Paar nädalat enne Euroopa meistrivõistluste algust peaks treenerid omama selget pilti, kuidas nende mängijad taktikaliselt üles seatakse. Neljateist tiimi plaanid on hetkel väga selged ning ainus, kes formatsiooniga üllatada võib, on Itaalia.

Vaieldamatult kõige populaarsem formatsioon saab olema 4-2-3-1, mida plaanivad kasutada vähemalt pooled võistkondadest. Poola, Tšehhi, Taani, Saksamaa, Hollandi, Hispaania, Prantsusmaa ja Rootsi treenerid on kõik turniiri eel seda formatsiooni eelistanud.

Teisedki tiimid ei kavatse ratast leiutama hakata ja ainsana paistab 16 meeskonna suurusest pundist erinevana välja Itaalia, kes teeb oma valiku kahe äärepoolkaitsjateta formatsiooni 4-3-1-2 ja 3-5-2 vahel.

Grupp A:

Grupis A on kõik tiimid üsna ühte nägu ning võib oodata, et nendes mängudes saab otsustavaks keskväljalahing ning see, kui kiiresti pall ründavatele äärtele toimetada suudetakse.

Korraldajariik Poola on oma peatreeneri Franciszek Smuda käe all EM-ile eelnenud perioodil keskendunud 4-2-3-1 formatsioonile. Alates eelmisest suvest on seda kasutatud praktiliselt kõikides sõprusmängudes ning vaid novembris, kui Ungariga mängiti, katsetati vahelduseks 4-4-1-1'te. Smuda reeglina üldist asetust ei muuda, kuid ta on tuntud selle poolest, et ta eksperimenteerib tihti mängijatega.

Poola stiil on küllaltki ründav aga otsekohene, meenutades Borussia Dortmundi stiili, kelle ridades kolm Poola koondise võtmemängijat Jakub Blaszykowski, Lukasz Piszczek ja Robert Leandowski mängivad.

Poola vastaseks turniiri avamängus on Kreeka, kes on portugallasest treeneri Fernando Santose käe all võrreldes Otto Rehhageli ajaga veidi ründavamaks muutunud.

Kreeklaste eelistatuim formatsioon on 4-3-3 ning nende mäng ei ole tänu noortele palluritele enam nii kuiv, kui varasematel suurturniiridel. Vaatamata arengutele ei tasu nende mängudelt siiski suuri vaatemänge loota, sest nende esimene eesmärk on taga null hoida.

Möödunud aasta jooksul on Santos proovinud mitut teist formatsiooni, aga seda ainult kergemate vastaste vastu.

Hollandlasest treeneri Dick Advocaati juhendatav Venemaa peaks valima sarnase põhiformatsiooni nagu Kreeka, kuid nemad on erinevalt Kreekast palju ründavamad ja soovivad ise initsiatiivi haarata.

Tipuründajast vasakul ja paremal asuvad mängijad käituvad kaitsefaasis sarnaselt äärepoolkaitsjatega, muutes 4-3-3 kiirelt 4-1-4-1'ks, kuid rünnakufaasis lõikavad nad sisse, et äärelt tõusvatele kaitsjatele ruumi teha. Keskväljamängijate roll rünnakul on tagasihoidlik.

Tšehhi koondis eelistab sarnaselt Poolale kasutada 4-2-3-1 formatsiooni. Koondise peatreener Michal Bilek on viimase kahe aasta jooksul ühtteist proovinud, kuid on lõpuks peatunud nelja ründemängijaga taktika peale.

Nende jaoks on väga tähtis see, et suudetakse nii kaitsesse kui ka ründesse suurte numbritega jõuda ning seetõttu on Tšehhi stiil kontrarünnakutele üles ehitatud ja Tomaš Rosicky mängujuhtimisoskused on see võti, millega vastaste kaitselukke lahti muugitakse.

Mingil määral võib nende stiili võrrelda 2010. aasta Meistrite Liiga võitja Interiga, sest lisaks sarnasele keskvälja ülesehitusele kahe kaitsvama poolkaitsja, mängujuhi ja töökate ääremängijatega, oodatakse ründefaasis suurt panust äärekaitsjalt Michal Kadlecilt (Interis täitis seda rolli Maicon), kes oli valikturniiril tšehhide parim väravakütt.

Grupp B:

Antud grupp võib väga suure tõenäosusega pakkuda väravaterohkeid mänge, sest kõik meeskonnad mängivad tavaliselt rünnakule orienteeruva formatsiooniga.

Favoriit Saksamaa on jääb kindlaks 4-2-3-1 formatsioonile, mida kasutati eranditult kogu valikturniiri vältel.

Joachim Löw on enda kuue aastaga Saksamaa koondise "tööstusliku" stiili muutnud ründemängule orienteeruvaks ning kauni jalgpalli jätkumist võib oodata ka sel turniiril, sest Saksamaa kaitseliini ei ole nii tugev, et Löw saaks taga nulli hoidmisele lootma jääda.

