10 meest, kellel jäi superstaariks tõusmata (0)

Kuigi ma olen jalgpalliga tegelenud ja jälginud juba varem, võiksin öelda, et tõsisemalt hakkasin end rahvusvahelises jalgpallis toimuvaga kursis hoidma umbes täpselt 10 aastat tagasi. Selle aja jooksul olen loomulikult ära näinud juba mitmete vanade tähtede languse ja uute staaride tõusu ning sinna aega mahub ka üksjagu mehi, kelle sära ei osutunud kordagi nii suureks nagu nende karjääri algus või selle ümber olnud jutud lubasid.

Kui tekkis toimetuse sees väike idee teha lugu nendest meestest, kes 10 aastat tagasi staariks saamise uksepakul olid, siis oli kaks varianti: kas keskenduda neile, kes põlesid täielikult läbi, või neile, kellel oli kindlasti olemas sisu millekski suuremaks, kuid kes piirdusid üksikute heade hooaegadega või ei suutnudki vaatamata talendi olemasolule kunagi nii stabiilselt esineda, et tõusta vääriliseks Ballon d'Ori kandidaadiks.

Valisin esialgu teise variandi ja pärast mitmete nimede kaalumist toon nostalgiliselt välja 10, kes pidid 10 aasta eest jalgpallitaevast vallutama asuma, aga selle asemel vaikselt puude latvade lähedal lendasid või siis kõrgelt väga kiirelt alla kukkusid.

Adriano

Brasiillasest ründaja tipp saabus 2004. aastal, kui ta Milano Interit ja Brasiiliat esindades tänu hirmuäratavale kombinatsioonile, mille sekka kuulusid tehnika, võimas jõud ja plahvatuslik kiirus, ükskõik, millises kaitsjas hirmu tekitada suutis.

Ajal, mil Brasiilia jalgpall vajas asendajat väsivale Ronaldole, tundus, et Adriano saab olema igati sobiv kandidaat selle töö tegemiseks ning mingi aeg ta seda ka teha suutis, võites oma imeliste esitusega Brasiiliale nii Konföderatsioonide karika kui ka Copa America tiitli, kuid ühel hetkel hakkas kõik pöörasel kiirusel allamänge veerema.

Ründestaar, kes oli 2004. aasta suvel kaotanud oma isa, hakkas motivatsiooni minetama ja keskendus pidutsemisele. Tema klubi Inter püüdis küll meest korduvalt hädast välja aidata, kuid ei Roberto Mancinit ega Jose Mourinhot ei saatnud brasiillase päästmisel edu.

Nüüd on vahepeal pikalt kodumaa liiga erinevates klubides mänginud 31-aastane Adriano juba aasta tööta olnud ja pääseb tihedamini ajalehtedesse oma pidutsemisega kui jalgpalliga seonduvaga.

Freddy Adu

Nimekirja algusesse tuleb mahutada ka väikene erand, sest Adu polnud tegelikult kunagi mängija, kes oma palliplatsil näidatu põhjal ilmselge tulevikustaar oli.

Pigem on ta üks modernse jalgpalli suurimaid "haipe". Juba 14-aastasest teenis ta ära oma esimese profilepingu MLS-is ning samas vanuses sai ta 2004. aastal kirja oma esimese liigavärava. Kõik uksed paistsid Ghana juurtega USA tähe ees lahti olevat ja juba siis nautis ta Nike'i käpa all olles staari staatust ning Euroopa tippude tähelepanu.

Aegamööda sai aga selgeks see, et Adus olnud sisu polnud piisav isegi Euroopa tippliigade jaoks, rääkimata parimatest meeskondadest: perioodid Monacos, Benficas ja mitmes väiksemas Euroopa klubis olid äärmiselt edutud. Praegu on ta 24-aastane ja mängib Brasiilia liigas.

Pablo Aimar

Aimar oli üks liige argentiinlaste imelisest ründavate poolkaitsjate generatsioonist, kelle kõigi karjääri vaadates tekib tunne, et neil jäi palju tegemata.

Endine River Plate'i kasvandik siirdus Euroopasse 2001. aastal ja alustas oma karjääri Valencias suurepäraselt, pakkudes esimesel paaril aastal esitusi, mis panid ta suure tähelepanu alla.

Tal oli visiooni, tehnilist oskust kui ka kiirust, et murda läbi ka kõige raudsemast kaitseliinist, ent mingil hetkel sai ta enesekindlus vigastuste ja treenerite soosingust välja langemise tõttu hoobi, millest ta täielikult taastuda ei suutnudki.

