19aastane Herman Pedmanson on end sel hooajal mänginud Tartu Tammeka kindlaks põhitegijaks. Klubi kasvandik on nautinud tänavu ohtralt vastutust, kuid vaid mõni aasta tagasi ei olnud sugugi kindel, kas tervis lubab tal üldse vutimeheks saada.

• Lugu ilmus esialgselt novembrikuu Jalkas.

Noor keskpoolkaitsja on oktoobri keskpaiga seisuga nii väravate kui resultatiivsete söötude arvestuses meeskonnasiseses konkurentsis kolmandal kohal, olles kirja saanud neli tabamust ja kolm väravasöötu. Noormees ise vaatab sellele statistikale aga enesekriitiliselt otsa. "Kui sa terve hooaja [Ahmed Adebayo] Basheri ja nüüd ka [Tristan] Koskori kõrval mängid, siis võiks ju arvata, et jääb endale rohkem ruumi säramiseks," räägib Pedmanson. Talle valmistab enim pettumust hooaja algus, kus ta väravate ega söötudega statistikasse kirja ei läinud. "Tuli poolikuid, fantasy assist'e (fantaasiajalgpalli mängus jagatakse väravasöödupunkte ka juhtudel, kui meeskond realiseerib mängija teenitud penalti või kui mängija löögi pealelöögijärgsest olukorrast lüüakse värav – toim.), aga päris õigeid sööte ei tulnud. Lõpuks olen saanud kaane purgilt veidi maha," analüüsib 19aastane poolkaitsja.

Pedmanson on tänavu mänginud väljakul kõrgemal positsioonil kui mullu. Kui varem oli ta rohkem kastist kasti keskpoolkaitsja ehk arvude mõistes positsiooni number 8 mängija, siis tänavu on tartlaste peatreener Marti Pähn Pedmansoni sageli kasutanud number 10 ehk ründava poolkaitsja rollis. Seepärast on resultatiivsuspunktid noormehele tänavu ka olulisemad kui mullu, kuid samas ei tohi neid tema sõnul meeskonna edust tähtsamaks seada. "Kui ma alustan number 10 peal, siis muidugi tahan neid saada, aga peamine on ikka tiimi edu," ütleb Pedmanson. Ta lisab, et uus positsioon nõudis esialgu kohanemisaega, kuid hooaja edenedes on ta end ründava poolkaitsja rollis hakanud aina mugavamalt tundma. Seda tõestab ka statistika, sest tartlase seitsmest resultatiivsuspunktist neli (kolm väravat ja väravasööt) tulid septembrikuu jooksul. Vaatamata sellele tunneb Pedmanson, et ta sobiks rohkem kastist kasti poolkaitsjaks, kus ta on enim tegutsenud.

Kuigi 19aastane mängija lootis salamisi hooaja eel, et ta teenib endale tänavu meeskonnas suurema rolli, siis kindel ta ei olnud, et treenerid talle nii palju minuteid jagavad. Mänguminutite poolest on Pedmansonist saanud selge Tammeka põhimees. "Praegu on hästi ka läinud, et vigastusi ei ole olnud ja olen mänginud kaartidevabalt, nii et sellega on vedanud."

Poolkaitsja ei tunne, et tal lasub suurenenud mänguminutite pärast suurem vastutus. "Ma ei ole otseselt selle peale mõelnud ja ma arvan, et see on isegi hea." Küll aga tunneb ta seda, et suurenenud mänguaja ja kogemuste kasvuga ei saa ta enam nii palju kehvi mänge sisse lasta, vaid temalt oodatakse pidevalt häid esitusi.

Pedmanson arvab, et on muutunud selle hooajaga enesekindlamaks. Sellele on kaasa aidanud tempoga kohanemine. "Kui ma eelmisel aastal uuena tulin, siis oli võibolla natuke keeruline. Nüüd sellega probleemi ei ole,“ ütleb ta. Viiepalliskaalal annab ta senisele hooajale hindeks neli ning toob välja, et mängib kohati ebastabiilselt. "Suuri apse ja tagasilööke ette ei tule. Lihtsalt võiksin stabiilselt paremini mängida,“ arvab poolkaitsja.

