Eestil olid kord üks suusataja ja tema Rahvuslik Põlv, mida enne suurvõistlusi alatasa töökorda poputati. Belglastel on alates laupäevasest Meistrite liiga finaalist olemas oma Rahvuslik Nina, mis vajab hella kohtlemist, aga ka kiiret tervendamist. Sest ees ootab suur võimalus - võib-olla viimane.

• Isa mantlipärija ja tuhast tõusnu hoiavad Taani dünamiidil sädet sees
• Pall on litrist ümmargusem ja kaotada pole tiibu sirutaval Soomel vähimatki
• Deržaava januneb uue mürtsuva vallutusretke järele ning näeb omadel Lääne-Euroopaga võrreldes ühte suurt eelist

Kui küsitakse maailma parimat jalgpallikoondist, kipub jalgpallisõber sõltuvalt isiklikest eelistustest küllap instinktiivselt nimetama Brasiiliat, Saksamaad, Prantusmaad ... Vähe on küllap neid, kes kinnitavad veendunult, et number üks oleks Belgia.

Ometigi on see ametlikult juba enam kui kaks ja pool aastat ehk alates 2018. aasta septembrist just nii. FIFA edetabelis hoiab Belgia esikohta ning kui vaadata, et pärast MM-i poolfinaalis prantslastele alla jäämist on järgmisest 29 mängust võidetud 24 ja kaotatud vaid kaks, polegi see ju vale. Esinumbri staatuse kinnitamiseks oleks aga 2018. aasta MM-pronksile ning EM-ilt nopitud 1980. aasta hõbedale ja kaheksa aastat varasemale pronksile vaja lisada kõige kirkamat karva metalli.

Viimane võimalus? Selline määratlus kõlab alati ülemäära fataalselt, kuid Belgia kuldsele, tervikuna kindlasti riigi jalgpalli kõigi aegade parimale põlvkonnale võib seekordne EM tõesti seda olla. Jan Vertonghen, Toby Alderweireld, Thomas Vermaelen, Nacer Chadli, Dries Mertens ja Axel Witsel käivad kõik juba mõnda aega kolmekümnendaid, selle piiri läheduses on ka Thibaut Courtois, Thomas Meunier, Kevin de Bruyne, Eden Hazard, isegi Romelu Lukaku ...

Muidugi ei tähenda see, et Belgia koondis kubiseks praegu vanameistriteks, sest tänapäevaste taastumisvõimaluste juures on tegu pigem jalgpalluri magusama eaga. Kuid aeg lendab ja suurvõistlusi tuleb harva, tagatipuks kipuvad juba koondiseuksele koputama nooremad mehed. Belgia peatreener Roberto Martinez on siiski otsustanud kindlalt kogemuste kasuks. Meest, kellelt võiks Belgia reidades tänavu esiletõusu oodata, peaaegu polegi, sest kõigil neil on see juba selja taga. Isegi kõige noorem eeldatava algkoosseisu liige, 24-aastane Youri Tielemans, on end juba ammu Leicesteris pildile mänginud.

Eelmine kuldne põlvkond kulda ei toonud

Euroopa suurvõimude kõrval Taavetina alatasa jalga ukse vahele trüginud belglaste esimene eduperiood oli seitsmekümnendatel, kui esmalt pääseti valitseva Euroopa meistri ja MM-finalisti Itaalia alistamise järele kodusele nelja meeskonna finaalturniirile. Seal lepiti küll kolmanda kohaga, aga märk oli maha pandud. 1980. aastal jõuti juba EM-finaali, aga tiitel libises näppude vahelt napilt sakslastele.

Sealt alanud kuldajastu, mille jooksul ja tuules Belgia jõudis järjest viiele MM-finaalturniirile, tipnes 1986. aastal Mehhikos, kus alagrupist saadi edasi küll napilt, ent sakutati seejärel legendaarse Enzo Scifo vedamisel kaheksandikfinaalis Nõukogude Liitu ja veerandfinaalis Hispaaniat, enne kui Diego Maradona kaks väravat belglaste teekonnale poolfinaalis punkti panid. Tolle põlvkonna tähed Scifo, Jan Ceulemans ja Jean-Marie Pfaff leidsid endale väärilisi järeltulijaid, kuid tasapisi hakkas Belgia jõud kärbuma.

