ENSV tähed: Tõnu Vanakesa - esimene enne Mart Poomi (1)

Foto: Edgar KriiskEnne kui Eesti vabanemine andis meie vutikoondises koha Mart Poomile, tegi suuri tegusid enne teda nii Eestis kui NSVL-is nüüd oma kuldseid käsi meditsiini hüvanguks rakendav Tõnu Vanakesa.

Soccernet.ee taasavaldab kolmapäeviti Marko Välja lugusid ENSV tippmängijatest.

"Ta oli väga töökas, ta oli nn. esimene Mart Poom. Õigem oleks öelda, et Poom on teine Vanakesa," iseloomustas 80ndate staarväravavahti legendaarne treener Roman Ubakivi. "Ta oli ääretult professionaalse suhtumisega, kuna ta oli küllalt haritud ning laia silmaringiga."

Hüüdnimeks oli vahepeal "aju"

Tulevane Nõukogude Liidu parim noorväravavaht Tõnu Vanakesa sündis 14. oktoobril 1962 Viljandis. Vanakesa alustas jalgpalli mängimist oma kodukandi Uueveski tänavatel. Esimene turniir, millest 12-aastane nooruk osa võttis, oli Viljandi linnajagude vaheline noorteturniir.

REKLAAM

"Me olime algajad, kes mängisid suure tuhinaga," märkis tollal esimest korda väravas seisnu. "Lolli peaga otsustasime end kirja panna turniirile ning kõik mängud saime suurelt tappa."

Ometi märkas Vanakesa potentsiaali Viljandi Linnameeskonna mängija ja noortetreener Leo Ira, kes kutsus poisi trenni: "Tõnu paistis teistest rohkem silma oma töökuse ja tahte poolest. Mängijana oli ta äärmiselt kohusetundlik, ta oli seda tüüpi, kes analüüsis oma vigu ja tegi neist järeldused. Oli väga tasakaalukas, ei läinud kunagi endast välja."

1977. aasta suvel tegi kõigest 14-aastane Tõnu Vanakesa Viljandi eest debüüdi Eesti NSV meistrivõistlustel: "Suviti töötasin taskuraha teenimiseks Viljandi postkontoris postipoisina. Ühel päeval helistas treener Elmar Eerme ja ütles, et homme oleks vaja mul väravas seista. Mõlemad Viljandi väravavahid olid vigastatud. Küsisin end töölt vabaks, aga käisin ikkagi hommikusel postiringil enne mängu."

Debüütmäng Tallinna Metallisti vastu lõppes 2:1 võiduga. Järgneval viiel hooajal kaitses Vanakesa Viljandi väravat põhiväravavahina, kuigi 1979. aasta jäi poolikuks seoses põlvemeniski vigastusega. Vanakesa on tegelenud ka suusatamise, võrkpalli ja malega. "Males ei olnud talle meeskonnas vastast. Eks seegi näita natuke, mis inimesega tegu on, ja ta hüüdnimigi oli vahepeal "aju"," rääkis tema kohta endine meeskonnakaaslane Viljandi päevilt Džintar Klavan. 1981. aastal lõpetas Vanakesa Viljandi 4. Keskkooli kuldmedaliga ja läks ülikooli õppima meditsiini.

"Kunagi noorena purunes mul võistlustel ninaluu, Moskva olümpia-aastal (1980) läks kämblaluu, pidin läbi tegema ka meniskioperatsiooni," selgitas ta asjade käiku. "Sellest tekkiski huvi spordimeditsiini vastu."

Võõrsil puudus emotsionaalne tasakaal

Arstiteaduskonna lõpetas ta 1987. aastal. 1981. aastal sõitis ENSV noortekoondis Sotši üleliidulisele Pereprava turniirile, kuhu olid kokku tulnud üle liidu kõige paremad noored jalgpallurid. Võistlesid liiduvabariikide koondised. See oli traditsiooniline uute annete otsimise turniir, kuhu tulid kohale kõik suurklubide treenerid.

Esimese kahe mängu järel huvitusid Vanakesast Moskva suurklubid Spartak, Dünamo ja Torpedo. ENSV noortekoondis küll veerandfinaali ei pääsenud, kuid Tõnu Vanakesa valiti turniiri sümboolsesse koondisse ehk sisuliselt Nõukogude Liidu parimaks noorväravavahiks. "Mul oli ikka palju liigamänge seljataga ja vorm oli väga hea ning suutsin oma maksimumi välja mängida," ütles Vanakesa.

