Suur intervjuu | Vladimir Vassiljev: kell kaheksa, pime ja miinus viis, aga Slovakkias on noored juba väljakul. Pead aega ohverdama, kui tahad kuskile jõuda! (9)
Nõmme Unitediga mullu Esiliiga võitnud Vladimir Vassiljev võiks praegu Premium liigas eelmise aasta töö vilju nautida, aga kui talvel avanes võimalus siirduda välismaale, ei kahelnud ta hetkekski. Otsus asuda juhendama Slovakkia esiliigaklubi ŠTK 1914 Šamorin oli igati õige, võib ta Soccernet.ee-le antud intervjuus nüüdseks veendunult kinnitada.
Piiritagune uus maailm on Vassiljevit mitmes mõttes üllatanud, ent andnud eeskätt kõvasti mõtteid, kuhupoole ka Eesti jalgpall peaks liikuma, et paremaid tulemusi saavutada. Pooletunnise vestluse jooksul jõuab ta viidata kodumaistele valupunktidele, kiita Slovakkia jalgpallikultuuri, mis ulatub kell kaheksa hommikul miinus viie kraadi juures tehtavatest individuaaltrennidest tipptasemel väljakuhoolduseni, ning avaldada lootust, et on endast suutnud juba märgi maha jätta. Aga kõigest järjekorras.
Alustuseks – kuidas sul seal läheb?
Kiirelt! Hästi palju on jalgpalli ja hästi palju on asju, mida õppida. Dunajska on väike koht, Tallinnast tulles võib-olla esialgu külakese mõõtu ja mitte kõige atraktiivsem. Aga kui tahad keskenduda jalgpallile, siis on siin väga tore. Dunajska akadeemia on suurepärane, siin on hästi palju päris- ja kunstmuruväljakuid.
Jah, baseerume siin. Kõik meie trennid toimuvad siinse akadeemia väljakutel, Šamorini sõidame ainult päev enne kodumängu ja teeme mängueelse trenni seal.
Selgituseks: alates 2019. aastast on Šamorin riigi kõrgliigas mängiva, mullu hõbemedalitega lõpetanud ja tänavu tabelis kolmandat kohta hoidva DAC Dunajska Streda farmklubi. Pisut enam kui 22 000 elanikuga ehk Viljandist veidi suurem Dunajska Streda asub 13 500 elanikuga Šamorinist vaid 25 kilomeetri kaugusel.
Positiivselt – mängijate tase. Kui Eestis räägitakse, et meie jalgpall on madalal tasemel, siis eriti peab see paika selles mõttes, et meil on vähe kvaliteetseid mängijaid. Siin olles saan hästi aru, milles meie probleem on. Vahe Eesti ja muu maailma vahel on keskmistes oskustes. Ma ei näinud siia tulles väga-väga andekaid mängijaid, aga ei ole näinud ka halbu. Keskmine tase on kõrge ja seetõttu ka liigade võitluslikkus.
Lõpuks otsustab paljutki ju mängijate kvaliteet. Kui enne siia tulekut kodus telekast neid mänge vaatasin, siis võis tunduda, et pole see tase nii tugev midagi. Aga seespool olles näen, et see on palju kõrgem. Mitte üheski mängus pole võitja paberi peal selge, alati käib kõva andmine.
Ja veel – kõrgliiga ja esiliiga on siin niikuinii tasemel, aga nii palju kui olen saanud ka kolmandat ja neljandat liigat vaadata, siis amatöörmeeskondi siin ei ole! Hea küll, nad ei ole selles mõttes profid, et enamik meeskondi palka ei maksa, kuigi mõni selline on ka. Aga tehnilised ja individuaalsed oskused on kõrgemad kui Eestis. Järelikult on sellele noortejalgpallis palju rohkem tähelepanu pööratud. Eestis võib sul Esiliigas olla paar meeskonda, kelle tase on kõrge, aga allpool on erinevused juba suuremad.
Nii et võti on sinu hinnangul eeskätt paremas noortetöös?
Ma tulen tihti hommikul kell 8.30 klubisse ja vaatan, et mõned grupid juba treenivad. Individuaalset tööd tehakse hästi palju. Varahommikul on juba individuaalsed trennid, ka pärast trenni jäädakse baasi ja tehakse asju juurde.
