Sel suvel Saksamaal toimuva EM-finaalturniiri korraldusdirektor Philipp Lahm kirjutab oma igakuises kolumnis Die Zeitile, mis on tema arvates Müncheni Bayerni ja Dortmundi Borussia Meistrite liiga poolfinaali pääsemise taga ning miks värske Saksamaa meister Leverkuseni Bayer teistest sealsetest klubides eristub.

***

Jalgpall on õnneks mäng ning võitu ja kaotust lahutab mõnikord kõigest juhus. Kui kohtuvad parimatest parimad, kasvab juhuse osakaal minu meelest kahekümnele protsendile. Ja viigivõimalus kasvatab õnne osakaalu veelgi. See on hea, sest nii saavad sündida uued võitjad.

Nii said Meistrite liiga veerandfinaalis kokku Manchester City ja Real Madrid – tegu on Euroopa jalgpalli viimase kolme aasta kõige silmapaistvama vastasseisuga. Taas ei petnud need mängud ootusi ning pakkusid intensiivset võitlust ja suurepäraseid väravaid. Teises kohtumises pani Carlo Ancelotti kõik mehed kaitsesse ja ütles, et see oli ainus viis, kuidas Real võis edu saavutada. Penaltiseerias sai määravaks juba psühholoogia.

Kui jalgpallis eksisteeriks tennise eeskujul klubide edetabel, oleks selge, kes on esikohal. City on viimase viie aasta jooksul kogunud koduses liigas kõige rohkem punkte ning sai eelmisel aastal kätte ka eurokarika. Pep Guardiola taevasinine masin toodab järjepidevalt täpseid tulemusi. Real oleks aga teisel kohal. Klubi, kes on võitnud neliteist korda Euroopa suurima klubisarja, sai esimesena kätte kolm võitu järjest, mida peeti varem mõeldamatuks. Nüüd luuakse end Ancelotti käe all uuesti. Kui jalgpall kasutaks tennise kombel asetuste süsteemi, oleks nende kahe kohtumine finaalis igati ootuspärane.

Kolm jalgpalli suurlinna

Sel aastal võitleb ka Liverpool taas Cityga. Jürgen Klopp suudab umbes iga kolme aasta tagant üles ehitada füüsiliselt võimsa meeskonna, mis vasturünnakutel põhineva jalgpalliga taevasinisele masinale kaikaid kodaratesse pillub. Nad väärisid Premier League’i omavahelises kohtumises võitu ja väga harva võib näha, et keegi Cityst niimoodi üle suudab olla. Ilma Rodrita oleks sinine masin ilmselt täiesti tükkideks võetud – muide, minu arvates oleks Rodri viimati väärinud maailma parima jalgpalluri auhinda.

Manchesteris, Madridis ja Liverpoolis on olemas kõik koostisosad, et luua maailma parimat jalgpalli – palju suurepäraseid mängijaid ja suurepärased treenerid, kes suudavad aastate jooksul meeskonda arendada. Bundesliga parim treener on praegu aga Xabi Alonso. Ta oli juba mängijana tipptasemel ja tegutses väljakul strateegina. Nüüd, kui tal on Leverkusenis käsil esimene täishooaeg, on ta juba suutnud vormida meeskonna, mille mängustiil viis nad teenitult Saksamaa meistriks.

Alonsot ennast vormisid suurklubid – Liverpool, Real Madrid ja Müncheni Bayern. Ta õppis suurimate õpetajate käe all. Rafael Benitez ja Jose Mourinho tahtsid esmajoones nullida vastase tee väravani ja kasutada parimal võimalikul moel ära hetki, mil pall võideti. Guardiola on ründavam, kuid pallivaldamine vastase poolel nõuab tema nägemuses veelgi kõrgemat organiseerituse taset.

Kevin De Bruyne asked Zinchenko: “Who is the hardest opponent you have ever faced?”

Zinchenko: “I think it's the first game for Manchester City against, Bayern Munich, away, friendly game, pre-season. I was playing in the middle against Philipp Lahm and Xabi Alonso." pic.twitter.com/0rI3W2ieiF — Football & Witball (@FootballWitball) November 17, 2021

Nüüd võib edu valemi leida Bundesligast. Benitez, Mourinho, Guardiola – nad on kõik Alonso käekirjas esindatud. Ta annab oma mängijatele turvatunnet ja enesekindlust. Florian Wirtz, kellel on olemas ilmselt kõik omadused, et olla suurepärane ründemängija, on Alonso käe järgi vormitud. Eriti tänulik võib Alonsole olla Jonathan Tah, kelle puhul oli juba 18-aastasena näha, et temast võib tulla väga hea kaitsja, aga siis kadus ta pildilt. Nüüd on ta 28-aastasena tuhast tõusnud. See näitab, kui tähtis on jalgpalluri jaoks õige treener.

