"Sellest päevast kui ma esimesse trenni läksin, hakkas mulle jalgpall meeldima ja rohkem trennist puududa ei tahtnud," meenutab oma esmast kokkupuudet jalgpalliga 35-aastane endine Eesti rahvuskoondise mängija Joel Lindpere.

Eile möödus täpselt üks aasta päevast, mil koondise legendaarne poolkaitsja Joel Lindpere oma viimase värava lõi. Kes oleks osanud arvata, et see kübaratrikk Kalju eest karikasarja kaheksandikfinaalis Viljandi Tuleviku vastu Lindpere viimaseks jääb. Aga jäi. Vähemalt praeguseks. Istusime mehega maha ja meenutasime ta karjääri.

Eluaeg kange iseloomuga olnud Lindpere käis enne vutiga sõbraks saamist mõnel korral kodu lähedal korvpallitrennis, kuid seal ei tehtud midagi muud peale venitamise, mis tuhinat täis noorele lapsele absoluutselt ei meeldinud.

Vanaisa eestvedamisel jalgpallitreeningutega liitunud noor ja energiline Lindpere alustas oma karjääri noortetreeneri Aivar Tiiduse käe all. Lisaks Lindperele on legendaarne treener juhendanud Andres Operit, Andrei Stepanovit, Ats Purjet, Tarmo Kinki ning palju teisi praeguseid ja endiseid mängijaid.

Tänaseks 27 aastat jalgpallitrennis käinud Lindpere pidas esimesed lahingud murul Tallinna JK Valli eest ning seejärel liikus edasi Nõmme Kalju ridadesse. Sellel ajal kuulus ühekordne Eesti meisterklubi III liigasse. Lindpere seal kaua ei peatunud. Seitsme mänguga 13 väravat ning ohtralt resultatiivseid sööte. 

Ründepartneriks Aivar Pohlak

Noorteaeg hakkas läbi saama ja tuli vaadata tulevikku. Tiidus ja tolleaegne Tallinna FC Flora president Aivar Pohlak leidsid Lindperele ja sama vanuseklassi kuuluvatele noormängijatele lahenduse - üleminek Flora süsteemi ja poolprofileping.

Kuskil pidi ennast tõestama, et kõige kõrgemale tasemele jõuda. Lindpere alustas FC Lellest (alates 2003. aastast kandis klubi nime JK Pärnu Tervis - K.I.), kuuludes ühte võistkonda ei kellegi muu kui Aivar Pohlakuga. "Hakkasin mängima FC Lelles, Aivar Pohlakuga olime koos ründes."

"Mängisime väga hästi, Aivar oli väga talendikas mängija, aga tal olid käed-jalad tööd täis, et Eesti jalgpalli vedama hakata. Oleks ta mänginud ja trenni rohkem teinud, oleks ka võib-olla kuhugi mängima saanud," jagas Lindpere praeguse Eesti Jalgpalli Liidu presidendi suunas kiidusõnu.
Lelle ridades tegi Lindpere oma Eesti meistriliiga debüüdi. Kahe hooajaga jäi tema saldoks 23 mängu ja viis väravat. Nagu ikka, ei ole kõik püsiv. Sajandivahetus tõi kaasa muutuse - aeg näidata ennast Flora esindusmeeskonnale.

Lapsepõlveunistus läks vett vedama

Kõige tipuks suutis Lindpere mängida enda sõnul ennast Flora põhitegijaks. Rohke mänguaeg ja head esitused kogu meeskonna poolt andsid Florale võimaluse mängida UEFA Cupi kvalifikatsiooniringi.

Flora loositi kokku tugeva Belgia klubi Club Brüggega ning sama meeskond pani koheselt Lindperele silma peale. "Kaotasime kodumängu 0:2 ja läksime võõrsil mängima. Agent Tarmo Lehiste ütles, et huvi on Club Brügge poolt olemas ja suure tõenäosusega jään sinna, kui kõik on okei."

Paraku Lindpere Belgias mängitud korduskohtumist heade sõnadega meenutada ei saa: "Võõrsil läksime 1:0 juhtima. Suurel määral olin mina Flora A ja O, kuid siis sõideti mulle sisse. Mustanahaline mängija lendas mulle hüppeliigesesse ja mul oli hüppeliigese mõra. Flora kapten [Erko] Saviauk karjus ja röökis mu peale, et ma pean edasi mängima. Ma proovisin, aga ei suutnud. Mind viidi haiglasse ja pärast pandi jalg kipsi. Minu suur unistus 18-aastasena läks nihu."