Omapärasel kombel suudeti järjepideva MM-idel mängimise kõrvalt jõuda aastatel 1988-2012 seitsmest Euroopa meistrivõistluste finaalturniirist vaid ühele ja sealgi kukuti välja juba alagrupimängude järel. Uus tõus algaski praeguse kuldpõlvkonna esilekerkimisega - koguni 12 meest praegusest 26-nimelisest turniirile üles antud seltskonnast tegi kaasa juba 2014. aasta MM-il, kus jõuti veerandfinaali.

Kaks aastat hiljem toimunud EM-ile läks Belgia juba ühe suursoosikuna ja läbiski alagrupi edukalt. Kaheksandikfinaalis loputati 4:0 Ungarit, siis saabus aga šokk: veerandfinaalis jäädi eduseisust 1:3 alla Walesile. Peatreener Marc Wilmots sai sule sappa ja tema asemele toodi Roberto Martinez, kes osutus oodatust veelgi edukamaks. 

Kolme aasta tagune MM-pronks märkis viimaks ometi seda, et Belgia koondisel õnnestus oma individuaalsed võimed ka kollektiivselt realiseerida. Koosseis on võrreldes toonasega muutunud ülivähe, olulisematest nimedest on puudu vaid karjäärile joone alla tõmmanud Vincent Kompany, koondisejalgpallist MM-i järel loobunud Mousa Dembele ja Hiinasse suurt raha teenima läinud Marouane Fellaini.

Poolvigane mees koondisesse? Aga see on varemgi hästi lõppenud

Just Kompany näitest võib paralleeli otsida seekordsele Rahvusliku Nina olukorrale. Meistrite liiga finaali teisel poolajal Chelsea kaitsja Antonio Rüdigeri õlalt saadud hirmus obadus, mis lõi mõra Kevin de Bruyne ninaluusse ja silmakoopasse, lõikas vaheda noana kõigi belglaste südamesse: kas nüüd ongi EM-iga kõik?! Martinez tõttas aga juba esmase diagnoosi järel kinnitama, et de Bruyne sõidab nendega igal juhul kaasa ja kui vähegi võimalik, siis ka mängib.

Kolme aasta tagusele MM-ile saabus samamoodi poolvigasena just Kompany, kes pääses platsile alles turniiri käigus, aga oli siis tema ise, vedades belglased poolfinaali. Nüüd on lisaks de Bruynele samasuguses seisus Axel Witsel, kelle kaasalöömine näis pärast jaanuaris saadud Achilleuse kõõluse rebestust ilmvõimatu. Martinez vandus aga taas: kui on vähimgi šanss, et kogenud poolkaitsja saab kuu aega kestva turniiri jooksul omasid aidata, on tema koht koosseisus.

Belgia trump on ühtsus, aga de Bruyne kõrval on selgemast selgem superstaar Romelu Lukaku. Manchester Unitedis ennast kaotanud ja Milano Interis taas leidnud ründeässa arvele on kahe viimase klubihooajaga kantud 34 ja 30 väravat, enamat pole ta enne suutnud. Koondise eest on Lukaku numbrid sama muljetavaldavad - 91 mängu, 59 väravat. Seda on juba ammu pea kaks korda rohkem kui ükski eelmise põlvkonna täht suutnud.

Martinezi treenerikäekiri näeb ette oma mängijatele arvestatava vabaduse andmist, ent seda mõistagi teatud raamides. Belgia mängib tema käe all üldjuhul 3-4-2-1 taktikaga, mis on osalt tingitud asjaolust, et praeguses koosseisus napib häid äärekaitsjaid, kuid teisalt suudab ka meeskonna tugevused parimal moel esile tuua. Witseli puudumisel moodustavad keskvälja Tielemans ja Leander Dendoncker, kelle roll on aga sageli pallivaldamise asemel pigem oma liikumisega de Bruynele tegutsemisruumi tekitada.

Viimase aja suundumusele omaselt armastab ka Martinez kasutada nii-öelda tasakaalust väljas ääri, kus enamasti on paremal tegutsenud tugevate kaitseomadustega Timothy Castagne, vasakul aga Atletico Madridiga värskelt Hispaania meistriks tulnud Yannick Carrasco, kellele paariaastane Hiina-põige erinevalt paljudest mängijatest hoopis värskendavalt mõjus.

Keset tuba seisev elevant, kellest kõik püüdlikult mööda üritavad vaadata, on eeldatavas algrivistuses mõistagi Eden Hazard. Ometigi on Martinez teda usaldanud ning terve Hazard suudab ühes de Bruyne ja Lukakuga jätkuvalt mänge muuta - iseasi, kui kauaks tervet Hazardi praegu Belgiale jagub.

