Meistrite liiga peaks olema mitmekesine, muidu kaob lõbu ära. Ent viimastel aastatel on seda sarja valitsenud kaks klubi. Neli aastat pole me näinud finaali, kus üks osapool ei oleks Real Madrid või Manchester City, ning need kaks on võitnud kolm viimast tiitlit.

Alates 2014. aastast on võitja tulnud alati Hispaaniast või Inglismaalt. Ainus erand oli Müncheni Bayern, ent nemad lõikasid 2020. aastal kasu koroonaviiruse pandeemiaga kaasnenud asjaoludelt. Ikka ja jälle vaid kaks riiki - see ei ole piisavalt mitmekülgne.

Laupäeva õhtul kroonitakse Münchenis uus võitja uuest riigist. Vastamisi lähevad Paris Saint-Germain ja Milano Inter. Prantsusmaa ja Itaalia vahelist finaali ei näe just sageli. Serie A, mis oli kunagi üks maailma paremaid liigasid, ei ole Meistrite liiga võitu näinud 15 aastat. Ligue 1 sai tiitli viimati 1993. aastal. Meistrite liigaks nimetatud sarja esimesel hooajal alistas Marseille Olympique, kus mängis toona veel Rudi Völler, AC Milani. Pärast seda on Prantsusmaa klubi finaali jõudnud vaid kahel korral - AS Monaco kaotas seal 2004. ja PSG 2020. aastal.

PSG on teinud läbi põhimõttelise muutuse. Veel hiljaaegu võis see klubi lubada endale ründeliini, kus olid vaid maailma tipud. See tagas maksimaalse tähelepanu. Näib, et Katari omanikud on suutnud oma edevuse nüüdseks rahuldada, neid teatakse kõikjal maailmas. Nii et nüüd lasevad nad asjatundjal ehk Luis Enriquel oma tööd teha.

Peatreener toetub noortele ja osavatele Prantsusmaa jalgpalluritele, õpetades neid meeskonnana tegutsema. Äkitselt on üksteist mängijat hakanud organiseeritult üheskoos mängima, distsiplineeritult kaitsma ja suurepäraselt kombineerima. Nende mängu on kaunis vaadata.

Kvaratshelia meenutab Riberyd

Kõige rohkem on muutunud Ousmane Dembele. Indvidualist mängib nüüd meeskonna heaks. Äärelt keskele nihutatud ründajana loob ta kogu aeg rünnakuid, olles nii väravate lööja kui ka ehitaja rollis. Hvitša Kvaratshelia, kes liitus meeskonnaga talvel, on suureks abiks. Gruusia ääreründaja meenutab mulle võitlustahte tõttu kunagist meeskonnakaaslast Franck Riberyd.

Kvara.
Kvaratskhelia. #UCL pic.twitter.com/gZ8503FDuN — UEFA Champions League (@ChampionsLeague) April 29, 2025

PSG-l oli juba varem kõigist kodustest rivaalidest rohkem raha. Nüüd on nad lisanud põhimõtted, mis määravad jalgpalli kui võistkonnaala näo: tark treeneritöö, sihipärane üleminekupoliitika ja selge nägemus. Klubi jätkab riikliku monopoli laiendamist, olles õppinud seda ära kasutama. Tänu sellele on neil esmane ligipääs Prantsusmaa talentidele ning teame, et see on tohutu varasalv. Nende priviligeeritud seisundit võib võrrelda Müncheni Bayerniga, kelle identiteet toetub juba aastakümneid võimekusele palgata vähimagi takistuseta Bundesliga parimaid mängijaid.

PSG ja Bayern sarnanevad ka selles mõttes, et neil on koduliigas harva konkurente. See säästab neid Premier League'is nähtavast kurnavast lahingust. Isegi Manchester Cityl läks seekord napilt, sest Pep Guardiola meeskond pidi Southamptoni ja Fulhami vastu kogu hingest pingutama, et tabelis ikkagi kolmandana lõpetama. On aga peaaegu mõeldamatu, et PSG võiks Meistrite liigast iialgi välja jääda. Bayerniga juhtus viimati nii 2007. aastal ja seegi oli suur erand.