Kui me küsime, miks nende tase on parem kui meil, siis sellepärast, et nad tahavad saada paremaks ja ohverdavad selle nimel oma aega. Hästi palju ollakse väljakutel, tehakse kordusi. See on vajalik.
Minu arust võiks ka Eestis olla järgmine samm trennide arvu kasvatamine. Paljud räägivad, et üle ei tohi treenida, aga las nad siis teevad pool tundigi rohkem! Ei pea ju kohe täistempoga poolteist tundi tegema. Nagu ma ütlesin, puudete arvu on vaja kasvatada – tänapäeval ju niisama hoovis enam keegi ei mängi.
See on ebareaalne, kui palju siin vaeva nähakse. Varakevad, kell on kaheksa hommikul, õues on veel pime ja miinus viis kraadi, aga nemad on juba väljakutel! Väga suur erinevus võrreldes Eestiga.
Selliseid poisse nagu meil Eestis näiteks Patrik Kristal, on muidugi ka. Aga mitte palju. Lihtsalt keskmine tase on kõrgem. Meil Eestis on muidugi ka andekaid mängijaid, aga tihti juhtub, et tähelepanu läheb neile. Paraku ei ole neil siis alates mingist vanusest enam vajalikku konkurentsi.
Muide, mida veel siin tähele panin – hästi palju tehakse tööd jõusaalis. Juba U12 poisid käivad ja teevad lõuatõmmet. Esialgu käib kõik muidugi oma keharaskusega, aga juba käib. Näiteks vaatasin, et Dunajska U16, U17, U18 poisid teevad jõusaalis midagi kergelt ka enne trenni. Eestis selline asi puudub täiesti.
Täpselt. Ma oskan võrrelda näiteks Nõmme Unitediga. Mullu oli meil kuus-seitse talendikat poissi, veel kuus-seitse olid heal keskmisel tasemel. Aga paraku oli ka neid, kes olid tegelikult alla Esiliiga taseme. Siin sellist asja ei näe.
Eestis on juba tugevuselt neljas liiga mõnikord lihtsalt fun. Slovakkias on professionaalsem lähenemine. Olgu, mõne mehe füüsis ei ole võib-olla enam see, et mängida kõrgemal, aga nad kõik näevad sportlaste moodi välja, tabavad korralikult palli, jõuavad ikkagi ka joosta.
Mida me siis tegema peaksime, et ka ühel päeval sinna jõuda?
Ma ütleksin, et esialgu peaksid treenerid rohkem pingutama. Tegema näiteks trenne ka hommikuti. Tee kas või esialgu tasuta, ära võta raha! Vaata lihtsalt korraks peeglisse – kuidas ma saaksin lapsi aidata? Minu arust ei ole küsimus niivõrd lastes, vaid treenerites.
Kas miski tuli sulle Slovakkias ka negatiivse üllatusena?
(Mõtleb veidi.) Kas nüüd negatiivsena, aga ütleme nii, et taktikaline pädevus ei ole siin liigas kuigi kõrge. Eestis mängivad juba paljud meeskonnad inverted fullback’idega ja proovitakse igasuguseid põnevaid nippe.
Siin on pigem võitluslik jalgpall. Pikk ette ja teised pallid. Kontrarünnakud on väga tavalised. Meie liigas lähevad umbes 70% meeskondadest kaitsvalt peale ja proovivad nõelata kontratega või standardolukordadest. Tagant lühikese sööduga alustamist eriti ei näe, riske väga ei võeta, mängitakse väga palju tulemuse peale.
Sinu käekiri see väga ei ole. Sa ju selle pärast enda lähenemist ometi muutma ei pidanud?
Mingeid mikroprintsiipe ja nüansse muutsin, aga stiili muidugi mitte, jah. Tajun, et juba mingid jutud Šamorini kohta levivad, et me tahame teistmoodi mängida, võtame riske. Mõned vastased püüavad meid juba kõrgelt pressida ja palli võita. Teeb meie elu ka põnevamaks.
Mulle endale tundub, et meeskond on väljakul arenenud. Ja Šamorin oli enne pigem autsaider, nüüd on meid hakatud rohkem austama. Ei tulda hurraaga peale, kalkuleeritakse riske.
Kui kergelt või raskelt sul oma plaanide juurutamine läks?