On huvitav, et just Leverkusen suutis lõpetada Bayerni 11-aastase tiitliseeria. UEFA hinnangul on Bayern, Dortmundi Borussia ja Frankfurti Eintracht Euroopas 20 enim käivet tegeva meeskonna seas. Leverkusen sinna ei kuulu. Kuid nende eest mängisid Emerson, Michael Ballack, Lucio, Ze Roberto ja Bernd Schneider ning nad jõudsid 2002. aastal Meistrite liiga finaali. Praeguseks ei meelita nad kedagi ning suuremad klubid ostavad kõik Leverkuseni tippmängijad ära. Tänavu Bundesliga tiitli võitnud meeskonna väärtus on kaks korda väiksem kui Bayerni mullusel meeskonnal.

Leicesterit teha enam ei saagi?

Seetõttu meenutab Leverkuseni meistriks tulek mulle veidi Leicester City 2016. aasta edu Inglismaal. Enam pole see võimalik, kuna võitlus Premier League’i tiitlile on sestpeale hüppeliselt kasvanud. Manchesteris ja Liverpoolis ei investeerita ainult ohtralt raha, seal tegutsetakse ka nutika treeneri plaanide järgi. Arsenal teeb praegu Guardiola õpilase Mikel Arteta juhtimisel sama. Kõik need kolm klubi koguvad sel hooajal vähemalt 80 punkti. Bundesligas selline võrdsus puudub.

Seetõttu paistab Alonso meeskond kohe silma: neil on selge plaan, kuidas mängida, mis eristab neid konkurentidest. Teistes riikides, eriti Hispaanias ja Itaalias, keskendutakse struktuurile ja korrale, sellal kui Saksamaa jalgpallis on olnud alati ja ainult tähtis vaimne pool.

See on ka põhjus, miks sellised mängijad nagu Jude Bellingham, Kai Havertz ja Erling Haaland peavad Bundesligast lahkuma, et maailmaklassi meeste sekka tõusta. Või põhjus, miks Joshua Kimmichi enesekindlus on sedavõrd kõikuma löönud. Mäletan hästi, kuidas ta lõikas kasu Guardiola juhiomadustest, kui tegi läbimurde suurde jalgpalli. See oli kaheksa aastat tagasi. Praegu on Kimmich parimas mängijaeas, kuid tegutseb äärekaitsjana positsioonil, mis ei võimalda tema tugevatel külgedel maksvusele pääseda. See on ebaharilik.

• Loe ka: Sellest, kuidas Bundesligas uued mängureeglid kehtestanud Xabi Alonso tuli, nägi (vaeva), võttis Bayernilt isu ja võitis

Saksamaa jalgpallis valitsevad teised väärtused, ka Bundesligast leiab masinaid. Nad koosnevad võitlusvõimest, kirglikkusest ja võidutahtest. Nad on alati valmis hoope vahetama ega anna iial alla. Bayern on eriti ettearvamatu, kuid ka Dortmund võib üle elada tõuse ja mõõnu. Nende edu on vahel raske selgitada ja sel moel maailma parimaks ei kerki. Kuid need omadused käivad jalgpalli juurde.

Et Bayern ja Dortmund jõudsid poolfinaali, tõestab taas, et Bundesligal on omajagu sisemisi ressursse. Tegu on rahalise kindluse poolest maailma paremuselt teise liigaga ning püüab pilku kogu Euroopas. Ja Saksamaa on Euroopa liidu kõige rahvarohkem riik, mis on jalgpallis kahtlemata eriti tähtis.

Meenub Franz Beckembauer. Pärast 1990. aasta MM-tiitlit ütles ta, et kui Lääne-Saksamaaga liitub Ida-Saksamaa, on Saksamaa järgmistel kümnenditel peatamatu. Päris nii ei läinud, aga oma tõde selles oli. Nagu ka tema motos: "Minge väljakule ja mängige jalgpalli!" Pole tarvis asja liiga keeruliseks ajada, lööge pall lihtsalt väravasse, olge ise oma saatuse sepad. 

--

Copyright: Oliver Fritsch / Zeit Online

113-kordse Saksamaa koondislase, aastatel 2010-14 ka koondise kaptenipaela kandnud Müncheni Bayerni legendi Philipp Lahmi kolumnid ilmuvad Soccernet.ee veergudel kokkuleppel väljaandega Die Zeit.