Moskva Spartak ja Torpedo otsisid vanemat ja kogenumat mängijat, Moskva Dünamo aga tahtis noort ja perspektiivikat Tõnu Vanakesa. Dünamo aeg oli Vanakesale keeruline: "Olin just taastumas pöialuu murrust. Klubi põhiväravavahiks oli raske saada, kuna mõlemad väravavahid olid Liidu koondises: Nikolai Gontar ja hiljem ka Aleksandr Uvarov. Mul polnud tol hetkel mingit kindlat sihti, et pean seal iga hinna eest läbi lööma. Minu jaoks kujunes see rohkem seikluseks ja enese proovile panekuks. Nägin, et need asjad polnud kuigi kindlad Nõukogude Liidu jalgpallis ning ma ei teadnud, mida tulevik mulle toob. Dünamo oli seotud võimustruktuuridega ja seega pidin sõjaväkke astuma, kui sinna jääda tahtnuks. Siis aga olnuks valiku ees: kas jalgpall või ülikool."

1982. aastal lõpetas Tõnu Vanakesa Tartu Ülikooli arstiteaduskonna 1. kursuse. Dünamos aga seatigi Vanakesa sügisel valiku ette: kas jalgpall või ülikool. "Otsisin kompromissi ja proovisin õpingud üle viia Moskvasse. Kahjuks polnud Moskva Esimene Meditsiini Instituut minust huvitatud. Ma ei pidanud end sugugi andekaks sportlaseks ning ma polnud endas kindel. Ema polnud mul ammu enam ja pensionärist isa elas Viljandis. Tulin tagasi. Eks kodust eemalolek mõjutas kõvasti."

Dünamo soovis Tõnu Vanakesa jätkamist ning püüdis talle leida teise võimaluse jalgpalli juurde jäämiseks. Lõpuks saadeti Vanakesa Nõukogude Liidu esiliigaklubisse Riia Daugava. "Aga see oli mul äärmiselt vilets periood, kus ma kohe üldse trenni ei saanud teha," meenutas Vanakesa. "Mängisin viis mängu Daugava duubelmeeskonna eest, mis kujunesid minu jaoks katastroofiks. Seepeale neil ka koheselt huvi kadus. Mulle Riia klubi seltskond ei meeldinud, erinevalt nende edukate lähinaabrite leedulaste Vilniuse Žalgirisest oli tegemist venekeelse- ja meelse võistkonnaga. Ma olin just tulnud ühest võõrkeelsest keskkonnast. Sellises vanuses on väga palju kinni positiivsetes hoiakutes ümbritsevate olude suhtes ja sul peab olema emotsionaalne tasakaal. Muidu pole võimalik hästi sporti teha."

Kommussaar: temast saanuks üle NSV Liidu kuulus väravavaht

Riiast naasis Vanakesa Tartusse ning selgus, et Roman Ubakivi moodustab Eestis professionaalse meeskonna. Nõukogude Liidu II liigas hakati mängima Tallinna Kõrgema Spordimeisterlikkuse Kooli (KSMK) nime all.

"KSMK entusiasm oli meeletu," rääkis Vanakesa. "Neli nädalat enne hooaja algust läksime kiiresti laagrisse, sest me ei teadnud, kas Kõrgem Sõjakool hakkab meid toetama või mitte. See aasta oli väga huvitav. Laagrites treenisime neli korda päevas, sest Ubakivi oli fanaatiline treenija, kes uskus, et vaid läbi treeningmahu on võimalik saavutada kvaliteeti. Simferoopolis magasime isegi sõjaväe kasarmutes. Treenisime tuhaga kaetud liivaväljakul ja oli kordi, kui meid veeti sinna veoauto kastis. Sõime lobi, õige ettevalmistusega arsti ega massööri ei olnud. Sellistes tingimustes polnudki võimalik head tulemust saavutada. Enne tagasitulekut mängisime N Liidu I liiga tugeva Simferoopoli Tauriaga ja kaotasime 0:1 Hans Näksi viimase minuti õnnetust omaväravast."

KSMK esimene mäng koduväljakul oli mais Murmanski Severiga. Komsomoli staadioni tribüünid olid rahvast täis, ETV tegi mängust otseülekande. Ligi 10 000 pealtvaataja ees kaotati 0:1. Esimene punkt saadi Liepajas ning teine tuli kohe otsa Klaipedas. Vanakesa kõrval oli teiseks väravavahiks keskkooliaegne pinginaaber Mehis Luik. Samal aastal kutsus Pärnu Kalakombinaadi peatreener Ants Kommussaar Vanakesa Pärnusse.