Kuigi Pedmanson ise tunneb, et ta on tänavu esinenud ebastabiilselt, on treenerid teda pidevalt platsile usaldanud. Poolkaitsja lisab, et tema arvates on rohkematel mänguminutitel olnud juures ka (eba)õnnefaktor, sest Tammekat aeg-ajalt räsivad vigastused on jätnud mõne koha algkoosseisus vabaks ning seepärast on mitmekülgne mängija leidnud end hooaja jooksul eri rollides. 19aastane mängumees usub, et universaalsus, mis nõuab omajagu mängijatarkust, on ta suurimaid tugevusi. See võimaldab täita väljakul eri positsioone ja nendele vastavaid ülesandeid. Ta meenutab, et selle omaduse avastasid tema noortetreenerid. "Olen koondistes äärekaitsjana mänginud ning noorteklassides ka praktiliselt igal positsioonil. On see siis mängust arusaamine või treeneri kuulamine, kui ta teistele positsioonidele midagi selgitab, aga need on mind kõvasti aidanud."

Ninanips kriitikutele

Eelmise hooaja üheksandana lõpetanud Tammeka kindlustas mullu koha üleminekumängudel viimases voorus, kui kodusel Tamme staadionil alistati 2 : 1 Harju JK Laagri, keda lõpuks edestati nelja punktiga. Kui eelmisel aastal pääses Tammeka kõrgliigast välja langemisest üle noatera, siis tänavuse hooaja eel ennustas osa inimesi, et sellel sügisel saab Tammeka 20aastane aeg Premium liigas lõpu. Tuli aga välja, et Tammeka ei pidanud hooaja lõpus tabeli kahele viimasele reale jäämisest isegi mõtlema, sest vahe järgmistega oli juba piisavalt suur. Tartlased on mulluse ebaõnnestunud hooaja järel tagasi tabeli keskel, kus neid on harjutud nägema.

Pedmansoni isiklikult hooajaeelsed kurjakuulutavad ennustused ei kõigutanud. "Usku sellepärast ma tiimi ei kaotanud. Kui ennustused tulid, olime juba kaks kuud trenni teinud. Oli selge, et pilt on teine kui eelmisel aastal. Pigem oli see motivaator," räägib tartlaste poolkaitsja. Ta meenutab hooaja esimest, Tallinna Kalevi vastu 1 : 1 viigiga lõppenud mängu, misjärel käisid ka Pedmansonil korra pahad mõtted peast läbi, aga need kadusid üsna kiirelt. "Saime seal punase kaardi ja tundus, et joppas: saime küll esimese punkti kätte, aga nüüd saame järjest peksa. Aga läksime hoopis enesekindlalt edasi ja asjad õnnestusid," räägib ta. Tema sõnul ennustused meeskonna sees eriti suur jututeema ei olnud, küll aga kasutati neid meeldetuletusena mängu eel, et mehi enne avavilet sütitada.

Hoolimata eelmise hooaja üheksandast kohast otsustas Tammeka, et nii treeneripingi kui ka mängijatega suuri vangerdusi tegema ei hakata. Pedmansoni arvates tuli see kasuks, sest kõigil oli eelmise hooaja õudusunenägu meeles ja see pani tänavu endast rohkem välja pigistama. Lisaks sellele toob ta välja õnnestunud tõmbed mängijate turult leitud välismaalastega, sest nii eelmise hooaja keskel liitunud Ahmed Adebayo Basher kui ka tänavuse hooaja eel saabunud Olawale Tanimowo on tartlastele pakkunud lisakäike ning nad on tõusnud meeskonna ründeveduriteks. Vajalikku tasakaalu on keskväljal tekitanud ka 19aastane ghanalane David Epton.

