Kristjan Tiirik alustas tänavust Meistriliiga hooaega Tartu Tammeka peatreenerina, taandus kuu aja eest abitreeneriks ning jooksis möödunud laupäeval FC Flora vastu platsile ja lõi värava. Soccernet.ee uuris Tiirikult, mis tunne on olla platsil kesk kõiki mängijaid, keda mõni aeg tagasi võis südamerahuga kamandada, kiita või laita.

"Tunne on hea! Kõik need mängijad on piisavalt targad, nad ei lase end sellistel asjadel häirida ja mina kaasaarvatud. Kui ma olin treener, siis ei olnud autoritaarne kord, et nüüd mina olen kõrgem. Oluline oli, et mängijad kuulaksid mind ja mingigi elementaarne distsipliin oleks paigas ja seda nad tegid." 

"Ma arvan küll, et see ei ole mingi takistus. Siin on meil ka ju vanast ajast mängijaid, [Martin] Haljak ja teised, et eelmine hooaeg, kui võtsin treenerirolli, siis oli veel rohkem mängijaid, kellega olen koos mänginud. Mujal maailmas on ka neid näiteid küll ja küll. Kui mängijad on ise piisavalt professionaalsed ja teavad, mis on eesmärk, siis ei lasta sellel end segada," võttis Tiirik, kes sekkus mängu ka teisipäeval Sillamäe vastu, olukorra kenasti kokku.

Kumb on aga lihtsam, kas jälgida mängu treeneripingilt või ise palliplatsil olla? "Nii on raske võrrelda. Kui oled treeneripingil, siis muidugi on mingid momendid, kus tahad ise platsi peal olla ja mõtled, et mida oleks võinud teisiti teha."

"Kui oled jälle platsi peal, siis on muidugi raske, eriti, kui seis on ka selline. Platsi peal on võib-olla endal selle võrra lihtsam, et loed situatsioone paremini."