Esimest korda said Eesti televaatajad jälgida suurturniiri emakeeles erakanali ja rahvusringhäälingu koostöös: nii ETV kui TV3 näitasid turniiri jooksul võrdselt kohtumisi ning pakkusid sellega vaatajatele nii erinevat stuudiot kui eri kommentaatoreid. Mis sellest kuust ajast lõpuks silma-kõrva jäi?

• Lugu ilmus augustikuu Jalkas.

Kõige suurem turniirieelne põnevus puudutas seda, mida suudab eeldatavalt väiksema eelarvega pakkuda TV3 tiim. Rahvusringhäälinguga võrreldes läheneti selgelt märksa sisulisemalt: stuudioseltskond oli väike ja külalisi sinna juurde ei võetud, seevastu olid kõik stuudioeksperdid hästi valmistunud, tundsid end otse-eetris mugavalt ja olid omavahel hea keemiaga. Suurt osa stuudioõhtuid juhtis tavapärane uudistereporter Karl-Johannes Kõiv, kes oli sellises rollis esimest korda, mis paistis kohati ka välja, kuid üldplaanis tema pealt eriti ei kärisenud.

ETV puhul oli tunda, et stuudio kvaliteet kõikus päev-päevalt üsna palju, olenedes selle koosseisust. Eri jalgpalliinimeste kasutamine on küll vaheldusrikas, ent kätkeb riski – mitu jalgpallurit ei tundnud end eetris üldse mugavalt, ei julgenud eriti sõna võtta ja ei andnud sellega vestlusele eriti midagi juurde.

Pidevalt stuudios samu nägusid näha võis turniiri lõppfaasis olla pisut tüütu (ehk võiks järgmisel korral kaaluda ühe-kahe inimese lisaks kaasamist?), ent kokkuvõttes toimis see strateegia päris hästi. Hea mõte oli ka kommentaatorite ja stuudio vaheline telesild poolaja alguses ja lõpus – kommentaatoreid näitas igas mängus põgusalt pildis ka ETV, kuid vahetut suhtlust stuudioga ei pakutud.

ETV puhul oli näha, et väga tugevalt ollakse kinni vanas ja seni tehtus. Seda oli tunda sisuliselt igal sammul: stuudio nägi välja täpselt samasugune nagu vanasti, stuudiovestluse ülesehitus oli täpselt samasugune, nagu see on seal alati olnud, ka laua taga istuvad näod olid samad nagu ikka. Traditsioonidel on kindlasti oma väärtus, aga pole ju ometi keelatud vahepeal natuke teistmoodi proovida! Värskusest jäi ETV stuudiotel selgelt puudu. Ilmselt on lähenetud nii: ärme muuda seda, mis pole otseselt katki.

Näiteks kas iga mängu vaheajal ikka on tarvis nappi eetriaega kulutada sellele, et vaadata justkui kohustuslikus korras üle lõppenud poolaja ohtlikumad hetked, selle asemel et juhtunut ja toimuvat analüüsida ja laiemasse konteksti panna?

Ainus uus asi, mida prooviti, olid stuudiotele eelnenud mängud, mis aga jätsid kohati osalejad halba valgusesse ja mõjusid enamasti pigem kummaliselt. Idee polnud sugugi halb, aga teostus vajab veel kindlasti täiustamist. Lisaks tundub, et oma aja on ära elanud ka ekraanile sotsiaalmeedia nopete kuvamine: ülisuur osa nendest ei anna ülekandele mitte kui midagi juurde.

Hea oli aga näha, et ka Debora Saarnakist on saanud stuudiojuhina väga hea variant, kellele võiks edaspidi anda rohkem "mänguaega" kui paar üksikut õhtut. Aet Süvari on selles rollis juba kogenud tegija, aga Saarnak pakkus head värskust, mida oleks ETV stuudiole kahtlemata vaja.

Aga võibolla ei olegi see värskus nii oluline? Vaatajanumbrite osas võitsid ETV ülekanded TV3 omi selgelt, kaasa arvatud finaalis, mida näidati mõlemal kanalil. Delfi lugejate seas finaali eel läbi viidud enam kui 6000 vastajaga küsitlus näitas, et ETV eetrist kavatses otsustavat mängu vaadata 60 protsenti, TV3 eetrist 30 protsenti inimestest. Mine võta kinni, kui palju on nende arvude sees harjumuse jõudu, reklaamipauside vältimist või muid faktoreid.

Suure kisa-kära ja fanfaaride saatel omal ajal ERRi hangitud taktikalaud on küll silmanähtavalt rohkemate funktsioonide ja parema kasutajasõbralikkusega kui TV3 kasutatud odavam variant, kuid TV3 suutis oma taktikalauaminutitest tihtipeale tunduvalt rohkem välja võtta. Jäi pisut arusaamatuks, mis eelis on ETV stuudiote puhul sellel, et taktikalaud on pandud justkui pikali maha ja kõik neli stuudiolaua taga olijat selle ümber koonduvad. Kuna kõigi pilgud olid suunatud allapoole, siis jäi sageli mulje, nagu seistaks matustel kirstu ümber!

