Millise kuulsa muusikuga on Joel Lindpere lauatennist mänginud? Kelle elu Eesti koondislane päästis? Missugune persoon on Thierry Henry? Tänu lugejate vahvatele küsimustele saab sellest kõigest teada. Nõmme Kalju poolkaitsjaga tuleb juttu nii glamuurist, juriidilistest küsimustest kui - üllatus-üllatus - vutist!

Kui mängija uut lepingut sõlmib, kas ta loeb siis terve lepingu ise läbi? Või on selle jaoks juristid? (Mirjam Uus, Tallinn)
Üldjuhul on selle jaoks agendid ja hea oleks, kui mängijal agent on. Ma tean juhtumeid mängijatest, kes on ise lepingutega tegelenud, aga lepingutesse võidakse panna selliseid punkte, et kui juriidiliselt ise asju ei tea, on klubil kerge asju oma kasuks pöörata. Ma vaatan oma lepingutel põhipunktid üle, tean, mis seal kirjas on. Peaasi, et endal oleks selge, et keegi ei tüssa. On küll nii olnud, et teed lepingu ära ja pärast vaatad, et mõned pisidetailid oleks ju võinud muuta, aga midagi nii suurt pole olnud, et põdema oleks väga pidanud. On ka nii olnud, et olen telefoni ja e-kirja teel lepingus kokku leppinud ja siis kohale jõudes pannakse teine leping lauale. Leping oli kohalikus keeles, teised asjad ja numbrid kirjas. Alla ma ei kirjutanud, lasin ära muuta.

Kumb sulle rohkem meeldib, kas Pepsi või Coca-Cola? (Joosep, Tartu)
Coca-Cola, pudelis Coca-Cola. Võib öelda, et see on enam-vähem maailma parim jook. Olen ajakirjanduses öelnud, et kui mingid asjad üksikule saarele võtta, siis kindlasti ka pudeli Coca-Colat. Maitse on nii hea!

Ma võin küll eksida, kuid miks te pole oma praeguses koduklubis (Nõmme Kaljus) karistuslöökide realiseerija? Kas vasak jalg pole enam niivõrd hea, et võiks mõnikord kaugemalt ise proovida, või on antud see ülesanne teistele mängijatele? (Silver Tabo, Ülenurme)
Tegelikult on nii, et Paide mängus (14.08 - toim.) proovisin ise, läks hästi ristnurga poole, aga väravavaht tõi välja. Mehi, kes meil lüüa tahavad, on palju. Ka need, kes on juba mitu aastat klubis olnud. Ma ei tunne, et pean end sellise asjaga tõestama.

Su hüüatus "Mina otsustan mänge, mina!" Flora varumeestepingi ees on juba legendaarseks saanud. Minu arust lisab selline sportlik ülbus jalgpallile palju värvi. Kas oled nõus, et Eesti jalgpallis on sellist ülbust ja viha kuidagi vähe? Kõik tundub nii sõbralik. (Juhan, Õismäe)
Absoluutselt. Seda sportlikku viha on vaja rohkem, emotsionaalseid ja häid mängijaid võiks olla rohkem. Kui on liiga vaikne jalgpall, siis Eesti võib Euroopa liiga ja Meistrite liiga alagruppidest und näha. Ma olen üle pikkade aastate tagasi siin ja tean, et Flora on 21 aasta jooksul eurosarjades ainult korra avaringist edasi pääsenud, ja ma tean, et mina lõin selle värava, kui me Oslo Lynist jagu saime (2006. aastal UEFA karikasarjas - toim.). Sel aastal jäi meil Kaljuga sportlikust vihast ja agressiivsusest puudu, et (Euroopa liiga - toim.) teisest voorust edasi minna. See on eestlastel kuidagi sees ja kinnitan, et see tuleb sellest, et staadionid on väikesed ja pealtvaatajaid vähe. Ei anna emotsiooni, sest kõik kuulevad kõike, mida räägitakse. Kohtunikud ei saa fännidelt vilet, vaid saavad kõigiga suhelda. Isegi Tšehhis polnud väga palju pealtvaatajaid, aga möll käis ja fännid karjusid. See muudab mängu. Eesti liigas on mänguseisakud ja vaidlused kuidagi tavaks saanud, seisakuid on nii palju, see aeglustab jalgpalli, lõhub tempot. Iga viga ja vaidlus võtab minuteid aega. Tihti tundub, et Eesti liiga ongi liiga hea liiga. Mängijad naudivad ja teevad, mis tahavad, aga see kahjustab tulemust.