Vigastusest tervenenud Lindpere ei suutnud kohe Tallinna klubis kanda kinnitada ning siirdus kaheks hooajaks laenule Esiliigasse kuuluva FC Valga (alates 2006. aastast kannab klubi nime FC Valga Warrior - K.I.) meeskonda. Seal tegi Lindpere suurepärased hooajad, aidates klubil tõusta Meistriliigasse.

Lindpere naasis pärast laenuperioodi tagasi Florasse ja võitis meeskonnaga kaks järjestikust Eesti meistritiitlit. Järgmiseks ootas edukas, aga mõneti kummaline laenuperiood Bulgaarias. Mängima tuli hakata Sofia CSKA vormis.

"Tulime Bulgaaria meistriks, minu jaoks väga suur tunnustus. Sinna ma ei jäänud, sest seal olid treenerivahetused ja kõik muud segavad tegurid. Inglise keel ei olnud suhtluskeeleks: ei klubis ega meeskonnas. Treeneriga oli võimatu rääkida, ta joonistas mulle ainult paberile, inglise keelt ei rääkinud sõnagi."

"Kui võitsime mängu, lõime rusikad kokku, kui pidime koos viina võtma, ma ei tahtnud. Eks see oli ka mõjuv põhjus seal mittejätkamiseks," tõdes poolkaitsja, et head klappi oli raske saavutada. Lisaks liigatiitlile oli CSKA lähedal võidule ka karikafinaalis, kuid rahvusstaadionil täismaja ees tunnistati Sofia Levski 2:1 paremust. Sellest hoolimata hindab Lindpere seda perioodi rõõmsalt. "Väga kihvt aeg oli, sain targemaks ja kogesin elu."

Lahkarvamused Eesti kohtunikega

Edasine karjäär tõi Lindpere tagasi Florasse, kuid järgnevad aastad ei olnud just Flora hiilgeaeg. Sama võib öelda Lindpere kohta. Karikafinaalis tuli vastu võtta kaotus ja Lindperel tekkisid kohtunikega arusaamatused ja Eesti Jalgpalli Liit karistas ülekeenud Lindperet kolmekuulise mängukeeluga.

"Kohtunikuga tulid arusaamatused, läksin kohtunikeruumi ja sõimasin nad täis, sellepärast et see oli karikafinaal ja kohtunik tegi vale otsuse, andes mulle punase kaardi. Olen hiljem seda läbi arutanud. Ma ei ole üheksa aasta jooksul välismaal mitte ühtegi punast kaarti saanud. Ma ei ole kunagi selliseid asju pidanud läbi elama. See võiski olla märk, et olen Eestis ennast ammendanud."

Lindperel kadus igasugune motivatsioon Eestis karjääri jätkata. Pohlakuga koostöös otsiti erinevaid variante, et uus klubi leida välismaalt. Teekond viis Norrasse, kus Lindpere läks testima koondisekaaslase Raio Piiroja koduklubisse Fredrikstadi. Kõik osapooled nõustusid tingimustega ning uuel hooajal pidid eestlased samas klubis pallima. Kahe hooaja vahel suri Fredrikstadi spordidirektor ja klubi langes leinaseisakusse ning hakati otsima uut hingamist. Sellega jäi unarusse ka Lindpere üleminek.

Aga pea alati on olemas varuvariant. Lindperest oli koheselt huvitatud teine Norra kõrgliigaklubi Tromsö, kus teatavasti veetis ta kolm edukat hooaega, kandes meeskonnas põhirolli. Lindpere enda sõnul ei aktsepteeri ta absoluutselt varumeheks olemist.

"Ma mängin jalgpalli sellepärast, et mängida ja anda endast parim ja meeskonda aidata. Kui ma kuskil klubis oleks pidanud olema pingipoiss, siis oleks ma klubist lihtsalt lahkunud. Raha ei olnud minu jaoks motivaator."

Tromsös läks Lindperel hästi, skooris ise ja jagas resultatiivseid sööte ning tekkis huvi Premier League'i klubi Stoke City poolt. Potentsiaalsele laenulepingule pani käe ette tolleaegne peatreener Steinar Nielsen, kelle sõnul oli eestlane asendamatu mängija.