TV3 lahendus, kus taktikalaud oli seinal nagu tahvel õppeklassis ja sellega toimetas üksainus ekspert korraga, jättis pisut loomulikuma ja parema mulje. Sealjuures ei olnud TV3 taktikalaua inimestel võimalust seal näidatavaid klippe ise tööle ja pausi peale panna, vaid seda kõike tuli lahendada kaadritaguse operaatoriga jooksvalt suheldes – TV3 inimeste kiituseks ei jäänud see häirima ning vähemalt selles osas saadi hädapärane lahendus võimalikult hästi tööle.

Taktikalauaga seoses tasub võrrelda ka neid kasutavaid inimesi. Varem ERRis just taktikalauaga säranud Joel Indermitte oli sedapuhku TV3 tiimis ja seal teada-tuntud heal tasemel. ERRi puhul said taktikalauaga peamiselt möllata Rimo Hunt, Indrek Zelinski ja Marek Lemsalu. Mitmel puhul jäi mulje, et taktikalaud oli tüütu kohustus, mida tuli iga hinna eest kasutada, mitte võimalus mõnd elementi või olukorda lahti seletada. Näiteks esimese poolfinaali järel alustas Rimo Hunt taktikalaua osa nii: "Siin teeme nüüd natuke huumorit ka – võtsime täiesti suvalise klipi ja vaatame, mis me siit välja võlume."

Negatiivses mõttes jäi silma ka Zelinski, kes hakkas Portugali ja Prantsusmaa kohtumise vaheajal tõsise näoga rääkima sellest, kuidas Cristiano Ronaldo pole varasemas karjääris tipuründajana mänginud ja peaks hoopis äärel tegutsema, sest see on talle tuttavam positsioon. Kontekstiks: Ronaldo alustas tõesti ääreründajana, kuid on tipuründes mänginud juba viimased kümme aastat! Zelinski on viimastel suurturniiridel võtnud stuudioeksperdi tööd küll selgelt tõsisemalt ja professionaalsemalt kui mõned aastad tagasi, kuid need väited jätsid mulje, nagu poleks ta Ronaldo osalusel mänge viimase kümnendi jooksul üldse näinud. Hüva – kuu aega eetris olles tuleb kõigil eksimusi ja apsakaid sisse, aga vabandatav oleks selline äpardus ehk mõne väiksema suurusjärgu tähe, mitte maailma vaat et kõige kuulsama jalgpalluri puhul.

Ilmselt tulenevalt sellest, et olen ka ise kommentaatoritööd teinud, olen kommentaatorite suhtes märksa tundlikum kui keskmine vaataja. Samuti tasub siin välja tuua, et kommentaatorite puhul kehtib minu meelest väga vähe absoluutseid tõdesid ja hinnanguid – väga palju on asi maitses. Siin ongi rangelt minu oma maitse järgi tehtud tähelepanekud.

Ka siin iseloomustab ETV valikuid suures plaanis vana ja tuttava juurde jäämine: kolmik Tarmo Tiislerist, Alvar Tiislerist ja Kristjan Kalkunist on juba alates 2014. aasta MMist omavahel sisuliselt kõik mängud ära jaganud. Tähelepanelikumad panid tähele, et paaris mängus alagrupiturniiri viimases voorus, kui kaks mängu toimusid samal ajal, sai põhikommentaatorina võimaluse ka Ivar Lepik, kes väärib järgmistel suurturniiridel kindlasti juba suuremat rolli.

Nagu ikka, on igal kommentaatoril omad head ja vead. Alvar Tiisleri tämbrit ja emotsionaalsust on üldiselt mõnus kuulata, paraku üritas ta liiga sageli vaimukusi pilduda, mis jättis kohati punnitatud mulje. Turniiri avamängus koos Markus Jürgensoniga jäid nad mängu ajal tükiks ajaks jutustama sellest, kui vingelt nad mänguks valmistusid ja mitu korda samal päeval teineteisele helistasid. Selline jutt sobib pigem isiklikule sotsiaalmeediakontole, mitte jalgpalliülekande keskele. Teiste paarilistega mõjusid nad märksa paremini: Jürgenson on näiteks viimastel aastatel üsna kiirelt saanud piisavalt eetrikogemust, et kuuluda abikommentaatorina juba Eesti teravaimasse tippu.

