Sergei Mošnikov: Pärnu jalgpalli on valus vaadata (2)
Jalka lugejate küsimustele vastas jaanuari numbris värskelt järjekordse hooaja Kasahstanis lõpetanud Sergei Mošnikov (31), kes on oma karjääri jooksul kogenud paljusid välisklubisid ja -liigasid, tulnud kolmel korral Eesti meistriks ja esindanud suurtes mängudes Eesti koondist. Muu hulgas valutab Mošnikov südant kodulinna Pärnu jalgpalli pärast.
Miks hakkasid just jalgpalli noorena mängima? Kas oled proovinud ka muid spordialasid? (Urmo, Tallinn)
Hakkasin jalgpalli mängima lasteaias, mulle lihtsalt meeldis. Meie maja ees oli staadion ja kogu aeg mängisime seal. Tol ajal ei olnud arvuteid, olin kogu aeg õues. Kui seal mängisin, siis muidugi ei mõelnud ma sellele, et kunagi jalgpalluriks saan. Muidu mängisin aeg-ajalt sõpradega tennist ja võrkpalli ka, aga tõsiselt trennis käisin ainult jalgpallis.
Mis on sinu parim ja halvim omadus mängijana? (Kreete, Tallinn)
Treenerid oskavad seda paremini öelda. Nõrkuste kohta võin ise öelda, et tahaksin kiirem olla.
Mida mäletad oma koondise debüütmängust kõige paremini? (Juhan, Tartu)
Tarmo Rüütli oli siis peatreener, see oli Balti turniiril Läti vastu. Ei mäletagi, mis aasta see oli. Esimene koondisekutse tuli aga siis, kui Viggo Jensen veel peatreener oli. See oli pärast mängu Pärnu Vaprusega, Flora toonane peatreener Pasi Rautiainen tuli ja ütles, et Viggo tahab mind trennis näha. Mina, Kaimar Saag ja Sander Puri olime seal trennis, aga mängu veel ei saanud.
Milline kolmest Eesti meistritiitlist on sulle kõige tähtsam? Miks? (Kristjan, Rakvere)
Esimene! Tulin Florasse, mis oli Eestis tippmeeskond, aga ei olnud vist seitse aastat meistriks tulnud. Martin Reim tuli treeneriks ja kohe esimesel aastal võitsime tiitli. Samas on kõik võidud omamoodi head, aga esimene on vast kõige tähtsam.
Kas sa koondisemängude järel vastastega särke vahetad? Kes on kuulsaim mängija, kellega oled särki vahetanud? (Mikk, Sindi)
Vahetan, aga ei kogu neid üldse. Kui Uruguays mängisime, siis vahetasin Suarezega. Kinkisin selle pärast sõbrale, kes on suur Liverpooli ja tema fänn. Ma arvan, et mul pole ühtegi vastase särki kodus, olen vist kõik ära kinkinud.
Millistele klubidele hoiad pöialt suures jalgpallis? Kes on su lemmikmängija? (Rasmus, Tallinn)
Ma ei ole kunagi olnud selline fänn, et vaatan alati ühe kindla meeskonna mänge. Ma ei vaata üldse väga palju jalgpalli, ainult siis, kui on tähtsad mängud. Aga Barcelona jääb minu jaoks igavesti parimaks meeskonnaks maailmas. See aeg, kui keskpoolkaitses olid Xavi ja Iniesta, siis ... nad on jumalad, kellel on silmad siin (näitab kuklale – toim.).
Kas Luka Modric oli Ballon d’Ori võitjaks õige valik? (Ivar, Tamsalu)
Ma arvan küll, et seal ei istu lollid, kes valivad. Miks mitte. Ükskord pidi Cristiano Ronaldo ja Messi duell lõppema. Ma arvan, et ta on seda väärt, kuigi seal oli veel mängijaid – Mbappe, Griezmann –, kes oleksid samuti võinud selle tiitli saada.
Mis on olnud su senise karjääri kõige raskem hetk? Kas oled mõlgutanud ka lõpetamismõtteid? (Sergei, Narva)
Esimene raske vigastus (2015. aastal rebenes põlve ristatiside – toim.). Inimesed, kellel on see vigastus olnud, teavad, millest ma räägin. Tol ajal sõlmisin Kasahstanis uue lepingu, treener tahtis mind väga, lõin värava, aga sain kohe vigastada. Õnneks sõbrad ja agendid toetasid mind. Psüühiliselt oli see väga raske – olin voodis pikali ja liigutada ei saanud. Võin öelda, et hea sõber Slava Zahovaiko aitas mind väga palju – tal oli selline vigastus kaks või kolm korda. Ma arvan, et kui tal ei oleks neid vigastusi olnud, oleks ta üldse üks paremaid Eesti jalgpallureid.