Löw katsetas korra enne turniiri 3-4-2-1'te, aga see plaan tuli kiiresti prügikasti visata, sest mäng Ukraina vastu näitas, et omapärane formatsioon jätab kaitseliini hätta. Eksperiment lõppes tulemusega 3:3.

Hollandi koondis valib 99-protsendise tõenäosusega 4-2-3-1 formatsiooni, mida kasutati ka maailmameistrivõistlustel, kui finaali jõuti.

Hollandi treeneri Bert van Marwijki stiil on veidi tagasihoidlikum, kui Saksamaa oma. Temale on tihti ette heidetud, et Hollandile omane kaunis, kiire ja ettearvamatu söödumäng on tahaplaanile jäänud, kuid EM-il võib taas ründavamat Hollandit näha, sest räägitakse, et koos ühe kaitsva poolkaitsjaga kasutatakse sel korral keskväljal ühte tehniliselt osavamat mängijat.

Van Marwijk teab, et meeskonna tasakaal võib selle liigutusega kergesti paigast ära minna ning ta nägi seda, kui proovis Kevin Strootmani ja Mark van Bommeli keskväljapaari sõprusmängus Saksamaa vastu, mis novembris 0:3 pähe saadi.

Grupi kolmas suur meeskond Portugal kasutab Hollandile ja Saksamaale sarnast formatsiooni, kuid treener Paulo Bento on eelistanud ründava poolkaitsja (sakslastel Mesut Özil ja hollandlastel Wesley Sneijder) asemel kasutada kolme keskpoolkaitsjat.

Üks selle põhjustajateks on see, et tema ainsad head mängujuhid on harjunud sügavamal mängima. Portugal tahab keskväljatrioga Miguel Veloso, Raul Meireles ja Joao Moutinho palli hoida ning rünnata, kuid Bento on näidanud, et vajaduse korral muutub ta tiim kaitsvaks. See viimane plaan võib EM-il tihti käiku minna, kui Hollandi ja Saksamaaga mängitakse.

Grupi autsaideri Taani peatreener Morten Olsen on samuti 4-2-3-1 toetaja ning taanlaste stiil on kiire ja ründav. Antud taktika lubab neil ära kasutada noore talendi Christian Erikseni mängujuhtimisoskusi.

Kogenud treenerile pakub aga suuri probleeme kaitseliin, mis kipub kiiruse puudumise tõttu paremate ründajatega hätta jääma ja ei tunne end sööte andes mugavalt. Kaitsest palli välja söötamine on tähtis osa Taani mängust, sest ees puudub mängija, kes pikki palle maha võtta ja hoida suudaks.

Seni pole Olsen taga nulli hoidmisele palju keskendunud, kuid täna saadud 1:3 kaotus Brasiilia vastu võib panna ta oma plaane ümber tegema.

Grupp C:

Grupp C pakub taktikaliselt veidi suuremaid kontraste, sest seal mängivate riikide stiilides ja tasemes võib leida palju erinevusi.

Valitsev Euroopa ja maailma meister Hispaania kasutab reeglina Barcelonale ja Real Madridile omast 4-3-3 formatsiooni, kuid kahe Hispaania klubi stiilides on omajagu erinevusi, mis tähendab, et Del Bosque peab oma valikus kahe stiili vahelise tasakaalu leidma.

Rünnakul eelistab Del Bosque seda, et oleks olemas selge keskne mees ja tihedat positsioonide vahetamist ei toimu.

Põhiolemuselt on Hispaania mäng üles ehitatud pallivaldamisele ning Barcelona keskväljameeste ja Xabi Alonso sööduoskustele.

Taktikaliselt kõige suurem küsimärk on Itaalia koondis. Nende peatreener Cesare Prandelli on meeskonna üles ehitanud 4-3-1-2 peale, kuid Serie A viimase aja trend on olnud kolme kaitsjaga formatsioonid ning mingil hetkel kasutasid seda taktikat enam kui pooled Serie A meeskondadest.

Mitmed Prandelli koondise võtmemängijad on end selles formatsioonis väga mugavalt tundnud ning Prandelli on lubanud turniiri eel taktikat katsetada.

Antud formatsioon sobib paberi peal Itaalia koondise mängijatele peaaegu ideaalselt ja pakub Prandellile palju suuremat panust äärtelt, kuid Prandelli täpsed plaanid on hetkel selgumata ja ta kaalub turniiri eel mitmeid erinevaid variante. Hetkel arvatakse, et ta kasutab siiski 4-3-1-2'te.

Itaalia koondise üldine mängustiil peaks olema ründav ja ehitatud ümber Juventusega sel hooajal Itaalia meistritiitli võitnud selgroo.

Horvaatia koondise peatreener Slaven Bilic on 4-4-2 pooldaja ja on seda järjepidevalt kasutanud. Eelmise aasta valikturniiril proovis ta korra 4-3-3 formatsiooni, kuid see katsetus lõppes katastroofiga, sest Kreekale kaotati skooriga 0:3.