Kalev Kruus on koos Toomas Varaga rääkinud ja röökinud end ilmselt Eesti armastatuimaks (jalgpalli)kommentaatoriks ning suures plaanis vastas ta ka turniiril ootustele – paraku ei ole ta endale Varaga võrdväärset partnerit leidnud. Olgu mainitud, et Kruusi-Vara duo on TV3 eetris hetkel välistatud seetõttu, et Vara töötab TV3 konkurendi Duo Meedia juures. Kruusi kõrval peamiselt abikommentaatoriks olnud Tarmo Kink oskab küll huvitavalt rääkida ja tema teadmised jalgpallist ja jalgpalluritest on kodumaiste ekspertide seas tipus, ent kommentaatorina vajub ta sageli mikrofoni taga justkui kössi: selge kõne asemel räägib ta aeg-ajalt liiga vaikselt ja kehva diktsiooniga. Kui sellest murest lahti saada (ja olla eetris ka pisut vähem omamehelik), on tal kindlasti potentsiaali ses rollis Eesti täielikku tippu kerkida.

Põhikommentaator olgu põhikommentaator, abikommentaator tema abiline

TV3 viiski turniiri läbi vaid kahe põhikommentaatoriga: Kruusi-Kingi tandemi kõrval moodustasid teise paari enamjaolt Sander Jürjens ja Gert Kams, turniiri hilisemas faasis Jürjens koos Risto Sarapikuga. Jürjensi puhul saab arengukohana välja tuua tasakaalu rääkimise ja vaikuse vahel: jutuka inimesena kipub ta eetri täis lobisema, mõjudes seetõttu aeg-ajalt monotoonsena. Tema plussidena saab aga kindlasti välja tuua kiiret taipu ja üldist korrektsust. Kams näitas turniiri jooksul, et ta sobib selgelt paremini stuudiosse kui kommentaatoripulti: abikommentaatorina kippus ta pidevalt põhikommentaatori rolli justkui enda kätte haarama, selle asemel et eetris analüüsida ja peegeldada. Samuti ei ole ta lahti saanud pikalt temaga kaasas käinud häirivast lauseehitusest – ta lõpetab pidevalt lauseid tegusõnaga. Risto Sarapik oli aga seevastu nii stuudioeksperdi kui kommentaatorina mõnus sõõm värsket õhku – loodetavasti saab ta edaspidi rohkem eetriaega ka väljaspool suurturniire.

Kristjan Kalkuni puhul on palju kiidetud tema reportaažide žanripuhtust, samas paiskab ta kohati eetrisse ka täiesti ebaolulist informatsiooni. Inglismaa–Hollandi poolfinaalis, kus ta sattus paljudele hambusse sellega, et nimetas vähemalt kolmel korral Harry Kane’i Patrick Kane’iks (kuulus hokimängija), tõi ta näiteks muu hulgas välja, et see mäng oli Kane’i 80. võistlusmäng (ehk koondisemängud ilma sõpruskohtumisteta) Inglismaa koondise särgis. Päriselt ka – tähtsusetumat faktipudi vist ei saakski olemas olla. Sellisel puhul tuleb vist märkida, et mänguks on võimalik ka liiga põhjalikult valmistuda…

Et ei jääks valet muljet: ükski EMi kommentaator ei olnud kindlasti sedavõrd halb, et oleksin pidanud jalgpalli vaadates heli maha keerama. Kaugel sellest! Üldiselt on meie reporterid oma ala profid, naudivad oma tööd ja annavad endast parima. Iga kommentaatori puhul on ju olemas ka omadused, mis on neist üldse väärt reporterid teinud – olgu see siis oskus häälega mängida, emotsiooni tekitada ja edasi kanda, faktitäpsus ja korrektsus või huumorimeel. Kuna erialast kriitikat tehakse aga avalikult võrdlemisi harva, kasutasin siin võimalust valupunktidele osutada.

VARi põhitõed vajasid kordamist

Kommentaatorite puhul kriipis kohati kõrva, et Kruus, Kalkun ja Tarmo Tiisler võistlesid aeg-ajalt justkui selles, kes saab VARi toimimise loogikast kõige vähem aru. See, et EM-finaalturniiril kasutatakse (samamoodi nagu Meistrite liigas ja eelmisel MMil, aga erinevalt näiteks meie Premium liigast ja Inglismaa Premier League’ist) poolautomaatset suluseisu määramist, ei olnud ju mingi saladus – see tähendas, et tavapärased suluseisuotsused tehti mõne sekundiga.

Ülekannete ajal kuulsime aga korduvalt kommentaatorite spekuleerimist: väravate korduste ajal räägiti nappide suluseisuolukordade puhul pidevalt sellest, kuidas „siin hakatakse nüüd kindlasti veel jooni tõmbama“ ja „see värav võib küll tühistamisele minna“, kuigi keegi mingeid jooni tõmbama ei hakanud – kõik käis automaatselt ja oli juba ammu ära otsustatud-kinnitatud.

Huvitav, mitu suurturniiri veel see süsteem töötama peaks, enne kui kommentaatorid ka mõttega sellele järele jõuavad?