Hoolimata sellest, kuidas tänased valimised lõppevad, tuleks jalgpalliliidul võtta tõsisemalt seda, mis puudutab alaliidu liikmeks olemist ja visata halastamatult liikmete seast välja need, kes ei peaks sinna kuuluma. Suureks probleemiks võib see saada juba täna.

Jalgpalliliidu liikmeks astumine ei ole hetkel eriti keeruline protseduur: selleks on vaja jalgpalliga tegelevat MTÜ-d, mille põhikirja (ja liitumise üldiselt) jalgpalliliidu juhatus heaks kiidab, samuti ühe miinimumpalga suuruse liitumismaksu tasumist. Praeguse praktika kohaselt on aga liikmestaatuse kaotamine sisuliselt võimatu, isegi siis, kui MTÜ enam reaalselt aastaid ei tegutse.

Nii-öelda fantoomliikmete küsimus on jalgpalliliidu osas üleval olnud juba aastaid, ammu enne seda, kui Ragnar Klavan Aivar Pohlakule kinda heitis. Kes on kunagi vutiliidu liikmeks võetud, see sinna üldiselt ka jääb. Ja omab seeläbi igavesti võimalust Eesti jalgpallielus kaasa rääkida, senikaua, kuni vastavat MTÜ-d ei lõpetata ega likvideerita.

Liidu põhikiri ei sätesta tegelikult, et kes on juba liikmeks võetud, peakski liikmeks jääma. Põhikiri sätestab hoopis seitse põhjust, mis annavad aluse liikme väljaarvamiseks:

• liige rikub tõsiselt EJL põhikirja või EJL kehtestatud jalgpallitegevust reguleerivaid dokumentide nõudeid või eirab EJL pädeva organi vastu võetud otsuseid;
• liige rikub tõsiselt FIFA ja UEFA põhikirju, juhendeid, direktiive ning nende alusel või nendega kooskõlas vastu võetud otsuseid;
• liikmel on tasumata kolme aasta liikmemaks;
• liige ei vasta EJL põhikirja artiklis 8 ettenähtud liikmelisuse tingimustele (ehk liikmeks vastu võtmise tingimustele, mille esimeses lauses on nõue, et MTÜ peab tegelema jalgpalliga);
• liige rikub EJL põhikirja artikli 6 punkti 3 nõudeid (ehk kihlveopettusi ja dopingurikkumisi puudutavat sätet);
• liige ei täida EJL põhikirja artikli 11 alapunktis 11.1 toodud kohustusi (ehk järgima EJL põhikirja ja reegleid, mitte kahjustama jalgpalli mainet ning pöörduma Eesti-siseste jalgpallivaidluste puhul mitte tavakohtusse, vaid EJL distsiplinaarkomisjoni poole või jalgpallivahekohtusse);
• liige ei ole osalenud 3 aasta jooksul mis tahes tegevuses jalgpalli valdkonnas (osalemine võistlustel, osalemine EJL korraldatavatel üritustel jne).

Liikmemaksu nõuab jalgpalliliit hetkel vaid alaliidu liikmeks astumisel, mitte iga-aastaselt, nii et see punkt ei ole hetkel aktuaalne. Ja kui fantoomklubid näiteks igal aastal üldkogul osalevad, on ka viimane punkt nende puhul täidetud, seega võib arutada neljanda punkti üle - kas mitteaktiivne jalgpalliklubi täidab põhikirja punktis 8.1 sätestatud tingimused?

8.1 EJL liikmeks võib olla jalgpalliga tegelev Eesti mittetulundusühingute seaduse alusel registreeritud mittetulundusühing ehk juriidiline isik, kes tunnistab EJL põhikirja ja muid EJL kehtestatud jalgpallitegevust reguleerivaid dokumente, samuti FIFA ja UEFA põhikirju ning nende dokumente. EJL liikme põhikirja heakskiitmise otsustab EJL juhatus.

