Väravavaht Karina Kork jääb pidama 48 koondisematšile, sest on otsustanud rahvusvahelise karjääri lõpetada. See ei tähenda kaugeltki, et klubijalgpall kannatama peaks, vaid hoopis vastupidi. Kork rääkis, mis viis suure otsuseni, kas midagi jääb kripeldama ning mis tunne on ikkagi olla Eesti koondise väravavaht.

Lõppenud koondiseaasta jäi viimaseks mitmetele Eesti jalgpalli suurnimedele ning nende sekka saab lugeda ka Karina Korgi oma. Esikinda, kes tõrjus Eesti naiste koondise kahe järjestikuse Balti turniiri tiitlini ning oli postide vahel teisteski kaalukates vastasseisudes. 2017. aasta märtsis debüüdi teinud abikapten Korgi tiitlid koondises on aga tõstetud ja mängud mängitud.

29-aastase Korgi jutu järgi on lõpetamise põhjus Eesti naisjalgpallurite seas levinud – lihtsalt ei jaksa enam. "Sa teed amatöörsportlasena täiskohaga tööd ja panustad siis samamoodi sportlase ellu. Tundsin, et koondise jaoks jäi mu panus sporti kohati liiga väikseks, vähemalt minu enda jaoks. Saingi aru, et ma ei jõua panustada nii palju kui tahaksin ja kuskil tuli see valik teha. Täna oli see mu igapäevatöö, mille kasuks valik langes," selgitas Kork intervjuus Soccernet.ee-le.

Otsus ei sündinud üleöö, vaid hakkas endale jalgu kasvatama mullu suve alguses. "Ma ei saa öelda, et mingisugune elusündmus oleks mind selle otsuseni viinud. Pigem oli selleks kogunenud tunded ja mõtted kogu selle perioodi jooksul, mil olin Eestis ja tegin täiskohaga tööd. Suve hakul olin olnud poolteist aastat rütmis, et ma olen kas tööl või koondiselaagris. Sellist puhkehetke , et ma ise otsustan, kuhu ma lähen või mida ma teen, nappis. Sellistes momentides hakkadki mõtlema, et milline võiks see lahendus olla, et mitte ennast täielikult läbi põletada," jätkas ta.

Neid mõtteid mõlgutas ja põrgatas Kork väljaspool jalgpalli olevate inimestega. "Eks mingil määral oleksid nad (inimesed jalgpallis – L. J.) võib-olla paremini aru saanud, aga samas on neil selline kallutatud arvamus. Ju oleks sealt ikka tulnud seda, et jätka ikka veel ja küll sa jaksad," arvas endine Eesti koondise esikinnas. "Aga tõesti, respekt kogu koondise staff'ile – nii vanale kui uuele – sest kui ma oma otsuse teatavaks tegin, siis jah, küsimus tuli, kas seda on võimalik mõjutada, aga eitavale vastusele ei järgnenud mitte mingisugust, et äkki ikkagi mingil määral …?! Minu otsus – iseasi kas sellega nõustuti või mitte – võeti omaks."

Veenda ei suutnud ka tugev hooaeg klubijalgpallis: JK Tabasalu – mille esikinnas ja abikapten on Kork – võitis ajaloo esimesed (pronks)medalid ning jõudis esmakordselt karikafinaali. "Eks natuke võiks ikka arvata, et hea hooaeg motiveerib veel rohkem tegema. Aga siin tuleb mängu täpselt see, et ma lõpetasin ära koondisetasandil mängimise, mitte klubitasandil. Need on kaks erinevat asja," toonitas ta, jätkates ambitsioonikalt. "Ma ei ole öelnud, et ma ei tahaks klubitasandil kuhugi kõrgemale jõuda. Et ei tahaks Balti liigas mängida, kuhu me Tabasaluga veel eelmisel aastal ei saanud, või et ei tahaks Meistrite liigat mängida. Mina hoian need kaks asja lahus."

Kahetsust pole!

Kork on juba saanud üle elada selle tunde, et tema nime koondise nimekirjast enam ei leia – sest Sinisärgid käisid mullu sügistalvel pärast kohaliku liigahooaja lõppu mängimas võõrsil Kosovoga. Siis istus lennuki peal tegelikult mitu uut nime ja koguni uus treeneritetiimgi, kui Aleksandra Ševoldajeva võttis teatepulga üle Sirje Kapperilt ja Anastassia Morkovkinalt.

"Eks ta ikka on teistmoodi, sest sa ju tead läbi klubikaaslaste ja koondise sõbrannade, millal koondis koguneb, aga ise jääd kõrvale. Või koondise nimekiri ei tule enam sinu meilile, vaid kuuled neid nimesid kuskilt mujalt. Või selle asemel, et olla ise Kosovos kohapeal, vaatad Instagram'is, kuidas Liisi [Troska] annab kaamerapildis edasi, mis seal siis toimub. Aga eks see ole paratamatu: kui sa ikka oled aastaid  seal karussellil olnud, siis maha astumisega tulebki kohaneda. Samas, ma ei ole selle aja jooksul kordagi tundnud, et see oleks olnud vale otsus," kinnitas ta.

