Nende ja eelmiste mõtiskluste vahele on jäänud kaheksandikfinaalid ja veerandfinaalid. Kümme mängu, mis on lõpetanud kümne rahva unistused.

Oleme näinud suuri võitjaid, aga ka suuri kaotajaid. Oleme näinud penalteid. Võõrustajad lähenesid mängule Hispaaniaga ratsionaalselt ja said penaltipunktilt palgapäeva, Horvaatiaga mängiti kui võrdne võrdsega, koht nelja parema seas jäi sentimeetrite kaugusele. Aga ka väikeste detailide enda kasuks pööramine on oskus. Mida aeg edasi, seda vähem nimetatakse penaltiseeriat loteriiks. Ja õige ongi.

Mitte ainult penaltiseerias, vaid ka väljakul on võidutsenud need, kes vaimselt tugevamad. Need, kes ei ole üks-kaks nime, vaid tervik. See on olnud meeskondliku mängu triumf, kus tõeliselt pettunud saab olla vaid üks meeskond - Uruguay. Nad kehastasid seda ideed paremini kui keegi teine ja täie tervise juures Edinson Cavaniga ... Cavani, Luis Suarez ja Diego Godin ei pruugi nelja aasta pärast naasta. Nagu ka Oscar Tabarez. See oli nende suur võimalus.

Ei olnud suur üllatus, et Messi ja Ronaldo mõnetunnise vahega pakkima saadeti. Portugalil jäi juba alagrupis puudu teravusest; Argentina vajas imet, mida ei sündinud. Sümboolselt seisis Messi koduteele asumise taga uue põlvkonna imelaps Kylian Mbappe. Klubitasandil on jõudude nihkeni veel ilmselt veidi aega, vähemalt Messi puhul, aga nautigem neid kahte võimalikult kaua. Noored võtavad üle.

Nagu Prantsusmaa, on ka Inglismaa koondis leidnud parajalt noore ja vihase tasakaalupunkti. Kuldse saapa jaoks on ilmselt Harry Kane'i jala mõõdud juba võetud, aga see koondis on palju enamat kui üks mees. Iseasi, kas jalgpall nüüd just "koju" läheb ... Kui maailmameistritiitlist lahutab 180 minutit, ei tohi enam midagi välistada, aga seni on inglased platsil jagu saanud vaid Tuneesiast, Panamast ja Rootsist. Horvaatia, Prantsusmaa ja Belgia on midagi muud.

Kui inglased ei võida, kes siis võidab? Horvaatia jaoks tundub see mägi samuti veidi liiga püstloodis olevat, tark raha on prantslaste või belglaste peal. Aga kumb naabritest? Märgid räägivad justkui Prantsusmaa kasuks - nooremad, ettearvamatumad, sügavama koosseisuga. Aga Belgia, see Belgia on korra juba nurka aetud. Ja nüüd nad usuvad. Nad on näljased ja teavad, et uut võimalust ei pruugi tulla. Täna on tiitel nende kaotada. 

Ja korraks ka väljaku kõrvale. Suurematest skandaalidest on suudetud hoiduda, aga FIFA teeb siiski kohati kummalisi otsuseid. On raske mõista hukka reeglit, mis keelab poliitilised ja isiklikud sõnumid, aga kui "Albaania kotka" tähistus tõi Xherdan Shaqirile ja Granit Xhakale kaela trahvi, siis kuidas pääses Domagoj Vida "Elagu Ukraina!" hoiatusega? Või kui Vida pääses hoiatusega, siis kas tema tegu oli samaväärne Danijel Subašiciga, kes mälestas traagiliselt lahkunud sõpra? Reguleerimisega ei tasu liiale minna. 

Lõpp paistab. Jääme ootama.

Loe ka 6 mõtet maailmameistrivõistluste esimesest nädalast ja 6 mõtet maailmameistrivõistluste alagrupimängude järel.