A. LE COQ PREMIUM LIIGA
MEESTE KOONDIS
NAISTE KOONDIS
EESTLASED VÕÕRSIL
SOCCERNET
Seekordses "Vastab Aivar Pohlak" rubriigis selgitas vutiliidu president, et kihlveopettuste näol ei ole tegemist ainult jalgpalli probleemiga ning see peaks olema riiklike struktuuride teema. Lisaks rääkis ta ultrafännide kultuurist.
Sel nädalal mõistis Riigikohus taas ühe kihlveopettustega seotud mängija õigeks. Kuidas jalgpalliliit vaatab peale antud olukorrale, kus EJL-i distsiplinaarmenetluse tulemusel jalgpallis tegutsemise keelu saanud jalgpallurid ametlikult puhtad poisid on, ning kas on toimunud mingisuguseid arenguid selles suunas, et seaduses oleva augu tõttu petturid tulevikus õigeks ei jääks?
Loomulikult on kõnealune halb, sest kuigi jalgpalliliidu karistused kehtivad, loob seadusandluse puudulikkus mulje, nagu oleks tegemist ainult jalgpalli probleemiga ja see polekski laiem mure. Võimalik, et kellelegi meeldibki nii mõelda. Samas on EJL-i uurimisprotsess tuvastanud näiteks ühe teise spordiala tipptegija osalemise jalgpallilistes pettustes ja olemise peturühmituse osa, millest me kõnealust alaliitu ka teavitasime. Paraku puudub neil nimetatud tegude karistamise kohta regulatsioon, mis tähendab, et tulemustega manipuleerimine rahateenimise eesmärgil sellel ja võimalik, et ka enamikel teistel spordialadel Eestis, on seaduslik nii riiklikus kui ka spordialasiseses tähenduses. Kusjuures ala, millest kõnelen, on populaarne ja kuulub harrastatumate hulka. Samuti on jalgpalliline uurimine andnud veel ühe niidiotsa, mis tõenäoliselt viitab analoogsele probleemile veel kolmandagi spordialaga seoses – nimetan seda eraldi, siis siin pole tegemist mitte fakti, vaid ainult kahtlusega. Mis tähendab, et kihlveopettuste kaudu rahateenimise mitteolemine kriminaalkuritegu ohustab Eesti sporti väga tõsiselt ja kuna jalgpalliliit tegeleb probleemiga igapäevaselt, siis on seda tõenäolisem, et kihlvedudest ebaausal teel elatujad on juba leidnud tegevusvälja teiste alade juures. Rõhutan, et jalgpalliliidu uurimine on keskendunud ja keskendub kihlveopettuste puhul ikkagi jalgpalliga seotud persoonidele ja isegi kui meil on informatsiooni jalgpalliväliste tüüpide kohta, siis distsiplinaarkomisjon neid ei menetle, samuti ei ole süüdimõistetud jalgpalliga seotud isikud enamasti asja organiseerijad. Mis tähendab, et reaalse kurja tegijad on enamalt jaolt avalikkuse eest varjul ja see peakski olema riiklike struktuuride ja riikliku seadusandluse teema.
Tõenäoliselt vajab väljaütlemist, et Eestis, nagu ka mujal maailmas, on olemas suur hulk inimesi, kes elatuvad kihlvedudest, ja sellel tegevusel on lisaks otsestele pettustele ka nn. halle alasid ja võimalusi rahateenimiseks, mis vajaksid reguleerimist – jätan need asjad siinkohal täpsustamata, see poleks lihtsalt kuigi tark.
Euroopa Liidu liikmesriikide kultuuriministrite kohtumine eesmärgiga ühtlustada kihlveopettuste teemaline kriminaalseadustik toimus oktoobris 2011 ja selle ja ka muude arengute tulemusel jõudis meieni 2014. aastal Hasartmänguseaduse muudatuse eelnõud ettevalmistav dokument, mis meie hinnangul ei vastanud ettevõetud protsessi ootustele. Alaliidu juriidiliste küsimuste eest vastutava asepresidendi ja UEFA Juriidilise Komitee liikme Ainar Leppäneni eestvedamisel toimunud töögrupp saatis Rahandusministeeriumile ja Kultuuriministeeriumile meie ettepanekud – milline on nende ja seadusemuudatuse saatus, ei ole meile praeguseks teada. Küll aga tasub tähelepanu juhtida tõsiasjale, et rohkem kui pooltes Euroopa Liidu riikides on spordipettus kriminaliseeritud – näiteks Prantsusmaal ja Portugalis on maksimumkaristus 5 aastat, Hispaanias ja Bulgaarias 6 aastat, Poolas 8 aastat jne –, mis kinnitab, et Eestigi peaks asja tõsiselt ja aktiivselt võtma.