Ka ei näe Kork, et aastaga 2024 lõppenuks kuulutatud koondisekarjääri kuidagi negatiivse alatooniga meenutama saaks jääda. "Ma arvan, et ma ei kahetse midagi. Jah, me võime minna mänguolukordadest kuni mingite laagris olnud väljaütlemisteni, aga ma ei tunne täna, et midagi jääks hinge kripeldama, sest midagi jäi tegemata. Pigem, arvestades et ma olin 16, kui läksin esimest korda jalgpallitrenni, siis on see just ülimalt positiivne, et ma nii hilja alustades kuhugi jõudsin," analüüsis 48-kordne internatsionaal.

Teisalt, konkreetsema küsimise peale tõi Kork välja näiteks, et oleks soovinud mõne kindla vastasega veel mängida. "Inglismaa, Saksamaa," sõnas ta koheselt. "Muidugi see on natuke kahe otsaga asi. Tahaks ju mängida nii-öelda enda tasemega vastastega, samas paneb nende suurtega mängimine proovile nii sind isikuna kui mängijana. Pluss on pealtvaatajatel ka kindlasti tore näha vahepeal selliseid suuri nimesid Eestis."

Nimelised vormisärgid on suur hitt nii mängijate kui fännide seas

2017. aastal, kui Kork esimest korda A-koondise seljatagust valvas, kuulus ta JK Tallinna Kalevi ridadesse. Kolm aastat hiljem oli ta Soome kõrgliigaklubi HJK mängija ning sealt edasi vaatas ta üle ka, millist jalgpall viljeletakse Austria ja Rootsi kõrgliigas. Koondisepausideks sai temast aga ikka ja jälle Sinisärk, ja nii enam kui kaheksa aastat, mille ajal tehti tublisti samme edasi.

"Ma tahaks väita, et see areng on mänguliselt olnud meeletu ning ka kõik need tugisüsteemid lähevad aasta-aastalt paremaks. Lihtsalt võib-olla pole need sammud olnud nii kiired, kui me tahaks," käis ta välja. "Võtame ühe hiliseima töövõidu – meie vormisärkidel on lõpuks nimed. See on tegelikult nii pisike asi, aga mängijana on seal suur vahe, kas su seljal on nimi ka või on seal ainult number," proovis Kork edasi anda tunnet, mis jääb paljude jaoks püüdmatuks.

Samas, on neid, kes võivad mingigi tunde kätte saada tagaukse kaudu. "Täna, kui ma ei eksi, siis on mul kapis kolm nimelist särki alles. Ma ei ole veel otsustanud, mis neist saab. Kui ma näen, et särk läheb õigesse kohta, siis mul ei ole kahju neid ära anda," tegi ta justkui väikse ennastsalgava üleskutse.

Kui suur nostalgitseja Kork ise üldse on? "Ega ma tegelikult ei ole niimoodi jõudnud neid mälestusi meenutada. Eks mingid asjad ja mängud mõlguvad mõttes ikka. Näiteks see, et sain oma karjäärile panna Balti turniiri karikaga ülihea ja justkui ideaalse lõpu," märkis ta. "Aga mingil hetkel pean selle aja võtma küll, sest paratamatult kaasneb koondisekarjääri lõpetamisega see, et välismaale ma enam kindlasti mängima ei lähe. Ehk minu jaoks lõppes veel üks suur peatükk. Need kolm aastat välismaal defineerisid ja kujundasid mind kui inimest väga palju."

See 2022. aasta Balti turniiri omavärav ...

Selle najal ongi paslik küsida – mida seesugune kogenud väravavaht oskaks omalt poolt teistele Eesti koondise väravavahtidele soovitada? "Ma arvan, et kogu seda protsessi nautida. Nii seda, kui on mängud, kus väravavahina ei pea nii palju tegema ja sa oledki rohkem moraalne tugi seal taga, kui ka seda, kui peadki palju hüppama ja tõrjuma. Selle kõige juures ei tohi ära unustada nautimist, seda jalgpalli kui mängu ennast. Ma usun, et nautides jääb kogu see aeg positiivsemana meelde," käis ta väikese mõttepausi järel välja.

Korgi sõnul läks tal endal nautimiseni jõudmisega veidi aega. "See läks aastatega paremaks. Eks ikka võtad kaotusi hinge ja tundub, et kõik väravad olid sinu süü. Et küll oleks seal pidanud varem hüppama ja rohkem tõukama ja seal olema enne kohal. Lõpuks tuleb lihtsalt see olukord läbi analüüsida ja minna järgmisesse trenni teadmisega, et tegelikult võtsid mängust midagi positiivset kaasa. Aga jah, igasuguste selliste olukordadega toime tulemine on väravavahina hea psühholoogiline väljakutse," ei proovinud ta midagi varjata.