Mul vedas selles mõttes, et me tulime klubisse talvepausi ajal, kui oli võimalus midagi ümber teha. Pidasime enne hooaja teise poole algust üheksa kontrollmängu. Oli tugevaid vastaseid, oli nõrgemaid, üritasime kõigi vastu domineerida ja minu meelest saime mänguliselt hästi hakkama. Lihtne muidugi ei olnud, eriti Györi või Dunajska vastu – need on tugevad meeskonnad.
Tunnetasid sa seda ka, et pead Eestist tulles end rohkem tõestama?
Eks algul oli skeptilisust küll, et tulevad mingid eestlased. Kui kuskil söömas käisime, siis näidati näpuga, et vaata, need on need, Eestist. (Naerab.) Aga nüüd tuleb juba toetust. Klubist niikuinii, aga ka mujalt. Kuulen seda ka teiste klubide treenerite kaudu. Ja natuke piilusin mõnda foorumisse – fännid on pigem rahul.
Abitreener Nikita Brõlin liikus sinuga Eestist kaasa, aga kui suur su tiim seal on?
Peale tema on veel abitreener ja U19 treener Martin Stopka, väravavahtide treener Juraj Balaz, fitness-treener Bence Hazi ja üks füsio. Üsna samasugune tiim nagu eelmisel hooajal Unitedis, ainult et fitness-treenerit seal ei olnud. Kokkuvõttes on kõik vajalik olemas.
Meeskond muutus vist ka talvega päris palju?
Jah, umbes kümme mängijat läks ära, kuus-seitse tuli asemele. Leidsime häid täiendusi DAC-i U19 meeskonnast, farmklubina võime ka neid kasutada. Kahjuks siiski selgus, et kõiki, keda tahaksime, sealt ei saa, sest klubi soov oli ka U19 liiga võita ja nad ei tahtnud noortele liigse koormuse panekuga riskida.
Koostöö DAC-iga on seega pidev?
Jah, talvel liikusidki kaks mängijat Šamorinist sinna, sest olid end heast küljest näidanud. Aga saime kaks mängijat vastu ka. See oli meile väga oluline, sest just nendel positsioonidel oli meil muresid. Teoorias oli plaan isegi rohkem neid mehi kasutada, kes kõrgliigas ei mängi, aga praegu on neil seal vigastusi ja kaarte, nii et sealt oleme saanud vähem abi kui arvasime. U19 meeskonnast on meil siiski mängupäevadel kuni kolm meest alati meeskonnas.
Šamorini enda meeskond tundub selles mõttes üsna kirju, et on nii slovakke kui ka välismaalasi, nii vanu kui ka noori?
Vanemaid mehi on siiski praegu tegelikult ainult mõni. 35-aastane argentiinlane Aldo Baez on Slovakkias legend, ta on siin aastaid elanud, valdab mitut keelt ja aitab ka näiteks treeneritel brasiillastega suhelda. Keskkaitsja Draško Maric-Bjekic on 28-aastane, äärekaitsja Juraj Pancik 33, aga tema on vigastusega palju hädas olnud. Ja siis tulevad juba 2000. aasta poisid.
Keskmine vanus on meil olnud ikkagi 20 ringis, oleme koos Žilina duubliga liigas kõige nooremad meeskonnad. Teistel on ikka juba rohkem kogemust. Aga noortele on see väga hea kool! Läbi selle nad ju kõige paremini arenevadki.
Väga positiivselt! Heal päeval võiks olla ka neli võitu. Kaks mängu olid veel täiesti võidetavad, isegi viimast 1:2 kaotusmängu Liptovsky Mikulaši vastu tegelikult kontrollisime, aga ei löönud oma võimalusi ära. Minu arust on väga suur progress, mängijad saavad juba palju paremini meie soovidest aru.
Ja see on ka enesekindlust kasvatanud, et sügisel löödi Šamorinile viimase viie liigamänguga 14 väravat. Nüüd on kuuest mängust juba kolmes olnud taga null. Nii on meil ka kergem mängijates enda suhtes usaldust kasvatada. Oleks rohkem õnne, võiks tabeliseis veel parem olla, aga oleme suure arengu teinud.
Šamorin oli Slovakkia esiliigas talvepausi järel 16 meeskonna konkurentsis 13. kohal. Kuus vooru hiljem ollakse 11. real, kuid ohutsooni edestatakse juba 12 punktiga. Näiteks seitsmes koht on seitse vooru enne hooaja lõppu vaid kuue punkti kaugusel.