Lisan, et kahjuks olen pidanud korduvalt kuulma etteheiteid, kus liidu aktiivsust ja vastutuse võtmist püütakse pöörata meie vastu. See viitab eetika kriisile, kus vaikival kokkuleppel ei vaadata ühiskonnas selles suunas, kus asub tegelik probleem, ja kui keegi seda teeb, midagi avastab ja avalikuks teeb, siis kasutatakse see tema vastu ära. Nn. Bernatski dopingulugu oli justnimelt sellest ooperist.
Mida Sa arvad viimastel nädalatel üha enam levinud nii-öelda fännide ultrakultuurist pärinevatest tegevustest, kus põletatakse vastasfännide ning nende klubide sümboolikat ning samas rüvetatakse ka Eesti rahvusstaadionit? Kas selline käitumine on tolereeritav ja mõistetav? Milline on selle kõige kontekst Eesti jalgpalliruumis?
Kõigepealt – igasugusest käitumisest on võimalik aru saada ja selle tekkimise põhjuseid mõista. Samuti on negatiivsed asjaolud maailma toimimise loomulik osa ja loota, et pelga karistamisega on võimalik neist lahti saada, ei ole õige. Fännide ultrakultuur on kindlatel põhjustel tekkinud, nagu iga teinegi kultuur, ja on loomulik, et jalgpalli arenedes kasvab ka see.
Samas on tolerantsel suhtumisel alati oma piirid ja see kehtib ka kõnealuse teema kohta. Kohtusin Levadia nn. ultrafännide juhtidega kahe hooaja vahel ka ise, aga tundub, et kokkulepe seekord pigem ei pidanud, teiste analoogsete olukordadega on õnneks läinud vastupidi.
Siiski usun, et lõpuks on FC Levadiagi hakanud mõistma, et kõnealune seltskond on nende poolehoidjad ja et klubi peab ühel või teisel moel leidma oma toetajatega kontakti ja suutma olukorda ohjata – tõsi, selle arusaamiseni läks pisut liiga palju aega.
Lõpetuseks kordan taas mõtet, mille juurde jõuan tihti – ei tohi unustada, et meie ühiskond on kujunemise algfaasis ja nii on ka jalgpalli ja selle erinevate osadega ja kõik need asjad on omavahel seotud. Kuhu suundub ultrakultuur, sõltub nii sellest, kuidas käituvad organisatsioonid, kelle või millega nad on seotud, ja kuhu suunas liigub ühiskond, samuti sellest, kui suur on välismaiste analoogide mõju. Kusjuures viimane on seda suurem, mida nõrgem on seos fännide ja klubi, fännide ja jalgpalli vahel.
Hoiame kätt pulsil ja püüame hoida arenguid alal, mis tundub mingilgi moel mõistlik. Fännid, ka ultrafännid, on jalgpalli osa ja seda fakti ei saa ignoreerida, aga nagu eespool ütlesin, on selle jaoks ikkagi oma piirid. Kui keegi küsib, kus need piirid on, siis vastaksin, et umbes selles ruumis, milles sõdisid Astrid Lindgreni tuntud lasteraamatus Valged ja Punased Roosid.
Loe Soccernet.ee kokkuvõtteid Premium liiga hooajast 2024!
Soccernet.ee taskuhääling "Pikk ette (ja ise järele)" nii helis kui ka pildis!
Soccernet.ee pikemad intervjuud, reportaažid, persoonilood, arvamused ...
Nelja-aastase pausi järel naaseb naiste saali Meistriliiga, kõikidel soovijatel ei lubata osaleda
Soccernet.ee selle nädala otseülekanded:
Loe Soccernet.ee värskemaid eksklusiivlugusid:
Soccernet.ee heidab koostöös RefPaliga pilgu kohtunikemaailma. Mis on õige, mis on vale ja miks?