82-kordne internatsionaal Tarmo Kink mängis eile esimest korda pärast 2017. aasta 4. novembrit ametlikult jalgpalli, kui aitas Eesti meistrivõistluste kolmanda liiga põhjapiirkonnas Tallinna FC Zeniti 3:0 võiduni Saku Sportingi üle.

Zeniti põhikoosseisu kuulunud 34-aastane Kink tegi kohtumise kaasa algusest lõpuni. Rohkem kui kaks ja pool aastat kestnud pausi ajal käis ääreründaja kolmel operatsioonil. Nüüd tundis ta, et on aeg on küps proovimaks, kas ja kuidas jalg töötab.

Tarmo, mängisid eile pärast kahe ja poole aasta pikkust pausi ametlikult jalgpalli. Kuidas jalg praegu on?
Juba mängu alguses oli aru saada, et seis on halb. Teisel poolajal oli juba väga-väga halb. Põhimõtteliselt olin platsil nagu invaliid, ühte jalga all polnud.

Aga mis nüüd edasi?
Kavatsen kindlasti rannajalgpalli mängida, seda ma saan teha. Võib-olla proovin mingi aeg suurt jalgpalli kah veel kord. Äkki oli eile lihtsalt väga halb päev? Samas selge on see, et korras see jalg mul ei ole. Aga ma ei uskunud, et seis nii halb on. Rannajalgpallitrennid ja metsajooksud andsid justkui signaali, et seis võiks olla parem, aga kahjuks oli teisiti.

Viimane operatsioon oli sul 2018. aasta augustis, kui rekonstrueeriti hüppeliigese küljesidemed. Kas see koht oli põhiline, mis eile tunda andis või hoopis midagi muud?
Terve hüppeliiges valutas. Eest, tagant ja kõrvalt ja ümberringi. Arstid on öelnud, et kõhred, mis seal sees ära kulunud, hakkavad nüüd hõõruma ja see tekitab põletiku.

Tahtsin järgmisena küsida, et kui Zenit kolmapäeval Kernus Araratiga mängib, siis kas saab tulla Kernu Kinki vaatama, aga seda pole vist mõtet küsida?
Kolmapäeval ma küll uuesti proovima ei hakka. Jalg ei taastu ära. Võib-olla pühapäeval katsetan veel korra ja vaatan, kuidas seis on.

Aga see mäng on ju kunstmurul. Kas julged?
Ega ta hea ole. Saku muruväljak, kus eile mängisime, oli kolmanda liiga kohta väga hea, aga ikkagi üpris kõva põhjaga. Ma ei ole kindel, kas Sõle staadioni hea kunstmuru on kõvem. Võib-olla on hoopis pehmem. Ning kui jalg liiga palju liiga hakkab tegema, siis saab ju alati välja tulla.

Äkki oleks eile pidanud ka ikkagi 45 minutiga piirduma, aga spordimehehing on ju sees ja tahab mängida. Proovisin valu alla suruda, aga tegelikult sain välja panna vast 25% võimetest, mitte rohkem. Triblada ma ei saa ja vastaseid üks-ühele ette võtta samuti mitte, sest äkilist liigutust jalg teha ei luba ja tõukejalga mul sisuliselt pole.

Üritan ühe-kahe puutega mängida, mõnes olukorras vastu liikumist ära kasutades saab vastasest veidi kõrvale tõmmata, aga samas kontaktist ka pigem hoidun.

Meeskond võitis 3:0, väravat sa ei löönud, aga kas mõne tabamuse sünnis osaline olid?
No kaks puhast väravasöötu ma ikka andsin, seega natuke tolku minust oli. Mängutarkus on mul ju kõik alles ja õigeid otsuseid oskan ikka teha. Esimene värav oli naljatabamus, aga teisele ja kolmandale andsin resultatiivse söödu.

Seega nüüd siis rannajalgpall?
Rannajalgpallile keskendun nii või naa. See on jalale kõige vähem koormav, aga samas füüsiliselt kõige raskem, sest pulss on ju kogu aeg punases. Vahet pole, kas mängu 10. sekund või viimane minut. Zeniti eest kolmanda liigaga on nii, et siis käin, kui saan ja tahan.