Noorena käisid Hollandis Heerenveeni klubis; kas sealt tagasi Eestisse tulek oli sulle pettumus? Kas oled mõelnud, kuidas oleks võinud su karjäär kulgeda siis, kui oleksid kohe saanud jääda välismaale mängima? (Indrek, Pärnu)
Mul oli seal akadeemias kaheaastane leping. Õppisin Eesti koolis interneti kaudu edasi, mulle tuldi selles osas väga palju vastu. Kui noorteklassid läbi saavad, siis ei olnud seal muud valikut: kas pääsed põhimeeskonda või duublisse. Põhitiimis oli toona väga kõva tase: seal olid näiteks Huntelaar ja Samaras. Duublisse mind aga väga ei tahetud, välismaalast polnud seal mõtet hoida. Siis tulingi Eestisse tagasi.
Oleks ma sinna jäänud ... ma ei ole selline inimene, kes eriti nii mõtleks, et mis oleks võinud olla. Võibolla oleksin üldse ära lõpetanud. Ei tea.
Zabrze Gornikus mängisid hilisema Poola koondise peatreeneri Adam Nawalka käe all. Millised mälestused sul temast kui treenerist on? (Konstantin, Tallinn)
Oi! Sellest võib väga palju rääkida. Ma ei ole elu sees sellist treenerit näinud. Mul oli toona Szczecini Pogoniga veel poolteist aastat lepingut järel, kui järsku tuli pakkumine Zabrzest. Esimene reaktsioon oli selline, et kuidas nii – see oli ju üks kuulsamaid Poola klubisid üldse!
Läksin sinna ajal, mil oli hooaja ettevalmistus. Mulle öeldi nii: kümme päeva on laagrit – ja seejärel sõidame Türki. Kui teed kõik kenasti ära, siis sõlmime lepingu. Meil oli kümme päeva ilma puhkuseta neli trenni päevas! Ühe kontrollmängu ajal oli väga külm, lumi oli maas ja jalad külmetasid. Keegi sõitis mulle jalgadesse sisse, läks vist vastu närvi, niimoodi, et ma ei tundnud enam jalga. Massöörid viisid mu väljakult eemale, aga mina mõtlesin, et pean ennast treenerile näitama – talle meeldisid sellised võitlejad, rääkis kogu aeg, kuidas tema meeskonnas peavad gladiaatorid olema. Võtsin siis topsi teed ja viskasin lihtsalt jala peale. Töötas! Olin ehk minut-poolteist platsi kõrval. Mängu järel olin kindel, et näitasin, kui kõva võitleja ma olen, aga sain Nawalkalt hoopis pragada: "Mida sa seal väljaku kõrval tegid? Sinu pärast olime tükk aega kümnekesi!"
Ta on väga tugev treener, ta näitas seda ka Poola koondisega. Karmi distsipliiniga. Olin temaga poolteist aastat, ma ei näinud ühtegi mängijat, kes oleks julgenud talle midagi vastu öelda. Klubis oli ka kõik väga kindlalt paigas, taastumised-toitumised ja nii edasi. Kui trenn algas kell 11, siis massöörid olid juba seitsmest-kaheksast alates kohal!
Miks lahkusid Leczna Gornikust nii lühikese aja järel? (Ants, Tallinn)
Neil olid juba siis rahalised probleemid, kui sinna tulin. Mängisime esiliigas ja kukkusime sealt teise liigasse. Ma ei tahtnud väga esiliigaski mängida, kuigi teadsin kogu aeg, et Poola esiliiga on ka väga kõva tase. Gornik küll tahtis, et ma jääks, aga minu jaoks oli teine liiga juba liig.
Kuidas oled rahul oma viimatise koduklubi Karagandõ Šahtjoriga? (Eleri, Tallinn)
Väga rahul olin. Kui ma sinna läksin, siis olid neil ka suured probleemid – see on Kasahstanis suur klubi, aga nende eesmärk oli püsima jääda, et siis hakata uuel hooajal meeskonda ehitama; kes võiks kõrgemale jõuda. Kõik oli hästi: head treenerid, hea sats, sõbralik seltskond. Läheksin sinna hea meelega tagasi.
Kuidas sulle Aasias mängida meeldib? (Raimond)
Praegu olen juba harjunud. Karagandõ on ka väga korralik linn. Olen Kasahstanis elanud ka mõnes sellises linnas, et kui sinna tuleks mõni vene keelt mitte rääkiv eestlane, siis ta saaks seal paraja šoki. Kui mängisime koos Rimo Hundiga Kõzõlordas, siis see oli täielik kõrb. Suvel oli peaaegu 50 kraadi sooja, kaamelid kõnnivad linnas, tuul puhub liiva, muru ei olegi. Kasahhidel on praegu palju raha – Astana näeb välja nagu Dubai, Almatõ on samuti kena linn. Karagandõ on ka nagu keskmine Vene linn.