Te lahkusite Florast 2004. aastal pärast seda, kui olite platsil kasutanud üpris vängeid sõnu kohtunike kohta. Sealt edasi tuli Bulgaaria meistritiitel ja kõik muu. Kas võib öelda, et ropendamine tasus ära? (Kristel Rõõmussaar, Tallinn)
Ma ei kiida kunagi heaks asju, mis mainet kahjustavad, aga eks see võibolla oli tingitud sellest, et minu aeg Eestis oli täis. Käisin tol ajal kogu aeg välismaal proovimas, küll ühest kohast teise, Fredrikstadi ei saanud ma spordidirektori surma tõttu, Club Bruggega oli kokku lepitud, aga UEFA karikasarja võõrsilmängus (Club Brugge, aastal 2000) tuli vigastus. Aeg oli täis, kokkuvõttes tuli kasuks. Käe peale on mul kirjutatud "usu saatusesse"(tätoveering believe in destiny - toim.), ju siis pidi nii minema ja läkski. Tundsin sel hetkel, et punane kaart määrati võibolla valesti. Ma läksin nurgalööki andma ja ütlesin Zahole (Vjatšeslav Zahovaiko - toim.), et mine kasti. Kohtunik kuulis valesti ja kui jalutasin nurgalipu poole, tuli punane. Olen kogu karjääri jooksul võibolla ainult kaks punast saanud. Ma olen väga emotsionaalne mängija, aga üheksa aasta jooksul jätsin välisliigades kollaste kaartide tõttu võibolla ainult ühe mängu vahele. Mulle meeldib mängida, meeldib aus ja võitluslik mäng. Meeldib võita. Võidu nimel olen valmis kõike tegema.

Kas sellises pimedas ja külmas kohas nagu Tromsö sul kõle ei hakanud? Kas käisid kogu aeg puhvaikaga ringi? (Tarmo Ala, Võru)
Ütleme nii, et kolme aasta jooksul käisin ujumas ainult siis, kui kaardimängus kaotasin. Talvel, kui oli kottpime, oli meil puhkus või olime meeskonnaga Hispaanias laagris. Suvel olid kolmekordsed kardinad ees, sest kell 2–3 öösel olid korraga päike ja kuu üleval. Norras oli suur enesetappude arv ja võibolla eluks vajaliku kogemuse sain sellest, et päästsin ühe tüdruku enesetapust. Tulin õhtul jala koju ja maja ees tahtis tüdruk end ära uputada, vedeles vee ääres miinus viie kraadiga täitsa T-särgi väel ja ilma jalanõudeta. Õnn oli selline, et sattusin õigel ajal peale ja tegin endast kõik oleneva, et inimene jääks ellu. Ta ei suutnud enam rääkidagi. See oli kõige kõledam hetk, aga vähemalt oli õnnelik lõpp. Muidu on seal fantastiline loodus - põhjapõdrad, kolme aasta jooksul käisin sada korda kalal, suvel sai mägedes ronida. Soovitan soojalt kõigile.

Kas Ameerikas tundsite, et olete staar? (Sten, Helsingi)
Absoluutselt. Ameerika on üle 300 miljoni elanikuga riik, kus iga profisportlast vaadatakse kui staari. Temaga tehakse pilti, teda austatakse, sõidutatakse taksoga, broneeritakse autogrammide andmist nädalaid ette. Tihti tunned, et kui kuhugi lähed, oledki kuulsus. Võrreldes rahvaarvuga pole tippsportlasi nii palju. On 5–6 spordiala, milles on tippliigad, ja neid sportlasi kutsutakse igasugustele üritustele koos näitlejate ja muusikutega. Ma olen Snoop Doggiga pingpongi mänginud, olen NBA staaridega särke vahetanud. Olin kõva New Jersey Netsi fänn, siis vahetasin Deron Williamsiga (kahekordne olümpiavõitja - toim.) särke. Kui Thierry Henry võtab eralennukile ja viib sind pärast mängu koju, siis võid end staarina tunda küll. Henry austas rahvuskoondise mängijaid ja mõningad koondislased võttis ta pärast võõrsilmänge eralennuki peale ja viis varem koju, et saaks rohkem puhata.

Milline inimene Thierry Henry on? Millal temaga viimati suhtlesid? (Anton, Tartu)
Ma kirjutasin talle millalgi, aga viimati nägin teda New Yorgis kaks aastat tagasi. Ega ma väga temaga suhtlust ei pea, ta on kolinud Londonisse ja viis korda telefoninumbreid vahetanud. Tean, et kindlasti näen teda ühel hetkel. Ta on legend, superstaar. Tema staarikohane käitumine on igati lubatud. Mina olen seda kõrvaltvaatajana paar korda pahaks pannud, aga kui näed, mis elu käib ja kui suur on tema järele nõudlus, siis tuleb kõva mees olla, et vastu pidada. Tulla Barcelonast tiitlitega New York Red Bullsi, kus sul on palju oma kasvandikke, kel pole nii hea tase, siis vahepeal võib katus ära sõita nii trennis kui mängudes, aga tegelikult oli ta suurepärane isik, vahepeal lihtsalt tekkisid mõned intriigid. Mäletan, et kui oli võõrsilmäng ja lendasime terve öö ning jõudsime väsinuna kell kuus hommikul lennujaama, siis kõik tahtsid temaga pilte teha, kõik katsusid teda. Mõnede inimeste viisakus on ka selline, et ei öelda vabandustki. Paljudel fännidel puudub igasugune viisakus pilti küsida, see ajab marru. Eks siis peabki vahel silma kinni pigistama ja kellelegi halvasti ütlema.

