Juulis otsustas Eesti Jalgpalli Liidu üldkogu, et EJL võtab jalgpalliklubi FC Flora kohustused Tallinna linna ees enda kanda ning tasub 2001. aastast pärit 1,596 miljoni euro suuruse võla. EJL-i president Aivar Pohlak kirjeldas Soccernet.ee-le, miks ja kuidas sellise käiguni jõuti.

"Algselt staadioni ehituseks Tallinnalt saadud rahast osa pööras linn võimu vahetumise järel aastal 2005 poliitilistel põhjustel võlaks," selgitas Pohlak. Toona sõlmitud lepingutega kohustati klubi võõrandama teede ja tehnovõrkudega seotud investeeringuid 9,98 miljoni Eesti krooni väärtuses ning staadioni aktsiate eest tasus linn ettemaksuna Florale lisaks veel 15 miljonit krooni (tänases vääringus ongi see summa kokku täpselt 1,596 miljonit eurot - K. J. K.).

"Hiljem on tegeletud sellele lahenduste otsimisega, sest vastasseis linna ja klubi vahel kadus kiiresti, aga hoolimata erinevatest suulistest kokkulepetest asi juriidiliselt edasi ei liikunud," kirjeldas Pohlak. "Nüüd leiti kõikidele osapooltele sobiv lahendus – ligi kahekümneaastase ajalooga võlg tasutakse läbi jalgpalli liidu investeeringute nendesse Tallinna jalgpallilise infrastruktuuri objektidesse, mille toetamiseks EJL on juba varem otsuse teinud."

Võlaküsimus ulatub käesoleva sajandi alguse keerulistesse omandisuhetesse, kuna 2000. aasta sügisel kerkima hakanud ja 2001. aasta suveks valminud staadion kuulus tosin esimest aastat FC Florale. Alles 2012. aastal omandas kompleksi EJL. Tolle tehingu järel meenutas Pohlak, et 2000. aastal puudus alaliidul niisuguse objekti rajamiseks lihtsalt finantsvõimekus. Samas oli staadioni kiire valmimine toona väga tähtis, sest Kadrioru staadioni remontimineku järel ei olnud Eestil esindusareeni ja ähvardas reaalne oht, et koondise kodumängud tuleb üle viia mõnda naaberriiki.

Hiiu staadionist tahetakse teha murustaadion

Vastavalt uuele kokkuleppele võetakse esimese objektina ette Hiiu staadion, kus peab oma kodumänge Nõmme Kalju. "Hiiu staadionile suunatavad 650 000 eurot eraldati Nõmme Kalju FC-le infrastruktuuritoetusena veel siis, kui rahana kehtis Eesti kroon," märkis Pohlak. "Eesmärk on ehitada Hiiu staadion murukattega väljakuga jalgpallistaadioniks, mis vastaks UEFA 2. kategooria staadioni nõuetele," kirjeldas ta plaane.

"Mõistagi oli selliseks arenguks vaja Kalju nõusolekut ja linna tahet olla kaasinvestoriks, mis tähendab, et antud kokkuleppest võidavad toodud näitel kõik osapooled: linn – sest nende omandis olev infrastruktuur saab rahasüsti väljapoolt; Nõmme Kalju – sest nende käsutuses olev infrastruktuur saab suurema investeeeringu; jalgpall – sest jalgpalliline infrastruktuur paraneb; kusjuures ühtlasi lahendatakse ära ka FC Flora järel lohisenud probleem," lisas ta.

Kuivõrd Hiiu staadionit puudutav summa moodustab eelnimetatud võlast vähem kui poole, siis millistel alustel otsustatakse ülejäänud investeeringute saatus? "Teised investeeringute objektid valitakse sarnase loogika alusel ja selleks on lepingu järgi kaks aastat aega," sõnas Pohlak.

Sisuliselt võib seega öelda, et linn loobus nõudest, mis omal ajal pärast võimuvahetust toetuse asemel võlaks muundus, leppides selle asemel EJL-iga kokku, et "võlasumma" kaetakse alaliidu poolsete investeeringutega linnale kuuluvatesse objektidesse. Alaliidu poolt vaadates tähendab "võla tasumise" otsus samas aga seda, et eelnimetatud summa moodustavad rahaeraldised, mille osas on otsus juba niikuinii langetatud.