Inter on suurem kui liidetavate summa

Nüüd aga Interi juurde. Mul on väga hea meel, et nad on lühikese aja jooksul juba teist korda finaalis. 2023. aastal vedas neil loosiga, aga seekord löödi välja suurnimed nagu Bayern ja Barcelona. Inter jõudis nii kaugele, sest nad kannavad Itaalia jalgpalli põhimõtteid südames. Nad on taktikaliselt tugevad, mängivad ühtselt, on lihvinud kaitsmise kunsti peensusteni ja tegutsevad nakatava kirglikkusega. Kõik koonduvad palli taha, kontrollivad mängu ja panustavad vasturünnakutele. Selline on selle küpse meeskonna edu valem.

See ongi meeskonnasport. Just nii korvab Interi kindlus mitut vajakajäämist, näiteks seda, et neil napib maailmaklassi jalgpallureid. Mängijad ammutavad endast kõik, sest tajuvad, et see võib olla nende viimane võimalus. Inter meenutab mulle Chelseat, kes just sel moel mõtlemisest meie vastu 2012. aasta finaalis kasu lõikas. Ja Inter meenutab mulle ka 2010. aasta Interit, kes meist finaalis jagu sai. 

👺🆚🐍#ForzaInter #UCLFinal #ParisInter pic.twitter.com/hgQFbnSyCx — Inter ⭐⭐ (@Inter) May 30, 2025

Nii et City ja Real peavad seekord finaali kõrvalt vaatama. Pep Guardiola täiuslikult organiseeritud masin kaotas üheksandal hooajal inspiratsiooni. Iga asi lõpeb kord. Ootan huviga, kas ta suudab meeskonna uuesti üles ehitada. Ja Real ei jätnud mulle viimases võidukas finaalis head muljet, sest nende vastasel oli viis selget väravavõimalust. Oli näha, et see tegi Carlo Ancelottile haiget. Tema, kes on ta võitnud Meistrite liiga viiel korral, enam kui keegi teine, lahkub nüüd Euroopast ja siirdub Brasiiliasse.

Erand või uus normaalsus?

Kas lõppev hooaeg on erand või toob see kaasa midagi uut ja püsivat? Suudan ette kujutada, et PSG edu jätkub. Vana mudeliga - Messi, Neymari ja Mbappega - põruti mitmel korral. Nüüd on võimalik, et klubi võidab kohe esimesel aastal pärast põhimõttelist muutust tiitli. Kuid Interi stiil ei tee neist sarivõitjaid; nad on väga kaugel viisist, kuidas Itaalia 1990ndatel aastatel Euroopat valitses.

Siiski on hea teada, et vähemasti on kõigil viiel Euroopa tippliigal võimalik Meistrite liiga võita, mitte ainult kahel. See tähendab, et Meistrite liiga on oma miinimumeesmärgi täitnud. Muidugi oleks tore, kui ka ülejäänud Euroopa suudaks sõna sekka öelda.

Kõigist muutustest hoolimata on üks asi samaks jäänud. Laupäeval on küljejoone taga kaks meest, kes mõistavad oma tööd. Nii Simone Inzaghi kui ka Luis Enrique on tänu oma kodumaa selgele treenerifilosoofiale kerkinud juhendajate maailmas hiidude sekka. Ning sarnaselt Carlo Ancelottile ja Pep Guardiolale tulevad nemadki Itaaliast ja Hispaaniast.

***

Copyright: Oliver Fritsch / Zeit Online

Tõlkinud: Kristjan Jaak Kangur

113-kordse Saksamaa koondislase, aastatel 2010-14 ka koondise kaptenipaela kandnud Müncheni Bayerni legendi ning 2024. aasta EM-finaalturniiri korraldusdirektorina tegutsenud Philipp Lahmi kolumnid ilmuvad Soccernet.ee veergudel kokkuleppel väljaandega Zeit Online.