Lindpere lahkumine Norrast oli sportlikus mõttes äärmiselt õnnetu ja valus ning pisaraid valati rohkesti. Eestlasel oli klubiga tehtud kokkuleppe, et kui Tromsö jõuab UEFA Euroopa Liiga alagrupiturniirile, siis pikendab Tromsöga lepingut kolme aasta võrra.

Kolm vastast alistanud Tromsö läks play-off-ringis vastamisi Hispaania tippklubi Bilbao Athleticuga. Lindpere viis Tromsö võõrsil 2:1 juhtima, kuid lõpuks tuli vastu võtta 2:3 kaotus. Koduväljakul suudeti baskidega mängida viiki, kuid edasipääsuks sellest ei piisanud.

"Ma mäletan, et ma olin väga kurb ja nutsin, aga ma ei kirjutanud lepingule alla. See oli minu otsus," sõnas Lindpere vaiksel hääletoonil, justkui mitte soovides seda välja öelda.

Karjääri säravamad hetked

Lindpere õnneks oli tal Norrast saadud juba märkimisväärselt erinevaid kontakte. Kohe pärast Tromsöst lahkumist võttis temaga ühendust salapärane jalgpalliinimene ja teatas, et Hans Backe hakkab juhendama New York Red Bullsi ning soovib eestlast oma meeskonda. Paari päevaga olid jutud räägitud ja meie mees New Yorgis.

Rafael Marquezi, Thierry Henry ja teiste staaride kõrval valiti just Lindpere hooaja väärtuslikuimaks mängijaks. Kõikide sündmuste keskel pidas Lindpere New Yorgis veedetud aega kõige ägedamaks.

"Panin ennast seal ajalukku, lüües esimese värava Red Bull Arenal," ütles Lindpere rahulolevalt. 25 000 silmapaari ees uue staadioni avavärava löönud eestlasele tehti tribüünile nimeline punane tool, lisaks maaliti temast pilt, mis tal kodus seinal ripub. "Mängu korraldamine maksis kaheksa miljonit eurot, igasugused sangarid olid kohal kohtumist vaatamas. Mina lõin avavärava, enam ägedamat hetke ei saa olla. See on kõige parem ja ilusam staadion terves USA-s. Iga kord, kui ma New Yorki lendan, lähen täpselt nagu koju."

Hoolimata superesitustest põhihooajal, jäi play-off'ides meeskonnal potentsiaal realiseerimata. Eesti koondise laagrites näitas tolleaegne peatreener Tarmo Rüütli Red Bullsi mängu tipphetki, kuidas väravale eelnes umbes 30-40 söötu.

Pärast kolme aastat Red Bullsis sai võidujanulisel Lindperel villand, kui järjekordselt play-off'is välja kukuti ja mängijad klubist lahkusid. "Läksin klubi juhtkonna juurde ja ütlesin, et peame midagi muutma. Ma tahtsin alati võita. Arvan, et tegin vea."

"Ei saa nii, et mängijad lähevad ja tulevad. Iga aasta saadeti 15 mängijat minema ja tuli kümme uut. Ei jõudnud üldse kokku mängida. Kui mina lahkusin, siis läks veel 12 pallurit. See on kogu aeg olnud New Yorgi viga, õnneks on neil nüüd natuke teistsugune süsteem," kommenteeris Lindpere klubi keerulist aega. "Kui meil oleks kaks-kolm aastat sama meeskond olnud, mis esimesel hooajal, siis oleks me tõenäoliselt meistritiitli võitnud."

New Yorgist lahkudes võeti Lindperega kiiresti ühendust ja öeldi, et mitu MLS-i klubi jahivad teda. Eestlane tundis Chicago Fire'i klubi ja selle treenerit ning siirdus sinna. Muuhulgas oli sama meeskond huvitatud ka Konstantin Vassiljevi teenetest. See tehing jäi erinevatel põhjustel katki.

Ettevalmistus Chicagos läks väga hästi, kuid hooaeg algas üle kivide ja kändude. Hooaja lõpus lasti klubis kõik treenerid, spordidirektorid ja teised tähtsad ninad lahti ning hakati mingit uut süsteemi viljelema. Eestlasel sai hing täis ja jättis USA mõneks ajaks.

Keeruline aeg Tšehhis ja eluohtlik trauma

"Olin esimene eestlane, kes Tšehhi liigasse siirdus. Kui ma teadsin, et Milan Baroš liitub samuti Ostrava Banikuga, siis tegi see meele heaks. Kui ma terve olin, siis mängisin igas mängus. Klubi eesmärk oli pääseda Euroopasse mängima, kuid ajapikku need plaanid muutusid.