Teismelisena otsustaval teelahkmel

Pedmanson proovis lapsena peale jalgpalli ka teisi spordialasid. Ta sattus nii judo-, poksi-, karate-, bridži- kui ka võrkpallitrenni, kuid kõige pikemalt jäi pidama hoopis male juurde. Olles korraga tegelenud nii male kui jalgpalliga, tuli noormehel 14aastaselt langetada valik, kummale spordialale end pühendada. See tähendas, et teisest spordialast tuli tal selle arvelt loobuda. Lõpuks sündis see otsus suuresti iseenesest, sest selles vanuses hakkasid teda kollitama tervisemured, mis ei lubanud kehale suurt füüsilist koormust anda. Seetõttu tegi ta tõsisest jalgpallist pooleaastase pausi ning käis trennis vaid omavanuste kõige madalamas grupis, keskendudes samal ajal malemängimisele. Ühel hetkel kadusid aga teda kimbutanud lihasemured justkui võluväel ja ta otsustas mõningase vaheaja järel fookuse vutile suunata. Otsuse muutmist aitas lihtsustada asjaolu, et kuigi ta sai males eri vanuseklassides kümme poodiumikohta ja mitu Eesti meistritiitlit, siis reaalset perspektiivi ta endas sellel alal ei näinud. Seepärast pani ta end uuesti proovile Tammeka oma vanuseklassi põhigrupis.

Kui jalgpalli naasmise otsus tuli üsna lihtsalt, siis algne otsus, mille pärast ta jalgpalli pausile pani, sündis paari kuu pikkuse mõtlemise järel. "Kui mul 14aastaselt puusad valutasid, siis oli kaks-kolm kuud peamurdmist, kas surun jalkaga edasi või otsustan male kasuks," meenutab Pedmanson. Keerulist dilemmat aitas lisaks perekonnale lahendada ka toonane treener Peeter Kusma, keda Tammeka kasvandik iseloomustab elutargana. "Ta oli väga mõistlik, tuli mulle vastu ja üritas leida lahendusi," kiidab Kusma endine õpilane. Pärast otsuse langetamist valdasid noormeest kahetised tunded. "See oli ühest otsast maailma lõpp, aga teiselt poolt ka algus, sest teadsin, et üritan malemaailma vallutada," räägib ta. Peagi sai ta siiski aru, et midagi pole parata – jalgpall tõmbab rohkem!

Praeguseks ei ole male tema elust täiesti kadunud, sest ta annab aeg-ajalt maletrenne ning mängib vahel ka ise interneti kaudu. Ta tunnistab, et praegu ei ole vorm enam niivõrd terav, kui see oli maletrennis käies. "See on sama nagu jalkas kõksimisoskuse või puudetega. Kui sa tahad males tipus püsida, siis tuleb iga päev neli-viis tundi sellega tegeleda ja ka siis ei ole edu garanteeritud. Kui sa seda ei tee, rääkimata sellest, et sa ei tee seda iga päev isegi tund aega, siis ei ole mõtet oodata, et su tase jääb samaks," ütleb Pedmanson.

Ambitsioon kannab üle Läänemere

Tartlaste esindusvõistkonnas kanda kinnitanud Pedmanson ei ole endale vaimusilmas konkreetset karjäärirada ette kujutanud. "Tuleb realistlikuks jääda. Seda ma olen adunud, et Euroopa viide tippliigasse ilmselt ei jõua,“ ütleb tartlane. Küll aga usub ta, et hea õnne korral on võimalik jõuda Skandinaavia riikide kõrgliigasse. „Tase, kuhu liikuda, võiks ikkagi kõrgem olla kui Premium liigas," ütleb Pedmanson.