Bilic kasutab platsil väga mitut ründava suunitlusega mängijat, aga nõuab neilt kõigilt kaitsetöös väga suurt panust. Isegi ründajad ei saa pallikaotuse järel lonkima jääda, et energiat kokku hoida, sest nad peavad alati vastastele kõrgelt survet avaldama ja nad eksima sundima.

Iirimaa on üks turniiri kaitsvamaid meeskondi ning neile ei saa seda pahaks panna, sest küllaltki väikese riigi treenerina pole treeneril Giovanni Trapattonil osavate pallivõluritega priisata.

Trapattoni on Iirimaa treenerina viimasel ajal 4-4-2 formatsiooni eelistanud, kuid tugevamate vastaste vastu kasutab ta tihti 4-4-1-1'te.

Iirimaa peamine eesmärk on igas mängus vastased nulli peal hoida ja poole meeskonnaga rünnakule tormamist nad kindlasti harrastama ei hakka.

Grupp D:

D-grupi meeskonnad on oma lähenemises üsna tasakaalukad ja kuigi nad ei hakka sügaval kaitses istuma, ei tasu ühelti tiimilt väga agressiivset ründamist oodata.

Korraldajariik Ukraina on EM-i eel õige mänguplaani leidmisega hädas olnud ja Oleg Blohhin on katsetanud mitmeid erinevaid variante. Viimase aasta jooksul on proovitud 4-1-3-2'te, 4-2-3-1'te, 4-4-2'te ja 4-2-1-3'e.

Meeskonna võtmemängijateks ründefaasis on Dünamo Kiievi ääremängijad Andrei Jarmolenko ja Oleg Gusjev, kuid muus osas on Ukraina mängustiil ja -plaan suure turniir eel lahtine. Eeldatavasti kasutab Blohhin 4-4-2 või 4-5-1'te.

Prantsusmaa pääses pärast 2010. aastat vabaks Raymond Domenechi ikkest ja Laurent Blanci käe all on nad taas kaunimat jalgpalli näitama hakanud.

Blanci eelistatud formatsioon on 4-2-3-1, kuid ta on katsetanud erinevaid variante 4-3-3'st ja 4-4-2'te. Oma meeskonnalt tahab Blanc pallivaldamist ning seda, et pall maas ja vastaste väljakupoolel püsiks.

Selles grupis peaks Prantsusmaa selgelt ründavaim tiim olema, aga Blanci meeskond on näidanud, et suudab vajaduse korral ka kontrate peale mängida, tehes seda väga efektiivselt sõpruskohtumises Saksamaaga, mis võideti.

Inglismaa uus treener Roy Hodgson on tuntud selle poolest, et ta eelistab 4-4-2'te, kuid veidi üllatuslikult usub Briti meedia, et Hodgson kasutab 4-3-3 formatsiooni. Sarnast taktikat eelistas ka Fabio Capello.

Inglismaa koondise ümber olevad lootused ei ole turniiri eel väga kõrged ning Hodgsoni jaoks on suur küsimus see, kui ründavalt turniirile peale minna.

Kolme Lõvi jaoks on viimastel turniiridel palju probleeme valmistanud väravavõimaluste loomine ja isegi MM-i lihtsas grupis Sloveenia, USA ja Alžeeriaga ei suudetud oma mängu kaitses istunud vastastele peale suruda. Paraku on inglaste koosseis selline, et palli hoidmine ja vastaste pidev surumine ei ole nende tugevaim külg ning parim lootus on mängida kontrarünnakute peale.

Hodgsonil on vaja paika panna kaks mänguplaani. Üks mänguks Prantusmaaga ja teine mängudeks Rootsi ning Ukrainaga.

Grupi neljas liige Rootsi on viimase paari aastaga uue väljanägemise saanud. Kuigi mitmed näod on samad, mis varem, siis uus treener Erik Hamren on toonud teistsuguse lähenemise.

Hamreni Rootsi on iseloomult ründav ning suutis valiksarjas 4-2-3-1 formatsiooni kasutades keskmiselt kolm väravat mängus lüüa.

Treener on suutnud Rootsi superstaari Zlatan Ibrahimovici palju paremini mängu kaasata, kui tema eelkäija Lars Lagerbäck. Lagerbäcki kaitsva mentaliteediga meeskonnas pidi Ibrahimovic paremate vastaste vastu tihti pikki perioode ilma pallita mängima, kuid ründavam Rootsi tähendab seda, et pall jõuab tihedamalt Ibrahimovicini.

Väga ründavat Rootsit EM-il oodata ei tasu ning Hamreni sõnul kavatsetakse rünnata mõistuse piires. Ettevalmistuste käigus on Rootsi juba Inglismaaga vastamisi läinud ning eksperimenteeris tolles mängus kaitsvama 4-4-2 formatsiooniga. Antud kohtumine näitas, et Hamrenil ei tasu valikturniiril kasutatud asetust siiski muuta, sest Inglismaa domineeris kohtumist täielikult ja võttis lõpuks 1:0 võidu.