Raul Ojassaar | Suure plahvatuse ootel (0)
Kümmekond aastat tagasi, kui olin jalgpalliajakirjanikuna veel päris roheline, oli naistejalgpall minu jaoks sisuliselt midagi kõrvalist. Muidugi teadsin üksikuid Eesti paremaid mängijaid ja olin kursis Pärnu JK saavutustega, kuid isegi Eesti koondise mängud ei pakkunud mulle erilist huvi. Rääkimata rahvusvahelisest naistejalgpallist: MM- ja EM-finaalturniirid ning olümpiavõistlused jätsid mind totaalselt külmaks.
Aega läks, aga asja sai – viimastel aastatel olen selgelt täheldanud, et naistemängul on minu isiklikul jalgpallimaastikul olemas üha selgem ja väljapaistvam koht. Ühest küljest olen vahepealse ajaga tuttavaks saanud mitme Eesti naismängijaga, kelle kaudu on kodumaist mängu hoopis põnevam jälgida. Teisalt on üha kättesaadavamaks, avalikumaks ja lihtsamini jälgitavaks saanud naistejalgpalli püramiidi absoluutne tipp: nii klubide kui koondiste suurturniire saab üldjuhul jälgida tasuta ja kvaliteetsete ülekannete kaudu.
Sama oluline on olnud ka üldise kajastuse ulatus ja põhjalikkus: kui võistlussarja, naiskondade ja mängijate kohta tuleb pidevalt peale värsket ja põnevat materjali, loob see hoopis sügavama ja rikkama kultuurikihi, mis juba iseenesest huvi suurendab. Kas kümme – ei, viis! – aastat tagasi oli meil võimalust lugeda naiste suurturniiri eel ja ajal eri naiskondade taktikalistest nüanssidest, põhjalikku ülevaadet Alexia Putellase teekonnast jalgpalluriks saamisel ning sellest, miks ja millist jäätist Inglismaa naistekoondis mängu järel riietusruumis sööb? Kindlasti mitte.
Aga just sellised detailid aitavad huvi üleval hoida, seda suurendada ja luua seoseid. Jalgpallimäng võib olla ükskõik kui hea kvaliteediga, kuid kui puudub igasugune taustainfo ja kontekst, ei ole seda pooltki nii huvitav vaadata. Saan täiesti aru neist jalgpallifännidest, keda Eesti naistejalgpall seni kõnetanud ei ole – kui just ise juhuslikult mõnda mängijat või treenerit ei tunne, on küllaltki keeruline naiskondade ja palluritega suhestuda, sest neist on lihtsalt niivõrd vähe teada. Hea näide oli paar kuud tagasi ilmunud Jalka lugu, kust tuli välja, et väga vähestel Eesti meistriliiga naismängijatel on näiteks Instagramis avalik konto. Paljud mängijad ei soovigi tähelepanu, kuid paraku on tähelepanu see, mida naistevutt tervikuna vajab ja nõuab.
Inglismaal nende ridade kirjutamise ajal parasjagu toimuv EM-finaalturniir ja möödunud klubihooaeg on suurepärane näide selle kohta, milline on naistejalgpalli tegelik potentsiaal. EM-finaalturniiri avamäng Inglismaa ja Austria vahel meelitas kohale ligi 70 000 inimest, Meistrite liigas ulatusid FC Barcelona kodumängude publikuarvud veerandfinaalis ja poolfinaalis aga üle 90 000. Veerandfinaali Inglismaa ja Hispaania vahel vaatas Suurbritannias televiisorist 7,6 miljonit inimest. Võrdluseks: 2009. aasta EMil Soomes olid poolfinaalide publikunumbrid 4621 ja 2765. Kümmekonna aastaga on naistejalgpalli positsioon tohutult muutunud.
Ja muutub ilmselt veelgi. Väga paljud praegused tippmängijad on jalgpalluriks sirgunud ajal, mil naistejalgpall oligi kõrvaline nišiala, mida harrastasid vaid üksikud tüdrukud. Kujutage nüüd ette, milline tüdrukute laviin võib jalgpalli nendes riikides eesotsas Inglismaaga tabada – ja millised talendid seepärast jalgpalli juurde jõuavad. Selle "jalgpalliplahvatuse" tulemusi saab ülejäänud maailm ilmselt veel aastaid tunda.
