sõbralikult. Küsi kasvõi oma meeskonna abitreeneri käest, Sergei.