"Mäletan hästi, et mu debüütmäng oli Tallinna Tempo vastu - kaotasime 0:4. Ma olin kõigis neis väravates süüdi," meenutas Vanakesa. "Me olime aasta aega kaotuseta enne Tempo mängu," rääkis Ants Kommussaar. "Vanakesa ütles mulle, et ta pole valmis, et ta tegi alles ülikooli eksameid. Ta oli ääretult aus ja intelligentne inimene. Aga minu ülemused ütlesid, et kui Vanakesa muretsesime, siis olgu ta ka väravas ja eks rahvas tahtis ka teda näha. Tema tugevaks küljeks olid pikkus, kaal, head pikad käed ja reaktsioon ning heale väravavahile omane tugev psühholoogia. Mulle meenutas ta oma mängult Lev Jašinit. Ma olen selles absoluutselt kindel, et tast oleks saanud üle N Liidu kuulus väravavaht, kui ta oleks Moskvasse jäänud."

Hoidis rekordarv mänge järjest värava puhtana

Pärast 1983. aastat lahkus Tõnu Vanakesa tegelikult tippspordist: "Kolmanda kursuse järel oli arstiteaduskonnas väga keeruline sporti teha. Kursuse lõpetasin üldse nii, et sain vabastuse kahest ainest, mille pidin järgmisel aastal järgi tegema. Õppimise ajal ma põhiliselt trenni ei teinudki. Jalgpalliga jätkasin hobi korras."

Vanakesa hakkas mängima Viljandi eest Eesti meistrivõistlustel. Ülikooli lõpetamise järel kolis ta perega Tallinna. Ta töötas kiirabis ja oli Mustamäe haiglas valvekirurg. Samal aastal kutsus Aivar Pohlak ta mängima Tallinna Flora eest. Vanakesa aitas Flora kõrgliigasse, mängides koos tulevaste suurmängijatega nagu Indro Olumets, Lembit Rajala, Martin Reim, Mart Poom. 1990. aastal mängis Vanakesa aga Eesti esindusmeeskonna Tallinna Spordi eest Balti liigas.

"Spordi meeskonnal kadus motivatsioon mingil hetkel ning oli suuri raskusi meeskonna kokkusaamisega," seletas Vanakesa, kes aitas meeskonda töö kõrvalt. "Mäletan, et sõitsime Leetu 10 mängijaga ja 11. mängija oli 43-aastane treener Ants Kommussaar."

1990. aastal astus Vanakesa Tallinnas kliinilisse ordinatuuri, et saada kirurg-onkoloogiks, mille ta lõpetas 1992. aastal. Siis kutsus treener Joosep Katsev Vanakesa Normasse. Esimesel hooajal saavutati hõbe ning juba järgneval kahel aastal krooniti Norma Eesti meistriks.

"Vorm oli suurepärane ning mängisin peaaegu eksimatult nii kodus kui ka eurosarjas," oli Vanakesal hea meel. "Hoidsin Eestis rekordarv mänge järjest värava puhtana. Treener Valeri Bondarenko suutis must maksimumi välja tuua."

1994. aastal mängis Vanakesa Tallinna Sadama ridades ning järgneval aastal naasis esiliigasse kukkunud Tallinna Normasse, kellega koos võideti Eesti esiliiga.

Ubakivi: hindasin teda nii palju, et ei tahtnud teda väravasse panna

Suurepärased esitused Norma ja Sadama eest tõid Vanakesale ka koondisekutse. Kuid Eesti koondise esimene peatreener Uno Piir eelistas noorukest Mart Poomi kogenud Vanakesale. "See küsimus on mind vahetevahel vaevanud," tunnistas Vanakesa. "Miks ma ei saanud Piiri käe all mängida? Minu õnnetuseks oli see, et Mart Poom oli tõusev mängija ja tal ei olnud vigastusi. Eks Piiril oli ka suur surve all Pohlaku poolt. Mul oli ääretult palju ebaõnne – alati kui oli võimalus mängida, olin vigastatud või olin tööasjus ära."

Tõnu Vanakesal ei õnnestunud debüüti teha ka Eesti koondise järgmise peatreeneri Roman Ubakivi käe all. "Minu ajal oli head väravavahti hädasti vaja, aga mul olid rasked mängud ja selged kaotused ning ma ei tahtnud teda panna sinna hävingute sisse, kus ta oleks võinud vigastada saada," selgitas Roman Ubakivi. "Ma hindasin teda nii palju, et ei tahtnud teda väravasse panna, kui pole korralikku kaitset ja meeskonda. See olnuks ebainimlik. Ma oleks Mart Poomi pingile jätnud, kui meil oleks vastas olnud Malta või Andorra sugune riik." Vanakesa esindas Eestit küll korduvalt, aga ainult mitteametlikes mängudes. Koondises olles täitis Vanakesa ka meeskonna arsti rolli.