Eestist vaadatuna on paraku tohutult kahju, et naiste- ja tüdrukutejalgpall ei ole meil veel selliseid tuure sisse saanud. Meie U17 noortekoondis on küll näidanud korralikke tulemusi, kuid igasugune loogika räägib hetkel selle kasuks, et hoo sisse saanud suuremad riigid ja naistejalgpallile pühendunud riigid lähevad seitsmepenikoormasaabastega eest ära, enne kui me suudame välja panna koondise, kus on platsil 11 profimängijat. Arvestades seda, et juba praegu on vahe kohati ehmatavalt suur (Inglismaa koondis alistas hiljuti MM-valikmängus Läti 20 : 0!), tundub hetkel olevat viimane aeg selle nimel veelgi enam pingutada.
Samamoodi nagu oleme misogüünia vastu samme astumas muudes eluvaldkondades, teeme seda ka jalgpallis, kus halvustav suhtumine naistesse on millegipärast levinud rohkem, kui me seda endale teadvustada soovime. Peale selle, et meil on olemas jalgpallifännid, kes peavad õigeks naistejalgpallist rääkides seda igal võimalusel maha teha ja kuulutada, kuidas nemad ei kavatsegi kunagi ühtegi naistemängu vaadata, on meil olemas kildkond selliseid jalgpallihuvilisi (kusjuures need rühmad kattuvad päris suures osas!), kellele on vastuvõetamatu, kui meestejalgpalli kajastab naine, ükskõik kas stuudios või kommentaatoriboksis.
Kas mäletate näiteks seda, millise pahameelelaviini sai enda kaela Aet Süvari, kui ta 2016. aastal EM-finaalturniiril stuudiovestlust juhtima asus? Ja ärge tulge rääkima, et tegu oli puhtalt sellega, et tema stiil inimestele ei meeldinud või kogenematus tohutult välja paistis – suurem osa kommentaaridest olid lihtsalt šovinistlikud. Praeguseks on lõviosa vaatajatest Süvariga täiesti harjunud ning naised jalgpallistuudios – ka ekspertidena – ei ole enam midagi, mis foorumites ja kommentaariumites nii palju negatiivset vastukaja teeniks. Eelmise suve EMi ajal oli Anastassia Morkovkina ju stuudiokülalisena üks asjalikumaid ja huvitavamaid!
Kommentaatoriboksis on aga vähemalt Eestis olnud naised seni kas tõrjutud või pole nad ise sinna kippunud – ilmselt on põhjuseks pretsedendi ja eeskujude puudumine. Spordikommentaatorid on ju läbi ajaloo peamiselt olnud sumeda häälega mehed. Laia maailma trend näitab õnneks, et ka sellest klaaslaest on naised üha rohkem hakanud läbi murdma. Ookeani taga on Doris Burke’ist saanud üks hinnatumaid NBA mängude abikommentaatoreid, Premier League’is on Jacqui Oatley ja Vicki Sparks samuti regulaarseteks kommentaatoriteks saanud.
Võib vaid arvata, et ka Eestis on selles vallas tarvis mõnd pioneeri, kes teistele naistele ja tüdrukutele selles vallas teed näitaks ja mõnes kanalis regulaarseks kommentaatoriks saaks. Ja mitte naiste-, vaid meestejalgpallis!
Pärast kevadist FA karikavõitu nimetas Liverpooli peatreener Jürgen Klopp oma meeskonna pallureidmentality monster’iteks (mentaliteedikoletisteks!?) ning kasutas sama terminit hooaja lõpusirgel korduvalt veelgi, pidades silmas seda võitlusvaimu ja suhtumist, mis võimaldas tema meeskonnal ülipikal ja keerulisel hooajal viimase mänguni kõikides võistlussarjades tiitli peale heidelda.
Kloppi jutus oli kindlasti tõetera sees, aga kui vaatasin ammulisui seda, mida suutis kevade lõpus ja suve algul tennisist Rafael Nadal, tabasin end mõttelt, et Liverpooli mängijad olid tema kõrval poisikesed. Juuni alguses 36aastaseks saanud hispaanlane suutis esmalt Prantsusmaa lahtised võita olukorras, kus osas tema jalast oli tekkinud nekroos, ning anestesioloogidel tuli see süstide abil totaalselt ära tuimastada.
Kui selle turniiri ajal levisid kõlakad, et tõsises seisus jalg sunnib Nadali karjääri lõpetama, siis tegelikult oli ta vaid paar nädalat hiljem Wimbledoni turniiril kohal ja jõudis seal poolfinaali, kusjuures veerandfinaalis tuli ta kaotusseisust võitjana välja olukorras, kus seitsme millimeetri suurune rebend kõhulihases talle põrgulikku valu valmistas ning tema oma lihane isa mängu pooleli käskis jätta! Päev hiljem osutus vigastus siiski sedavõrd tõsiseks, et poolfinaalis ta enam platsile ei tulnud.