Millised eesmärgid klubi sulle üldse seadis?
Kui siia tulime, oli poolaasta kõige tähtsam ülesanne mitte välja kukkuda. Matemaatiliselt pole püsimajäämine veel kindel, aga sisuliselt peaks juba olema. Teine ülesanne oli mõistagi arendada noori ja teha järgmise hooaja jaoks selgeks, kes meeskonda sobib ja millisele positsioonile.
Muidugi üritame jätkuvalt ka tabelis võimalikult kõrget kohta saada, aga kuna tase on võrdne, on tõusmine raske. Ise näen, et kaheksandaks võiksime äkki tulla.
Praeguse seisuga jätkad samas kohas ka uuel hooajal?
Leping on järgmise suveni, nii et üks aasta veel. Nii palju kui ma tean, tahetakse, et ma jääksin. Praegu näen oma tulevikku tõesti nii, et olen aasta veel siin. Aga ma tahan kindlasti end proovile panna ka kõrgemal tasemel. Otsustasime selle projekti kasuks osalt seetõttu, et siia kuulub palju klubisid – Šamorin, Dunajska, Györi ETO ... Kuna oleme sisuliselt DAC-i farmklubi ning koostöö nende esinduse ja akadeemiaga on tihe, siis mine tea, kuhu mind võidakse tulevikus suunata. Võib-olla on uuel hooajal õige aeg juba järgmisi eesmärke püstitada.
Klubil on muidu suur eesmärk kõrgliigasse tõusta, et noori veel rohkem arendada. Millal õnnestub see plaan aga ellu viia – eks näis. Praegu me ei saaks ka teoreetiliselt kõrgliigasse tõusta, sest oleme farmklubi. Tõusmise jaoks tuleks sellest staatusest loobuda. Vaevalt see veel järgmisel aastal saaks juhtuda. Aga liigas uuendati just reegleid – ülejärgmisest aastast peab igal klubil olema kolmandas liigas B-meeskond. Kas siis on Šamorinil DAC-i jaoks sellisel kujul veel mõtet, ei tea. Eks aeg näitab.
Iga meeskond omab staadionit, mis on tasemelt vähemalt ... no ütleme võrdluseks, et nagu Tamme staadion Tartus. See on selline miinimum. Paljudel on suuremad staadionid, rohkem fänne. Näiteks Šamorini staadionit võrdleksin Kadrioruga. Vana, aga kõik on olemas.
Ja mis on oluline – me ei mängi kunagi kuskil, kus pole näiteks tribüüni. Ma ei taha loomulikult midagi Männiku kohta halvasti öelda, aga sellise tribüüniga kohta siin ei ole. Ka väikestes külades on korralikud staadionid.
Kui Levadia mullu eurosarjas Žilinaga mängis, toimus see mäng kunstmurul. Kui palju seda Slovakkias üldse näeb?
Kõrgliigas ongi ainult Žilina ja Trencin kunstil, teised pärismurul. Tõsi, viimase liigamängu Liptovsky Mikulašiga pidasime Žilinas kunstmurul, sest nende enda staadion on remondis. Muide, äsja võeti ka selline reegel vastu, et uuest hooajast peavad nii kõrgliiga kui ka esiliiga meeskonnad mängima ainult pärismurul.
Kliima on siin selline, et tegelikult saab juba jaanuaris murule minna ja veebruaris vabalt mängida. Praegu ei ole muru siin veel päris A. Le Coq Arena tasemel, aga Tamme staadioni oma juba küll – täitsa korralik. Vaatan, kuidas Dunajskas käiakse muruväljakud iga teise mängu järel põhjalikult üle. Maarjamäel tehti samasugust asja muruga kaks korda aastas!
Siin on selles mõttes üldse teine kultuur, väljakud on alati korralikult joondatud, niidetud, kastetud. Nad ei näegi nagu teistmoodi võimalustki – no kuidas me ei tee korralikult? Kunstmuruväljakud harjatakse igal õhtul üle. Igal õhtul! Nad lihtsalt armastavad jalgpalli nii väga, et see on nende jaoks elementaarne.
Kui palju sa Slovakkias jalgpallivälise eluga oled jõudnud tutvuda?