Võtmekoht paistab olevat selles, kuidas tõlgendada sõnapaari "jalgpalliga tegelev". Kas MTÜ-s peaks toimuma reaalselt jalgpalliline tegevus? Või piisab sellest, kui MTÜ põhikiri ütleb, et antud ühing tegeleb (muuhulgas) jalgpalliga? Esimese tõlgenduse puhul on liikmete väljaarvamiseks mänguruumi selgelt rohkem kui teise puhul. Ning paistab, et praegu on mindud teisena välja toodud tõlgenduse teed, mis ongi tekitanud olukorra, kus jalgpalliliidu liikmeskonnas on arvestatav osa ühinguid ja klubisid, mis kas enam ei tegutse üldse või tegutsevad miniatuursel määral.

Olen ise nii spordiajakirjanikke kui jalgpalliajakirjanikke ühendava liidu liige ning mõlema puhul täheldanud, et kuigi mõlemas suhtutakse liikmelisusesse sarnaselt (olles kord liitunud, siis keegi sind üldjuhul väevõimuga välja ei viska), oleks palju ausam, kui need liikmelisused oleksid tähtajalised - näiteks vaadataks iga kolme või viie aasta tagant üle, kas iga liige on endiselt aktiivne spordiajakirjanik või jalgpalliajakirjanik. Eriti suurt otsustusõigust kumbki neist liikmelisustest küll ei jaga, küll aga osalevad spordiajakirjanikud aasta sportlaste ja jalgpalliajakirjanikud aasta parimate jalgpallurite valimisel. Igal aastal saab valijate nimekirja vaadates kukalt kratsida, kuidas mõni inimene, kes töötas ajakirjanikuna viimati kümmekond või kümneid aastaid tagasi, endiselt sirge näoga hääletab. Spordiajakirjanike seltsis tehtigi viimati selles osas korrektiive, tänu millele olukord tuntavalt paranes.

Kas üks Rahvaliiga tiim on piisav?

Õhtuleht tõi hiljuti välja, et erinevatel tasanditel ja ka saali- ja rannajalgpalli arvestades mängib Eesti täiskasvanute meistrivõistlustel natuke alla 50 võistkonna, mis üldkogul hääleõigust ei oma, sest nad pole jalgpalliliidu liikmeks astunud. Neid võib nimetada küll klubideks, kuid tegelikkuses oli suurem osa välja toodud tiimidest lihtsalt meistrivõistlustele üles antud võistkonnad, millel puudub klubiline mõõde või ka reaalne ambitsioon suuremaks klubiks saada ja jalgpallielus ka muudel teemadel peale Pohlak-Klavan vastasseisu kaasa rääkida.

See võib olla eraldi diskussiooni koht, millisel tasandil või millises mahus peaks jalgpalliklubi või võistkond üldse tegutsema, et saada võimalust jalgpalliliidu liikmeks astuda. Kas punt veterane, kes võistlustel ei osale, aga käib suviti igal pühapäeva hommikul oma lõbuks palli tagumas ja registreerib endale MTÜ, peaks omama võimalust alaliidu tegemistes kaasa lüüa? Argumente leiaks kindlasti nii jaatavale kui eitavale seisukohale. Fakt on aga see, et praegu on jalgpalliliidu liikmete seas mitmeid, kelle jalgpalliline tegevus piirdubki vaid ühe Rahvaliiga pundi või üksiku noortegrupiga - kui sedagi.

Demokraatia põhimõtete kohaselt on aga igal liikmel võrdne hääl. Sama põhimõte kehtib ka FIFA-s ja UEFA-s: Saksamaal, Hispaanial ja Itaalial on seal paberil sama palju jõudu ja otsustusõigust kui San Marinol, Gibraltaril või Curacaol. Seda korda võib kiruda, aga nagu ütles Churchill: demokraatia pole ideaalne, aga see on parim, mis meil võtta on.