Et sellele tasemele jõuda, tuleb tema sõnul teha karjääris järk-järgult väikeseid, aga pidevaid edasiminekuid. "Loodan, et iga samm, mille ma oma karjääris teen, ei oleks liiga tugev. Et ma ei hüppaks üle enda varju, vaid harjuks mängides tugevama tasemega," räägib Tammeka poolkaitsja.

Pedmanson mõistab, et kuigi arenemiseks on vaja mängupraktikat, siis ennekõike teeb mängija sammu edasi, kui ta tunnetab võistkonnasisest konkurentsi ja mitte midagi ei tooda talle hõbekandikul ette. Ta praegune siht on olla Tammekas kandvamas rollis ja saada platsil võistkonna üheks liidriks. Selle eesmärgi loodab ta saavutada järgmisel hooajal. Lisaks ootab ta võimalust esindada Eesti U21 koondist ning usub, et on praegu selle piirimail. Mõistagi on Pedmansoni unistus ka A-koondise uks avada ja rahvuskoondist esindada.

Male ja jalgpall: sarnasemad, kui arvata oskad!

Kuigi jalgpall ja male võivad tunduda kaks täiesti erinevat spordiala, siis Pedmanson näeb neis ka ühisosa. "Sa võibolla isegi ei usu, kui palju nendel sarnasusi on!" Tema sõnul on male mängufaasid avang, keskmäng ja lõppmäng võrreldavad jalgpalli mänguolukordadega, mis jaotuvad rünnaku ülesehituseks oma värava alt, ülesehituse jätkumiseks väljaku keskosas ja rünnaku lõpetamiseks. Ta võrdleb tipptasemel mängitavat jalgpalli malepartiiga. "Jalgpall on viimase viie-kümne aasta jooksul tohutult arenenud. Varem malega nii palju seoseid ei olnud, aga kui nüüd vaatad Arsenali ja Manchester City mänge, siis seal käib korralik maletamine."

Pedmanson usub, et maletrennide kogemus on tal aidanud ka jalgpalli mängida. "Tahaks öelda, et see on andnud tõuke minu võimekusele mitmel positsioonil mängida," ütleb ta. Lisaks toob Tammeka poolkaitsja välja, et male on aidanud tal jalgpalliväljakul olukordi lihtsamini näha.

Elumuutev diagnoos, mis ei pidanud paika

14aastaselt saadud puusavigastus segas Pedmansoni kaks aastat. Ta pöördus tervisemurega spetsialistide poole, kuid keegi ei suutnud välja selgitada, mis probleemi põhjustas. Küll aga andsid ortopeedid ja teised valdkonna asjatundjad teada, et Pedmanson ei saagi enam sporti teha.

Kuidas selline uudis 14aastasele vutilootusele mõjus? Ma ei uskunud ega võtnud seda millegipärast tõsiselt. Ju siis olin liiga noor ja ei adunud seda. Või siis ei olnud jalgpall mulle tol ajal niivõrd oluline. Mõtlesin, et okei, teen siis malet,“ räägib ta. „Kui praegu keegi nii ütleks, siis see oleks pigem katastroof."

Ta spekuleerib tagantjärele, et paus jalgpallist tuli õigel ajal. "Ma ei koormanud puusi liiga üle, et need oleks täitsa läbi. 14aastaselt peaks olema kasvuiga, siis sain selle pausi tehtud. Hoidsin end palliga vormis, aga puusadele koormust ei andnud. Pärast seda tulin tagasi ja mure oli nipsust kadunud," kirjeldab Pedmanson.

CV
Herman Pedmanson
Sündinud: 12.08.2005
Klubi: Tartu JK Tammeka
Positsioon: keskpoolkaitsja
Premium liiga debüüt: 21.11.2021
Treenerid: Ken Viidebaum, Timo Teniste, Peeter Kusma, Indrek Koser, Riho Rosenthal, Siim Valtna, Dmitrijs Kalašņikovs, Miguel Santos, Marti Pähn, Marko Pärnpuu, Joel Indermitte
Koondis: U17 3/0, U18 3/0, U19 8/1