Ega Dunajskas neid kohti palju pole, kus saab elu nautida. Siin on üks mõnus veepark, Doonau ääres on võimalik jalutada ... Mõned väikesed söögikohad on ka. Aga noh, Bratislava on 30-minutilise sõidu kaugusel. See on hästi äge, et kõik on siin nii lähedal. Korra käisime Viinis – autoga ainult 45-50 minutit. Märtsi lõpus vaatasime Budapestis Ungari ja Kosovo maavõistlust, jällegi ainult tund ja paarkümmend minutit sõitu. Kõik on nii käeulatuses. Ja see tähendab, et ka näiteks skaudid käivad paljudest riikidest siin mänge vaatamas.
Pere on sinuga Slovakkias või jäi Eestisse?
Praegu on siin minuga. Nad olid märtsis kaks nädalat siin, aprillis tulid nüüd jälle kaheks nädalaks. Eks mais juba vaatame, kas tulevad nemad siia või saan mina Eestisse minna. Et nad saavad siin käia, annab loomulikult palju energiat juurde.
***
Vladimir Vassiljev
- Sündinud 36 aastat tagasi 1988. aasta 13. veebruaril Venemaa idaservas Magadani oblastis Dukatis.
- Jalgpallurina on ta Eesti kõrgliigas saanud Tartu Maagi, Viljandi Tuleviku ja FC Viljandi koosseisus kirja 25 mängu. Esiliigas mängis Vassiljev Tammeka, Viljandi ja Levadia duubli eest, samuti Infoneti särgis.
- Ta jõudis olla kaks aastat Levadia U21 võistkonna abitreener, enne kui 2016. aastal Argo Arbeiterilt duubli peatreeneri ameti üle võttis. Seda tööd tegi ta 2019. aastani.
- 2017. aastast Levadia esindusmeeskonna juures abitreenerina töötanud Vassiljev jõudis seal peatreenerina kätt proovida nii 2019. kui ka 2020. aastal, kui klubi lõpetas koostöö esmalt Aleksandar Rogici ja seejärel Martin Reimiga. Alates 2021. aasta algusest vedasid Levadiat peatreenerite tandemina Vassiljev ja serblane Marko Savic, kes viisid meeskonna seitsmeaastase pausi järel ka meistritiitlini. 2022. aasta suvel pandi aga ebaõnnestunud euromängude järel üheskoos amet maha.
- Lisaks on Vassiljev Levadias töötanud noortetreeneri ja jalgpallikooli tegevjuhina.
- 2020. aastal oli Vassiljev peatreener Karel Voolaidi abitreener Eesti A-koondises, kus tema vastutusalaks oli videoanalüüs. Voolaidi oli ta enne seda abistanud ka U23 koondise juures.
- 2023. aastal juhendas Vassiljev Nõmme Unitedit, viies nad kindlalt Esiliiga võitjaks. Ühes sellega tõusti klubi ajaloos esmakordselt kõrgliigasse. Unitediga sidus teda leping küll kolmeks aastaks, ent kui avanes võimalus siirduda ŠTK Šamorini, ei pannud klubi tema lahkumisele kätt ette.
- Tal on Tallinna Tehnikaülikoolist äriinfotehnoloogia magistrikraad.
- Jalgpalliliselt on Vassiljevil UEFA Pro litsents.
Tuult tiibadesse, lenda kõrgelt härra!
"Dannar Leitmaa: Eestis tuuakse ja viiakse vanemate poolt noori jalgpallitrenni uksest ukseni uhkete Mercedestega, et noor jumala eest üle ei pingutaks"
Kristjan, kui järgmisesse Pikk ette saatesse satud Jürgensoniga, siis küsi talt, et kui palju tema omal ajal enne ja peale ametlikku trenni veel üksi juurde tegi ja kui palju ta nägi hiljem Levadias nt noori tegemas, kui üldse? Vb olete juba sellest rääkinud, aga ei mäleta. Tahaks Kamsi ja Kingi käest betsafes sama küsida, kas nt Paides jäävad noored peale trenne statale üksi edasi tegema midagi, või kui tavapärane see on üldse meil.
Minu hinnangul ei ole küsimus palliga ja pallita lisatrennides. Kui vaadata Euroopa tippmängijate arengulugusi, siis nooruses nad tegelesid 2-3 spordialaga. Võimalik, et asi saab alguse puudulikust mitmekülgsest liikumisharjumisest. Eks see Mercedestega ukse ette toomise tsitaat võtab asja kokku kahjuks.