Pärast Valenciat aitas ta aastaid Benficat ning võitis seal mitmeid tiitleid, aga kui keegi oleks 10 aasta eest öeldnud, et Valencia jääbki suurimaks klubiks, kus Aimar mängib, oleks seda inimest ilmselt rumalaks peetud.

Djibril Cisse

Praegu Venemaa klubis Krasnodari Kuban mängiv Djibril Cisse on teinud arvestatava karjääri ja püsinud Euroopas igati pildis, aga kui ta 2004. aastal Liverpooliga liitus, olid ootused palju kõrgemad.

Siis oli Cisse kõigest 23-aastane ning vaatamata noorele eale oli ta juba kaks korda Prantsusmaa liiga parimaks väravakütiks kroonitud: oli ilmselge, et ta pidi saama Liverpooli ründeliini uueks liidriks ning lööma 20-30 väravat igal hooajal.

Tema algus klubis ei olnud aga päris see, mida oodati ning esimestes mängudes jäi tema väravaid minuti kohta statistika alla ootuste, kuid sellest kohanemisperioodist oleks ta ehk üle saanud, kui poleks juhtunud seda, mis juhtus liitumise aasta 30. oktoobril: väga rängas kokkupõrkes Blackburni kaitsja Jay McEvely'ga murdis ta oma sääreluu, mille tõttu ähvardas teda kuni pooleteist aastat pikk mängupaus.

Tollest vigastusest taastus Cisse küll sama hooaja lõpuks, aga ta ei tundnud end Liverpoolis kordagi mugavalt ja seda ka seetõttu, et treeneri Rafa Benitezi plaanides oli tema positsioon eemal ründeliini keskpunktist.

Varsti naases ta kodumaale, et mängida Marseille' eest, aga oma varasemaid saavutusi ei suutnud ta seal korrata. Hiljem veetis ta üsna produktiivse perioodi Panathinaikoses, mille järgnes võimalus end taas Itaalia Serie A näol tippliigas tõestada, kuid Lazio eest mängides sai ta enda nimele vaid ühe värava.

Andres D'Alessandro

D'Alessandro on üks järjekordsetest River Plate'i talendikatest produktidest: ta tõmbas karjääri alguses tähelepanu Argentina noortekoondiseid esindades kui ka oma kasvatajaklubi eest mängides ning sai suure võimaluse 2003. aastal, kui Wolfsburg ta klubi jaoks rekordilise summa eest Saksamaale tõi.

Ootused, mis ründava poolkaitsja peale pandi, olid kõrged, kuid Argentinast pärit mängujuhtide tiksuma saamine on Euroopa klubide jaoks tihti palju probleeme valmistanud ja Wolfsburgi lugu polnud sugugi mitte erinev.

D'Alessandrol oli olemas ämbrite jagu talenti, et Euroopas läbi lüüa, kuid ta ei suutnud enesekindlust leida ning kolis pärast mõnda aastat tagasi Lõuna-Ameerikasse.

Praegu on D'Alessandro juba mitmendat hooaega esindamas Brasiilia klubi Internacional ja seal on ta saavutanud superstaari staatuse, olles üks kohaliku Serie A populaarsemaid ning hinnatumaid mängijaid. Argentina koondisesse pole tal aga vaatamata sellele väga tihti asja.

Diego

Möödunud kümnendi algul räägiti palju Santose noorteakadeemias säravast sõprade duost Robinho ja Diego. Mõlemale mehele oli omistatud imelapse tiitel ja nii polnud üllatus, et Euroopa tipud neile tormi jooksid.

Kui Robinho siirdus Madridi Reali, siis mängujuht ja ründav poolkaitsja Diego kolis Portosse ja seejärel Saksamaale, et esindada Bremeni Werderit.

Seal suutis Diego end kiiresti Bremeni fännide südamesse mängida ning fantastiliste esitustega Bundesligas ja Meistrite liigas, kus ta lõi lisaks meeskonna ründemängu dirigeerimisele ka ohtralt väravaid, sai ta 2009. aastal enda ülesandeks viia Itaalia jalgpalli kokkuleppemängude skandaalist taastuv Juventus tagasi tippu.

Tollest hetkest algas aga hoopis Diego allakäik: pärast soliidset algust tekkisid tal Itaalias suured raskused ja juba aasta järel otsustas Juventus tema teenetest loobuda. Wolfsburgi ja Madridi Atleticot esindades on Diego korraliku taset hoidnud, aga seda, mida ta esimesed aastad Euroopas lubasid, pole siiski sündinud.