Eesti läbi aegade parimaid väravavahte Tõnu Vanakesa otsustas 1995. aasta lõpus jalgpalliga lõpparved teha: "Otsus lõpetada tuli juba 1994. aastal, kui murdsin mängus Flora vastu varbaluu. Konkurents oli muutunud äärmiselt kõvaks ja jalgpall tervikuna aina professionaalsemaks, mis nõudis täit pühendumist. Oleks tulnud oma mängutaset hoida tunduvalt intensiivsemate treeningutega. Leidsin, et see pingutus ei ole reaalne, kuna töötasin Eesti Onkoloogia Keskuses kopsukirurgina, tehes juba sel ajal suuri ja keerukaid lõikusi. Võimatu oli mängida, kui olin täiskohaga vähikirurg. Tekkis ka tõsine kartus, et võin end vigastada ja see võib mu arstikarjäärile saatuslikuks saada. Ega vigaste näppudega ole operatsioonilaua taga midagi teha."

Nüüd aitabki legendaarne puurivaht inimeste elusid päästa Põhja-Eesti Regionaalhaigla kardiotorakaalkirurgia keskuse rindkerekirurgiga osakonna juhatajana.

Tõnu Vanakesa
Sündinud: 14/10/1962
Positsioon mängijana: väravavaht

Karjäär:

1977 Viljandi Linnameeskond 2/0
1978 Viljandi Linnameeskond 14/0
1979 Viljandi Linnameeskond 8/0
1980 Viljandi Linnameeskond 17/0
1981 Viljandi Linnameeskond 19/0
1982 Viljandi Linnameeskond 9/0
1982 Moskva Dünamo 0/0
1982 Moskva Dünamo-D 5/0
1982 Riia Daugava 0/0
1982 Riia Daugava-D 5/0
1983 Kõrgema SpordiMeisterlikkuse Kool 24/0
1983 Pärnu Kalakombinaat 5/0
1984 Pärnu Kalakombinaat 10/0
1985 Viljandi Linnameeskond 20/0
1986 Viljandi Linnameeskond 15/0
1987 Viljandi Linnameeskond 7/0
1988 Flora Tallinn 18/1
1989 Eesti Tööstus/Flora Tallinn 17/0
1990 Tallinna Sport 6/0
1991 Norma Tallinn 23/0
1992 FC Norma Tallinn 9/0
1992/93 FC Norma Tallinn 16/0
1993/94 FC Norma Tallinn 17/0
1994/95 Tallinna Sadam 11/0
1995/96 FC Norma Tallinn 12/1
1995/96 JK Vall Tallinn 5/0

Autasud:

1982 – NSVL parim noorväravavaht
1983 – ENSV pronks
1991, 1994 – EMV hõbe
1992, 1992/93 - EMV kuld
1995/96 – EMV 1. Liiga võitja

Statistika: Marko Välja

SEOTUD LOOD
Kommentaarid

REGISTREERITUD (0)
ANONÜÜMNE (1)

Registreeritud kasutajate kommentaare ei ole.

OLULINE
VÄLISMAAL
FÄNNITURNIIR SAI LÕPU
EILE VÄLJAS
RISTNURK
REKLAAM
Valletta jätkab tiitlikonkurentsis
EESTLASED VÕÕRSIL
Valletta jätkab tiitlikonkurentsis (0)
 
PREMIUM LIIGA
Koht
Võistkond
M
V
V
K
VV
P
1.
36
28
6
2
100:28
90
2.
36
25
9
2
106:20
84
3.
36
24
6
6
101:32
78
4.
36
20
5
11
103:47
65
5.
36
13
6
17
46:63
45
6.
36
10
8
18
47:88
38
7.
36
9
10
17
40:63
37
8.
36
8
4
24
34:95
28
9.
36
2
2
32
29:146
8
10.
36
10
6
20
52:76
36
VIIMASED PILDIGALERIID
FÄNNITURNIIR 2017

Traditsiooniline fänniturniir avas sel aastal Aastalõputurniiri.
Tagasi Tallinnas!

PREMIUM LIIGA TALVISED LIIKUMISED

Premium liigas aset leidnud üleminekuid ja nendega seotud kuulujutte saad vaadata SIIT.

MENÜÜ
 
KESKKONNAD
FACEBOOK