Uusim amet jalgpallis: vutihelilooja (0)
Koroonapausi järel naasnud jalgpallilahingud maailma suurliigades tõid ühtlasi kaasa selle, et teleülekandeid tuli vaatajatele uues olukorras harjumuspärasemaks muuta. Publiku ja fännide puudumisel tekkivat vaikust, mis on paljudele vaatajatele suisa häiriv või ebamugav, täideti mitmel pool kunstlike heliefektidega.
- Lugu ilmus esialgselt septembrikuu Jalkas.
Kui tavalisel mängul tuleb helirežissööril muretseda selle pärast, et väljakuäärsed mikrofonid oleksid õiges kohas ja õiged mikrofonid olenevalt mänguolukorrast sisse või välja lülitatud, siis koroonaviirusest tingitud eriolukord muutis seda pilti märgatavalt. Mitu suurt jalgpalliliigat eesotsas Inglismaa Premier League'iga soovisid tühjade tribüünide ees peetavatest mängudest teha ikkagi võimalikult atraktiivse teletoote ning pakkusid televaatajatele võimaluse jälgida kohtumisi kunstliku helifooniga, mis imiteerib fännide laule ja reaktsioone.
Kui näiteks Eesti väiksematel staadionitel ja väiksema publikuarvuga ei pruugi fännihäälte puudumine teinekord esmapilgul isegi arusaadav olla, siis suurtes liigades ja hiigelstaadionitel, kus tavaliselt on kümneid ja kümneid tuhandeid tulihingelisi fänne, on kontrast suur ja publiku puudumine teleülekandes vägagi märgatav. Vaikuses jalgpalli vaatamine tekitab paratamatult seoseid hooajaeelsete treeningmatšide või muude vähetähtsate mängudega – tegelikult mängitakse ju aga olulisi kohtumisi.
"FIFA 20" murrab päris jalgpalli
Just seepärast ongi suured telejaamad teinud pingutusi, et publiku puudumisest tekkivat helitühimikku täita. Appi võeti valdkond, mis sarnase asjaga igapäevaselt tegeleb: kuulsate "FIFA" videomängude tootjale EA Sportsile ei ole kunstliku atmosfääri loomine midagi uut, sest "FIFA" mängudes on fännide helid sees olnud sisuliselt algusaegadest peale.
Alates "FIFA 15-st" on detailselt mängus sees olnud kõikide Premier League'i klubide staadionid ja ühtlasi ka nendel staadionitel kõlavad spetsiifilised laulud, fännide reaktsioonid ja kõik selle juurde kuuluv. EA Sports on helid lindistanud päris mängude ajal, nii et autentsusele on asi võimalikult lähedal. Mängude tootja võimaldaski Premier League'i telepildi tootjatele ligipääsu ligi 13-tunnisele materjalile, mida heliinsenerid õigel ajal ja õiges kontekstis vaatajateni tuua proovivad.
Just nimelt ajastus ongi selle töö juures – mida võib naljaga pooleks nimetada vutihelilooja tööks – üks tähtsamaid asju. Heliinsener peab mängu peensusteni tundma ja tajuma väga täpselt ära, milline võiks olla publiku reaktsioon, sealjuures tuleb jälgida ka seda, kumb võistkond mängib koduplatsil.
Selgeltnägija, DJ ja dirigent
33-aastane uusmeremaalane Adam Peri töötab selles ametis Sky ülekannete juures ning Inglismaa meediaga suheldes on ta oma töö tausta pisut avanud. Mängu vaatab ta stuudiost, kusjuures tema ees on mitu helipulti kümnete nuppudega, mis tähistavad eri reaktsioone ja nende intensiivsust. "Sisuliselt on see nagu autoga sõitmine," on Peri rääkinud. "Sa ei saa liiga kauaks jääda käigukangi vaatama ja mõtlema, et tahad esimese käigu teise vastu vahetada – kõik peab käima enesekindlalt ja instinktiivselt. Kui me midagi valesti vajutame, saavad sellest kõik kohe aru."