Joaquin

Kui keegi oleks 10 aasta eest öelnud, et Hispaania koondis hakkab maailma jalgpalli domineerima, siis oleks võinud automaatselt arvata, et Joaquinil on selles suur roll.

Eelmise kümnendi alguses peeti teda vähemalt sama suureks talendiks kui praegust koondist juhtivaid Xavit, Andres Iniestat ja teisi, aga Betisi eest oma plahvatusliku kiirusega pealtvaatajaid vapustanud äärepoolkaitsja jäi ehk liiga kauaks kõikuvat vormi näitavasse klubisse paigale ning magas maha võimalused end mõne tõelise gigandi särki kandes proovile panna.

Oma karjääri alguses kuulus ta tihti Hispaania koondisesse ja jõudis hispaanlasi juba 20-ndate keskpaigaks üle 50 korra esindada, kuid just enne seda, kui Hispaania end lõpuks suurel areenil tõestama hakkas, oli Joaquin koondises soosingust välja langenud.

Valenciat ja Malagat esindades suutis Joaquin oma klubis liidri rollis olla, aga Hispaania koondisesse tagasi pole ta jõudnud ja 32-aastasena seda teist võimalust tõenäoliselt ei saabugi. Praegu on ta esimest korda Hispaaniast väljaspool õnne proovimas, esindades Itaalia Serie A klubi Fiorentinat.

Jose Antonio Reyes

Teine hispaanlasest nimi meie nimekirjas jõudis erinevalt Joaquinist esindada mitut suuremat klubi, mängides nii Reali kui ka Arsenali eest, kuid ta ei suutnud nendes kohtades läbi lüüa.

Sevillas särama löönud Reyes, kes suutis ühtemoodi ohtlik olla nii ründaja kui ka ääremängijana, liitus 2004. aastal Arsenaliga, aga Arsene Wenger ei saanud noorest mehest stabiilseid esitusi kätte.

Ühe põhjustest, miks asjad nii läksid, avaldas Reyes ise, kui ta kogemata Hispaania raadiojaamale tunnistas, et elu Londonis pole kaugeltki see, mida ta ootas ja ta tunneb kodust puudust.

Arsenali järel sai ta võimaluse Realis, aga tema panus Santiago Bernabeul ei vastanud ootustele ja laenulepingule mängijaõiguste ostmist ei järgnenud.

Nüüd on ta pärast hooaegu Atletico Madridis ja Benficas tagasi Sevillas.

Juan Roman Riquelme

Boca Juniorsi talent Juan Roman Riquelme oli 2000. aastate algul staariks saamise äärel: ta oli pärast aastaid Argentinast säramist liitunud Barcelonaga ning generatsiooni üks talendikamaid poolkaitsjaid sai lõpuks oma suure võimaluse.

Kahjuks valmistas talle sarnaselt teistelegi Argentina mängujuhtidele selles nimekirjas Euroopasse kolimine probleeme: mängija nagu Riquelme vajas, et meeskond ehitatakse ümber tema, kuid Barcelona-sugune klubi seda otseloomulikult tegema ei hakanud.

Talle ei aidanud kindlasti kaasa ka see, et tollane Barcelona treener Louis van Gaal polnud kunagi tema ostmise poolt ja ei keskendunud seetõttu sellele, et Riquelme end meeskonnas mugavalt tunneks.

Endale sobiva kodu leidis Riquelme veidi hiljem teisest Hispaania klubist Villarreal, kelle ta oma imeliste esitustega Hispaania liiga tipu lähedale aitas, kuid pidev laiem tunnustus Riquelmeni ei jõudnud ja ükski Euroopa suurematest klubidest talle šanšši ei andnud. Nii on Riquelme alates 2007. aastast taas Bocat esindanud.

Kuigi Villarrealis tehtuga teenis ta ära teatud ringkondade kiidusõnad, jäi tema periood rambivalguses üsna üürikeseks ja sellele ei aidanud kaasa see, et ta sai oma kodumaad Argentinat esindada vaid ühel MM-il.

Javier Saviola

Saviola oli 19, kui ta 15 miljoni euro eest Barcelonasse siirdus, ning temast räägiti siis kui uuest Diego Maradonast. Veidi enne seda, kui Lionel Messi esile kerkis, oli tema see mees, kellest pidi saama Argentina jalgpalli suurim staar.

Juba 18-aastaselt Lõuna-Ameerika parimaks mängijaks valitud Saviola alustas Barcelonas tugevalt ja lõi oma esimesel liigahooajal 17 väravat.