Jalgpalliliidus on aga aja jooksul kujunenud välja natuke teistsugune kord, kus päris paljudel klubidel on kasutada mitu häält - ühe MTÜ alt toimib esindusmeeskond, teise alt noored. FC Flora "särab" suisa mitme juriidilise isikuga, kellest üks on MTÜ Kotka staadion. Kõik need on üldkogul hääleõiguslikud liikmed.

Võib argumenteerida, et on aus, kui suurel klubil ongi mitu häält - näiteks üks noortesüsteemi ja üks esindusvõistkondade jaoks, kuna need on piisavalt erinevad maailmad ja ettevõtmised. Küll aga on suisa häbiväärne, et aastal 2025 on endiselt jalgpalliliidu "aktiivsed" liikmed ühendused, mis on kas surnult sündinud (likvideerimisel olevad leegionäride jalgpalliklubi ja litsentseeritud jalgpallitreenerite ühendus), ammu enam mitte reaalselt tegutsevad (FC Viljandi jt) või lihtsalt kummalised moodustised (Saaremaa Jalgpalli Liit). Jah, kõik neist ei pruugi reaalselt hääletada, aga kui nad seda ei tee, tulekski nad liikmete seast välja arvata (kui nad eelmisel kahel aastal samuti kohal pole käinud, on selleks juba põhikirja põhjal alust!).

Jalgpalliga üldse mitte või väga vähesel määral (kuni 15 mängijat) tegutsevad jalgpalliliidu liikmed (andmed Spordiregistrist):

Eesti Leegionäride Jalgpalliklubi*
Emmaste Spordiklubi
FCF Tallinna Jalgpallikool
Jalgpalliklubi Püsivus Kohila*
Jalgpalliklubi Tsempion
Järvamaa Jalgpalliklubi
Koeru Spordiklubi
MTÜ FC Lelle
MTÜ FC Viljandi
MTÜ Jalgpalliklubi Dünamo
MTÜ Kotka Staadion
MTÜ Litsentseeritud Jalgpallitreenerite Ühendus*
Narva Spordiklubi Baltika
Rapla Jalgpalliklubi Atli
Saaremaa Jalgpalli Liit
Saaremaa Jalgpalliklubi
Sõrve Jalgpalliklubi
Spordiklubi 10
Spordiklubi Etland
Taebla Valla Spordiklubi

* - likvideerimisel ja tõenäoliselt ei hääleta

Selliseid liikmeid on lausa 20 - sisuliselt iga viies! Isegi kui likvideerimisel liikmed hääletusest osa ei võta, siis on Aivar Pohlaku või tema lähikondlaste kontrolli all neist kuus (lisaks veel kaks on lubanud tema poolt hääletada). Ragnar Klavani poolt hääletab sellest nimekirjast vähemalt kaks liiget.

Kas võitja ei selgugi täna?

Klavan on oma programmis toonud olulise punktina välja, et soovib viia läbi põhikirjamuudatuste analüüsi, et siduda hääleõigus klubide aktiivse tegevusega. "Meie eesmärk on tagada, et otsustusprotsessides osalevad aktiivsed ja tegutsevad liikmed," seisab tema programmis. Sellist muudatust on vaja niiehknaa, mitte ainult siis, kui võitjaks osutub Klavan.

Ei saa välistada, et tänasel hääletusel juhtub nii, et Aivar Pohlak võidab, aga üsna napilt. Klavani tiimis asepresidendiks kandideeriv vandeadvokaat Allar Jõks tegi ühes oma hiljutises arvamusloos vihje, et sellisel juhul (mine tea, ehk ka Pohlaku kindla võidu korral?) on nende leer valmis kohtusse pöörduma, viidates just Pohlaku kontrollitavate "surnud hingede" küsimusele. Neil oleks selleks ilmselt alust - ja isegi kui kohtus tuleb välja, et ei ole, on kaotajaks igal juhul jalgpall.

Võitku üks või võitku teine, aga Jõksi selles loos öeldud sõnadele kirjutan alla - kõige vähem on Eesti jalgpallile vaja, et tema juht selgub kohtusaalis.