Oled mänginud väga paljudes välisklubides; millises neist oli sul kõige raskem mängida ja millisest klubist on kõige paremad mälestused? (Jaan, Tartu)
Nawalka ajal oli ettevalmistus raske, aga meeskond oli tõeline tipp. Ma elan nii, et mäletan ainult head. Igas riigis, kus mängisin, oli asju, mida meenutan naeratusega. Poolas on tugev liiga ja need fännid on parimad, mida olen näinud. Igas liigas oli midagi uut. Ainult Soome oli ehk Eestiga võrdlemisi sarnane. Kemi linn on Põhja-Soomes: kui sinna läksin, siis ma ei teadnud, et Soome üldse nii suur on!
Mis on Kasahstanis kõige huvitavam võrreldes Eestiga? Mis on sind seal väljaspool jalgpalli kõige rohkem üllatanud? (Kristjan, Pärnu)
Praeguseks olen juba kõigega harjunud. Oleneb ka linnast. Paljud neist on muidugi moslemid. Kui esimest korda Kasahstani jõudsin, siis tuli enne hooaega meeskonna juurde nende kirikumees mulla. Läksime staadionile ja seisime seal koos. Mulla tuli ja väljaku kõrvale tehti väike auk. Meeskond pidi selle ümber kükitama ja järsku toodi elus lammas. Mulla võttis lamba enda kätte, rääkis ja rääkis ning järsku tõmbas noaga looma kõri läbi. Veri voolas sinna auku, mis enne valmis oli tehtud. Välismaalased ei suutnud seda vaadata! Pärast aeti auk kinni. Tuli välja, et paljud sealsed satsid teevad niimoodi hea õnne nimel.
Kellega saad koondisest kõige paremini läbi? (Jura, Tartu)
Sergei Zenjoviga, juba lapsepõlvest saati. Hakkasime juba kuueaastaselt koos mängima, olime ju samast linnast pärit. Pärnakad peavad ju omavahel kokku hoidma! Aga hästi saan kõigiga läbi.
Kas oled oma karjääri jooksul mõnda otsust või hetke kahetsenud? (Andrei, Tallinn)
Ei.
Mis on noortekoondiste aegadest kõige eredamalt meelde jäänud? (Taavi, Viljandi)
Meelde on kahjuks jäänud see, et saime kõigi käest lüüa. Vahel tekkis mõte, et miks me üldse siin mängime, nad on meist nii palju paremad. Alles vanemaks saades hakkasime natuke paremini mängima.
Kui palju jõuad välismaal olles jälgida Eesti jalgpalli ja oma kodulinna Pärnu klubide tegemisi? (Priit, Pärnu)
Ütlen ausalt – Pärnu jalgpall on minu jaoks haige teema. Mul on väga kahju ja valus vaadata, mis Pärnus praegu toimub. Sellest linnast on Eesti jaoks väga palju koondislasi tulnud, aga see sats, mis praegu mängis ... Mille jaoks nad üldse kõrgliigasse tõusid? Pärast kaotavad 0:6 või 0:8 ... Las noored mängivad ja arenevad esiliigas ja kui on valmis, siis tõusevad. Ma ei tea, milles probleem on, aga seda on valus vaadata.
Kui meie tipud omavahel mängivad, siis üritan ikka vaadata. Samamoodi, kui Slava (Zahovaiko – toim.) meeskond mängib. Kasahstanis oli ainult ajavahe tõttu natuke raske.
Millises liigas/riigis tahaksid veel enne karjääri lõppu mängida? (Oliver, Tabasalu)
Praegu ei ole ma enam sellises vanuses, kus saaksin öelda, et tahan Barcelonas mängida. Olen realist, tahaksin mängida seal, kus mu tase lubab.
Kui kaua kavatsed veel jätkata tippjalgpallurina? Kas oled mõelnud, millega hakkad tegelema pärast karjääri lõppu? (Joosep, Tallinn)
Seda küsimust olen vanemate ja sugulaste käest palju kuulnud, aga ma ei oska sellele vastata, kas jään jalgpalli juurde. Ei ole veel otsustanud, aga mõtlen sellele palju. Seda, kaua veel mängin, näitab elu ja tervis. Praegu tunnen, et suudan mängida.
Sergei Mošnikov
Sünniaeg: 07.01.1988
Viimane klubi: Karagandõ Šahtjor
Varasemad klubid: Pärnu Vaprus, Tallinna Flora, Szczecini Pogon, Zabrze Gornik, Kõzõlorda Kaysar, Kostanay Tobol, Tallinna Infonet, FC Minsk, Kemi PS, Leczna Gornik
Koondisekarjäär: 35/2
Jalka varasemaid numbreid saab lugeda siit.