Pead ei hakanud kogenud väravavaht peitma ka seepeale, kui jutt läks 2022. aastal Tartus toimunud Balti turniiri finaalile ja väravale, mille Inna Kiss-Zlidnis ja Kork koos iseendale sepistasid. Ühest küljest muserdav ning totaalselt ebaõnnestunud olukord hakkas kiiresti laineid lööma ja muutus ajaga ülimalt naljakaks, mille üle oskab Eesti koondise endine esikinnaski naerda.

"Jah, tolles hetkes platsil oli ilmselgelt korraks selline tunne, et ma ei taha siin rohkem olla ja miks ma üldse mängin jalgpalli. Aga asjad juhtuvad, need juhtuvad ka maailma tipptasemel jalgpallis. Ning tänaseks on sellest saanud lihtsalt nali," muigas ta isegi. "Kusjuures mäletan väga hästi, kui läksin Tabasalus meeste trenni, siis Kaarel Rumberg ütles esimese asjana, et ma olen näinud küll seda videot! Mõtlesin, et okei, tore, tulen meeste trenni ja see on esimene asi, mida nad üldse mu kohta teavad. Aga noh, kahjuks või õnneks tuleb neid klippe kõigil küll ja veel, nii trennidest kui mängudest."

Korgi jutust jääb ka mulje, et selline omavärav või mingisugused sarnased ebaõnnestunud olukorrad pole talle mingisugust pitserit külge jätnud. "Ma ei ole tundnud küll mingisugust sellist halvustamist, et aa, sa oled naisväravavaht, sa ju ei jõua hüpata nii kõrgele või midagi sellist. Jah, mingeid uuringuid on tehtud, et kui suur peaks väravaraam olema lähtudes naiste füsioloogilistest omadustest, aga ma ei ole kordagi tundnud, et värav võiks natuke väiksem olla ja küll ma siis teeks tegusid. Mulle on pandud see mingisugune seitse korda 2,5 värav selja taha ja see on see, mida ma kaitsma pean."

Kuidas koondisel edaspidi minna võiks?

Enam pole koondises see värav Karina Korgi kaitsta, vaid viimati said oma võimaluse 2004 sünniaastaga Victoria Vihman ning temast kaks aastat noorem Katarina Elisabeth Käpa. "Kuskilt tulebki alustada!" muigas Kork. "Aga ma arvan, et ei saa öelda, et mingisugune auk oleks minust maha jäänud. Noored tulevad peale ja juba Kosovo vastu nägime, et muretsema küll ei pea selle pärast, et kes seda väravat kaitsma hakkab."

Küsimusi ja põnevust jagub mujalegi, sest uue peatreeneri käe all peetud esimesed mängud Kosovo vastu lõppesid tulemustega 0:8 ja 2:1. "Selle esimese laagri põhjal oligi hästi näha, et koondis muutub nooremaks. Meil on lõppenud aastal olnud lõpetajaid palju – ütleks, et ühe aasta kohta isegi ootamatult palju. Aga koondisel tuleb sellega kohaneda ning õnneks tulevad noored ja entusiastlikud mängijad peale. Leksil on kindlasti korralik töö ees," analüüsis nüüdseks endine koondislane, kes teab hästi, mida Sinisärgid alanud aastal püüdma asuvad.

"Eks see B-liigasse tõusmine on olnud sihiks kaks aastat ja nüüd siis kolmandat. Ma usun, et koondisel on see võimekus olema. See saab olema raske, aga kindlasti mitte püüdmatu. Nende kahe mänguga ju näidati ka, et koondis on võimeline õppima ja kiirelt kohanema," selgitas Kork. "Jah, B-liiga võiks olla reaalne, aga kui see 2025. aastal kätte ei tule, siis ma ei heidaks seda kohe ette. Ees on ootamas pikem õppeprotsess, mängijad kohanevad uue treeneriga ning noori tuleb aina peale."

Ja seda kõike ajal, mil Kork ise jätkab klubirindel mängimist täna teadmata kuupäevani. "Vaatan täiesti jooksvalt selle järgi, kuidas enesetunne on. Kui ma tunnen, et tahan veel trenni minna ja mängida, siis seda teengi. Kui mingi hetk tunnen, et enam ei jaksa, ju siis ongi aeg. Näiteks täna ma veel isegi ei mõtle sellele, et see päev on tulemas. Omaette küsimus on aga see, kas ma suudan ühel päeval jalgpalli juurest täielikult eemale minna – see võib küll keeruline olla," tunnistas ta naerusui.