New York on üüratu linn. Kui tihti sa lamasid pärast trenni kodus ja mõtlesid, kas puhata või minna hoopis Manhattanit avastama? Kiusatusi on seal ju palju. (Mari-Ann, Nõmme)
Ma olin väga heas vormis ja Manhattanil käisin peaaegu iga päev. Avastasin New Yorki iga päev. Tihti käisime perega Central Parkis, nautisin ka paljude sõpradega ööklubide mõnusid. Mul oli seda aega ja seda võimalust, kogu Manhattan sai läbi käidud ja sõidetud. Selles linnas ei ole võimalik kodus istuda. Tihti vaatad alles õhtul telefonist, mis päev on - nädalapäevadel seal vahet pole.

Milline löödud värav on teile kõige kallim? (Seitsmeaastane Karl-Johannes)
Ma arvan, et New York Red Bull Arena avavärav. Selle mängu korraldamine läks maksma 8 miljonit dollarit ning Neymar ja Santos olid vastas. See pall (millega mees värava lõi - toim.) ja minu tool (staadioni avavärava puhul värviti üks tool Lindpere auks punaseks - toim.) on seal siiamaani. Tool jääb sinna igaveseks. Väga uhke tunne. Sellist ajalugu teha on ühele väikesele eestlasele väga suur asi.

Kas kripeldab, et jäite Eesti koondise kõige edukamast valiktsüklist peaaegu täielikult kõrvale? (Maarja Nurm, Rakvere)
Ei kripelda. Kripeldab, et see lõpp läks kuidagi õnnetult. Midagi pole teha, Iirimaa oli tugevam. Karjääri silmas pidades oli see (koondise mitte esindamine - toim.) kindlasti õige otsus ja mingid otsused tuleb langetada. Kui ma olen jalgpallur, siis ma elan oma igapäevast elu klubis ja miks mitte langetada otsus tööandja kasuks, kui see on ka mulle endale karjääri poolest kasulikum? Ütlen, et see oli õige otsus, ja arvan, et Eesti rahvas ja fännid elasid mulle hästi kaasa, kui USAs mängisin. Igal asjal on omad plussid ja miinused.

Mis harjutusi te igapäevaselt seljale teete? Mul on ka seljaga mingi jama, kas oskate soovitada mõnd internetilehekülge, kust saaks häid harjutusi? (Toomas Kohkla, Jõhvi)
Mul on peaaegu 34aastaseks (Lindpere sünnipäev on 5. oktoober - toim.) saava mängija kohta üks 45aastase sportlase selgroog. Kui tean, et pean üle 30 minuti autoga sõitma, siis panen autos selja taha tennisepalli, see on mul autos ja bussis kaasas. Soovitan soojalt. Siis on mul massaažirull (inglise keeles foam roller - toim.), kõik koondisekaaslased kasutavad seda rulli. Kui selg tihti kange on, siis lähen lihtsalt voodisse ja panen 5–10 minutiks jalad seinale.

Avastasin, et olete olnud täringujalgpallis kõva käsi: 2004. aastal võitsite Sporditähe turniiri. Kui tõsiseltvõetav see mäng üldse on? (Tauno Kase, Järvamaa)
Ma lähen alati lahingusse! Kui mängida, siis ikka võidu peale. Eriti hea on mõnele fännile või vastasmeeskonna fännile ära teha. Seda täringuviset on vist päris raske harjutada, aga mulle see mäng meeldib. Kui on tarvis, võin veel kellelegi ära teha, kui väljakutse esitatakse.

Mida teeksite oma karjääris teisiti? (Nele ja Eve, Valgamaa)
Kahte asja. Esiteks oleks jätnud ühe vigastuse ära. Oli võimalus Club Bruggesse minna, tingimused olid juba kokku lepitud, aga võõrsil sõideti sisse ja sain vigastada. Teine asi siis, kui Norras mängisin. Stoke City oli huvitatud minu laenule võtmisest, aga Norras olime päris heal soonel, olin põhimees ja treener ütles, et ei lähe sa kuhugi. Kui mul oleks võimalus midagi teisiti teha, siis oleks pidanud võibolla läbi suruma, aga olin treenerile ja klubile väga ustav. Aga ma ei kahetse midagi, mis siin ikka kahetseda.

Kas olete oma tuleviku materiaalselt kindlustanud? (Oliver, Lõuna-Eesti)
Ei ole, aga ütleme nii, et mingid asjad on, mis ei pane muretsema. Minu eluviisid on olnud sellised, et olen ringi reisinud, mu pere on väga palju reisinud, avastanud maailma, mulle meeldib käia heades kohtades söömas, olen palju peret aidanud. On inimesi, kes mõtlevad iga päev tulevikule, aga ma olen elanud täisväärtuslikku elu, ma pole kuskilt tagasi hoidnud ja mu seis pole nii vilets, et peaksin iga päev sellele mõtlema. Eestis on võibolla paar jalgpallurit, kellele makstakse sellist raha, et oma elu ära kindlustada. Mina olen olnud noor ja võtnud elust nii palju, kui saab. Kes teab, kas see on õige või vale?