Kuigi Belgia armastab üldiselt palli valdavat mängustiili, on nende arsenalis tänu Alderweireldi ja Vertongheni sööduoskusele ka pikad daigonaalsöödud äärtele, mis võimaldavad vajadusel täispakitud keskvälja läbimise vahele jätta. Tänu Lukaku füüsilisele võimsusele on alati võimalik ka talle palli kehasse mängida, et ta seda hoiaks ja siis vabadesse tsoonidesse lõikavate kaaslastega jagaks. Samuti armastab Lukaku sageli rünnaku käigus madalale langeda, tõmmates ühe keskkaitsja vastase liinist välja ja tekitades sellega teistele belglastele võimalusi üks-üks olukordadeks.

Kaitsefaasis ei ole Martinez seejuures mõnevõrra üllatuslikult kõrge pressingu pooldaja, vaid armastab vastast jõuliselt suruma hakata alles oma väljakukolmandikul. Madalamale vajuvale kaitseliinile sekundeerib vasturünnakuid nooliv ründekolmik või vajadusel isegi -nelik, kui ründavam äärekaitsja samuti nendega liitub.

EM-valiksarjas paugutati vastastele koguni 40 väravat enda võrku lastud kolme vastu ning ehkki üheksa tabamust tuli maailma nõrgima jalgpalliriigi San Marino vastu, loputati ka näiteks EM-il osalevat Šotimaad 3:0 ja 4:0. Lisaks on Belgialt saanud hiljuti 6:1 sugeda Küpros ja Rahvuste liigas 5:1 Island, märtsikuises EM-valikmängudes klobiti aga koguni 8:0 äsja Eestist jagu saanud Valgevenet. Mida see tähendab viie aasta eest Brüsselis 1:8 sauna saanud Eestile, kes võõrustab belglasi tänavu septembris, ei taha pigem mõelda ... aga jäägu see praegu sinnapaika. Punaste Kuradite ründevõimsuse pärast peavad järgneva kuu jooksul muretsema hoopis teiste riikide kaitsjad.

Meeskonna staar - Kevin de Bruyne

Vähesed asjad, mida Kevin de Bruyne jalgpalliväljakul teeb, karjuvad kõlavalt näkku: siin tegutseb superstaar! Ent kogu kompotti kokku segades ei ole platsil väikese mehe muljet jätvat mängumootorist praegu maailmas kuigi palju paremaid jalgpallureid. Peatreener Roberto Martinez tunnustab tema andekust sellega, et annab talle enamasti vabad käed ning ka Belgia eelkirjeldatud taktikaline lähenemine on suuresti üles ehitatud sellele, et de Bruyne võimetest maksimum kätte saada.

Nagu palliplatsil, nii ka selle kõrval on de Bruyne tagasihoidlikkus vaid pealispindne ja märkamatuks jäävate liigutuste varjus peitub tegelikult enda väärtust vägagi tugevalt teadvustav isiksus. Viimastele palgaläbirääkimistele koduklubi Manchester Cityga ei kutsunud de Bruyne tavapäraselt oma agenti, vaid palkas uuringufirma, kes tegi statistika abil Cityle selgeks, kuivõrd tähtis on de Bruyne roll nende mängupildis ja mida ühes temaga võita võib. Igas mõttes valusa lopsuga lõppenud Meistrite liiga finaal tõenäoliselt vaid suurendab de Bruyne võidujanu.

Silm peale - Eden Hazard

Jalgpalliajalugu teab kuhjaga lugusid sellest, kuidas head mängijad hiilgusest põrmu langesid, ent vähestes neist on kukutud nii kõrgelt ja nii kiiresti. Kui belglased 2018. aasta MM-il kolmanda koha said ja Hazard turniiri kokkuvõttes Luka Modrici järel Hõbepalli teenis, oleks ilmselt ainult hullumeelne söandanud pakkuda, et paar aastat hiljem arutletakse tõsimeeli, kas tal üldse peaks belglaste EM-koondises kohta olema.

Ometigi on nii läinud. Chelsea tähest on vahepealsete aastatega saanud ebaõnnesõdur või pikealune, kuidas keegi soovib vaadata. Kaastundlik vaatleja ütleb, et Hazard on langenud vigastusteohvriks, küünik torkab seepeale, et nende vältimiseks pidanuks ta ise enda paremas vormis hoidma. Fakt on igatahes see, et kahe hooajaga on Hazard jätnud Real Madridi eest traumade tõttu vahele pea kaks korda rohkem mänge kui on neid, milles ta väljakule jooksnud.