Väravaid saabus ka järgnevatel aastatel, kuid ta ei sobinud kunagi täielikult Barcelona mudelisse ja varsti otsustas Kataloonia klubi tema teenetest loobuda.

Mitu laenutehingut ja paar aastat Barcelona rivaali Real Madridi palgal aitasid tema langusele veelgi kaasa ning varsti sai El Conejo'st Benfica veidi üle keskmise ründaja. Argentina koondist esindas Saviola viimati 2007. aastal.

Nimekiri mängijatest, kes võiksid veel siia valikusse kuuluda on pikk ning ootan ka lugejate kümmet nime. Et aidata teil vanu aegu mängijaid meelde tuletada, siis esialgu kuulusid kaalumise alla veel Kim Källström, Obafemi Martins, Daniel Carvalho, Jermaine Pennant, Simao, Danny Murphy, Francis Jeffers, Francesco Coco, Nihat, Helder Postiga, Milan Baros, Jonathan Woodgate, Mido, Benny McCarthy, Mateja Kezman, Carlos Alberto, Antonio Cassano, Roque Santa Cruz, Emre, Fernando Cavenaghi, Anthony Le Tallec, Cicinho, Luciano Figueroa, Valeri Bojinov, Daniele Bonera, Ebi Smolarek ja mitmed teised.

Kommentaarid

Kommentaare ei ole.

Sisene
Enne kommentaari avaldamist tutvu Soccernet.ee kommentaaride hea tavaga.
Kristjan Jaak Kangur | 20 minutit näopeksu ja talutav kaotus Soomele – Eesti jalgpalli väärikuse uued mõõdupuud?
KUIDAS EDASI?
MÄNGIJATE MÕTTED
NAISTE JALGPALL
NAABRITE DUELL
HOOAJA EELVAADE
Saku astub hooajale vastu nii Rogicilt kui ka Arbeiterilt korjatud nippidega
JALKAJUTTE
UUE HOOAJA OOTUSES
Ajaloolise hooaja järel treeneritetiimi välja vahetanud Tammeka sihib taas medalit.
RISTNURK
 
Jalgpalluritel on ikka süda sees
TOREDAD VIDEOD
Jalgpalluritel on ikka süda sees (0)
 
Oeh, mis siin toimub?!
JALGPALLIMOOD
Oeh, mis siin toimub?! (0)
Koht
Võistkond
M
V
V
K
VV
P
1.
Tallinna FCI Levadia
3
3
0
0
14:0
9
2.
Paide Linnameeskond
3
3
0
0
8:2
9
3.
Nõmme Kalju FC
3
2
1
0
9:0
7
4.
Tartu JK Tammeka
3
2
1
0
7:1
7
5.
Tallinna FC Flora
3
1
1
1
5:4
4
6.
Pärnu JK Vaprus
3
1
0
2
3:6
3
7.
JK Tallinna Kalev
3
0
2
1
3:5
2
8.
FC Nõmme United
3
0
1
2
1:5
1
9.
FC Kuressaare
3
0
0
3
2:15
0
10.
JK Narva Trans
3
0
0
3
0:14
0
SOCCERNET TV
VIIMASED PILDIGALERIID
VIDEOKOHTUNIK

Soccernet.ee heidab koostöös RefPaliga pilgu kohtunikemaailma. Mis on õige, mis on vale ja miks?

Vaata kõiki episoode siit!

PREMIUM LIIGA TALVISED LIIKUMISED

Premium liigas aset leidnud üleminekuid ja nendega seotud kuulujutte saad vaadata SIIT.

https://www.zone.ee/
SOCCERNETI FOORUM - FÄNNIDE KOHTUMISPAIK!

Räägi kaasa aktuaalsetel jalgpalliteemadel või muudel huvipakkuvatel teemadel! Külasta Soccernet.ee foorumit!

OTSEÜLEKANDED

Soccernet.ee selle nädala otseülekanded:

SILM PEALE!

Vaata siit värsket videolugu!

TEAD ROHKEM?

Aita Soccernet.ee kajastust paremaks muuta.

Saada uudisvihje uudised@soccernet.ee!

PREMIUM LIIGA TABEL
Tallinna FCI Levadia
9
Paide Linnameeskond
9
Nõmme Kalju FC
7
Tartu JK Tammeka
7
Tallinna FC Flora
4
Pärnu JK Vaprus
3
JK Tallinna Kalev
2
FC Nõmme United
1
FC Kuressaare
0
JK Narva Trans
0