Klubi president müüs järsku meeskonna kapteni, kaks parimat mängijat ja väravavahi maha. Kopsaka rahasumma suutsid välja käia sellised suurklubid nagu Viini Austria, Plženi Viktoria ja Praha Sparta. Uusi mängijaid Banik ei soetanud. Lindpere nägi, et klubi enam eurokohtade nimel ei võitle.

"Läksin jaanuaris klubi juurde tagasi ja nägin, et meeskonnas kvaliteeti enam ei olnud. Meeskond oli täiesti uus. Sain presidendiga kokku ja palusin lepingu lõpetada. Mul oli lepingus sees klausel, et kui suudame ennast Euroopasse mängida, siis jätkan seal veel vähemalt aasta võrra," selgitas Lindpere. Pärast eestlase lahkumist kukkus klubi drastiliselt. Koguni Tšehhi esiliigasse.

Tšehhi perioodi jääb varjutama Lindpere karjääri üks tõsisemaid vigastusi. Õhuvõitluses põrkas Lindpere kokku vastasmängijaga nii õnnetult, et tuleb tänada vaid kõrgemaid jõude, et meie mees veel jalgpalli saab mängida. Hoop näkku tõi samasse piirkonda kaasa kolm murtud luud ja kerge mälukaotuse.

"Kukkusin maha ja ei saanud aru, mis toimub. Väljaku kõrvalt vaatasin, et arst näitas vahetust, aga mina tahtsin edasi mängida. Mind viidi riietusruumi, kus vaatasin ennast peeglist. Mul oli suu lahti ja kinni ei läinud. Kõrvadesse ja pähe lõi meeletu valu," meenutas õudsat kokkupõrget Lindpere.

"Ma ootasin kiirabi ja röökisin, et mulle süsti tehtaks. See oli nii valus, et mul pisarad jooksid. Ma ei suutnud suud liigutada ja üks silm oli kinni. Tšehhis tehti operatsioon ära ja õnneks läks kõik väga hästi. Ainult närvikahjustused, mis praegugi veel vihmase ilmaga tunda annavad."

Pikk teekond tõi tagasi Eestisse

Pärast üheksat aastat välismaal naasis Lindpere kodumaale mängima. Kuna vanus hakkas juba peale tulema ja piiri tagant oli motiveerivat klubi keeruline leida, tuli vaadata Eestisse.

Käisid läbirääkimised Eesti klubide ja treeneritega ning valik osutus Nõmme Kalju kasuks.
Lindpere aitas Kaljul 2015. aastal võita klubi läbi aegade ainsa Eesti karikatiitli ning liigas saavutati pronksine autasu. Hooaja alguse hea minek sai tagasilöögi teises pooles, kus kaotati palju vajalikke punkte.

Hooaja lõpus läksid Kalju ja Lindpere teed lahku. "Minu jaoks oli see süsteem natuke teistsugune ja uut moodi. Kõik klubid vaatavad erinevalt ja mingil määral said otsustavaks treenerivahetused. Klubi muutus natuke venemeelsemaks. Võib-olla oligi õige aeg lahkuda."

Edasi jätkus Lindperel ohtralt erinevaid mõtteid, kuid seljaprobleem ei lubanud enam endast maksimumi anda. Tuli võtta aeg maha ja puhata. Ta veetis palju aega koos perega, leidis ennast seenemetsast, kalalt ja golfiradadelt. Suvel sammus Lindpere tee abielusadamasse.

"Jalgpalli ma maha ei ole jätnud. Kui ma koondise eest viimase mängu pidasin, ei arvanud keegi, et ma loobun jalgpallist," lõpetas Lindpere pika intervjuu lootusrikkalt.

Joel Lindpere karjäär:

1997 Nõmme Kalju 7/13
1997-1999 Lelle SK 23/5
2001-2002 FC Valga Warrior (laen) 20/17
2005 Sofia CSKA (laen) 11/0 (Bulgaaria)
2000-2007 Tallinna Flora 130/37
2007-2009 Tromsö 75/5 (Norra)
2010-2012 New York Red Bulls 97/15 (USA)
2013 Chicago Fire 25/2 (USA)
2014-2015 Ostrava Banik 18/0 (Tšehhi)
2015 Nõmme Kalju 28/4

1999-2016 Eesti koondis 107/7

Statistika põhineb Wikipedia andmetel (s.t - mängud/väravad on kõik kohalikust meistriliigast).