Hispaania jättis Sergio Ramose ja Kolumbia James Rodrigueze sellesuviste suurvõistluste koosseisust välja. Roberto Martinez on Hazardile ulatanud kaptenipaela ja kinnitanud, et ei tunne tema tervise pärast muret. "Ta ei peagi füüsiliselt sajaprotsendilises vormis olema, et särada," kõlas Martinezi hinnang. Kas Hazard õigustab peatreeneri usaldust ja tõestab, et tema täht pole kõigest 30-aastasena lõplikult kustunud?

Koondisest väljas - Divock Origi

Liverpooli kultuskangelase teekond koondisesärgis ei ole tegelikult kunagi ülemäära valutult kulgenud. Senisest 29 koondisesmängust ligi pooled sai ta kirja debüütaastal ja debüütaastasse jäävad ka kõik kolm koondiseväravat, sealhulgas 88. minuti võidutabamus Venemaa vastu, mis belglased MM-il alagrupist edasi viis. Vahetusmehena on tal siiski olnud täita oluline roll, aga Liverpooli juhendaja Jürgen Kloppi soosingust langemine on muutnud Origi aasta katastroofiks.

Inglismaa kõrgliigas sai ta möödunud hooajal kirja vaid üheksa mängu, kõigi sarjade peale õnnestus 17 mänguga lüüa üksainus värav. Kui veel mõne aasta eest näisid kõik uksed tema ees lahti olevat, siis nüüd on nad üksteise järel pauguga sulgunud ja alles tunamullu Liverpooliga pika lepingu sõlminud mehe tulevik vaid 26-aastasena enam kui ebaselge.

Treener - Roberto Martinez

Johann Cruyffi treenerikäekirjast inspiratsiooni ammutav ja pallivaldamisele rõhuv Martinez, kelle üliviisakas ja kohati isegi malbena mõjuv olek võib jätta temast eksklikult mulje kui pehme käega treenerist, on Belgia koondise eesotsas teinud suurepärast tööd. Tal on küll kasutada ka riigi jalgpalliajaloo ilmselt kõige talendikam ja laiapõhjalisem koosseis, ent nende ühele platsile mahutamisega on Martinez väga hästi hakkama saanud.

Teisalt on latt ise nii kõrgele tõstetud, et üllatajarolli asemel on Belgial nüüd kanda soosikukoorem. Ja nagu öeldud, võib mitme põhimehe jaoks olla tegu viimase suurturniiriga. Kas Martinez suudab selle teadmisega kaasnevaid vaimupingeid vaos hoida?

Kristjan Jaak Kangur: "Belgia on maailma esinumbriks kerkinud ühtsuse, mitte pelgalt üksikute säravate staaride toel. Eelmise EM-i šokk võib nüüd tulla isegi kasuks, kui suudetakse selle toel vältida vastaste alahindamist. Alagrupis oleks suur üllatus mis tahes muu koht peale esimese, kaheksandikfinaal annaks sel juhul ilmselt alistatava vastase, veerandfinaalis võiks oodata Itaalia ... ja nii edasi. Kas Belgia on võimeline kogu turniiri võitma? Kindlasti. Aga selleks on vaja ka natuke õnne."

Mängud alagrupis: 

L, 12. juunil kell 22.00 vs Venemaa (Peterburi)
N, 17. juunil kell 19.00 vs Taani (Kopenhaagen)
E, 21. juunil kell 22.00 vs Soome (Peterburi)

Eeldatav algkoosseis:

Koosseis:

Väravavahid: Thibaut Courtois (Real Madrid), Simon Mignolet (Brugge), Matz Sels (Strasbourg).

Kaitsjad: Toby Alderweireld (Tottenham), Dedrick Boyata (Hertha), Jason Denayer (Lyon), Jan Vertonghen (Benfica), Thomas Vermaelen (Vissel Kobe).

Poolkaitsjad: Timothy Castagne (Leicester), Yannick Carrasco (Atletico), Nacer Chadli (Basaksehir), Leander Dendoncker (Wolverhampton), Kevin De Bruyne (Manchester City), Thorghan Hazard (Dortmund), Thomas Meunier (Dortmund), Dennis Praet (Leicester), Youri Tielemans (Leicester), Hans Vanaken (Brugge), Axel Witsel (Dortmund).

Ründajad: Mitchy Batshuayi (Crystal Palace), Christian Benteke (Crystal Palace), Jeremy Doku (Rennes), Eden Hazard (Real Madrid), Romelu Lukaku (Inter), Dries Mertens (Napoli), Leandro Trossard (Brighton).