Instinktiivsus on selle töö juures tõesti oluline, sest reageerimisaega on väga vähe – ülekandeid tähelepanelikumalt kuulanud jalgpallisõbrad märkasid, et vahel on kuulda, kuidas "fännireaktsioon" jääb väljakul toimuvaga võrreldes pisut hiljaks. Peri tunnistab ka ausalt, et tihtipeale vajutatakse kogemata valet reaktsiooni tähistavat nuppu või valitakse reaktsioonile vale intensiivsus – näiteks ühe kohtumise järel visati Internetis veel tükk aega nalja olukorra üle, kus väravavahi suhteliselt rutiinne püüdmine sai virtuaalsetelt fännidelt meeletud ovatsioonid.
Kui näiteks Hispaania La Ligas keskenduti ainult positiivsetele hüüetele ja lauludele, siis Premier League'i telejaamad lisasid autentsuse saavutamiseks oma arsenali ka väljavilistamised ja muud negatiivse olemusega helid. "Ühes mängus oli koduvõistkond 0:4 taga ning lõpus otsustasime lasta helisid, mis matkisid seda, kuidas nende fännid meeskonna välja vilistavad. Meile endale tundus kõik väga hästi, aga saime pärast mängu klubilt kurja kirja, kus nad väitsid, et nende fännid ei teeks kunagi nii!" muigab Peri.
Peale fännilaulude, juubeldamise ja väljavilistamise tuleb vutiheliloojatel pidevalt reageerida ka väiksematele intsidentidele – koduvõistkonna fännid võivad näiteks reageerida sellele, et mõni nende mängija saab kokkupõrkes haiget või tuleb palliga keerulisest olukorrast välja. Kõik need nõuavad mõistagi kohest reaktsiooni ja õige nupu vajutamist.
Peri lisab, et mängu ajal tuleb tal teha sadu otsuseid, milleks on aega vaid millisekundite jagu. "Ma üritan pidevalt mängijate mõtteid lugeda: mida nad järgmiseks teha võiksid? Osalt pean seega olema selgeltnägija, osalt aga dirigent, kes seda heliefektide orkestrit juhatab."
Kunstlikud helid on muudes spordiülekannetes laialt levinud
Helirežissööridele on jalgpallist suuremaks proovikiviks olnud tihtipeale hoopis muud spordialad, kus heli edastamine tuleb lahendada teisiti, et teleülekanded vaatajale harjumuspäraseks teha. Paljudel aladel (näiteks curling, vibulaskmine) asetatakse mikrofonid kas sportlase riiete külge või võistlejale väga lähedale, et kätte saada ja võimendada helisid, mis muidu sumbuksid ülejäänud mürafooni sisse. Mikrofonide kavalat paigutust kasutatakse näiteks ka korvpallis, kus korvilaua külge pandud mikrofon muudab pealtpaneku või vastu rõngast põrkava palli heli väga iseloomulikuks – saalis mängu vaadates ju selliseid hääli tegelikult ei kuule.
Mõnel alal petetakse televaataja aga väga osavalt ära – Eesti spordisõprade puhul on selles vallas kõige parem näide ilmselt murdmaa- ja laskesuusatamine. Kas olete kunagi tähele pannud, kui teravalt ja detailselt on kuulda, kuidas tõusult üles vaheajapunkti rühkiva suusataja suusad ja kepid vastu lund nühivad? Enamasti on need helid ammu ette lindistatud ning helipuldi taga on kuskil olemas inimene, kes nuppe suusataja sõitmise rütmis vajutab. Täielik petukaup? Võib-olla. Aga töötab!
Enamik televaatajaid vaikust ei salli
Inglismaal said televaatajad valida, kas nad soovivad vutiülekannet vaadata kunstliku heliga või ilma – Eestis seda võimalust paraku ei pakutud. Kunstlikud helid tekitasid küll mitmel pool välismaal avalikku arutelu, kus jalgpallipuritaanid nende vastu võitlesid, kuid kuuldavasti olevat televaatajad siiski ülekaalukalt eelistanud mänge kunstlike helidega jälgida – Sky sõnul eelistas umbes 80 protsenti vaatajatest just seda varianti.
Jalka kõiki varasemaid numbreid saab lugeda siit.
