Andrea Pirlo: kunstnik, kelle lõuendiks jalgpallimuru (0)
Esmaspäeval ametlikult karjäärile punkti pannud Andrea Pirlo inspireeris tervet põlvkonda nägema, et jalgpalli mängimine algab peast.
Aeg kipub kõigele jätma oma jälge. Kunstimuuseumis ringi jalutades ning mõne vana õlimaali ees peatudes jäävad kindlasti silma sellel olevad praod, justkui oleks maal kokku pandud pisikestest pusletükkidest. Seda nähtust nimetatakse krakelüüriks ja see ilmub maalile pika aja möödudes nõndasamuti, nagu inimese näole tekivad vananedes kortsud. Värv kuivab, tõmbub kokku ning muutub vähem paindlikumaks. Ei midagi erilist. Mõnevõrra huvitavam on aga see, et erinevate tehnikate tõttu on muster piirkonniti erinev – hollandlaste krakelüür on sügavam, prantslastel kaarjam, Itaalia suurmeistrite teoseid katavad praod tiheda võrgustikuna.
Kui tema USA-turneed alustanud endised meeskonnakaaslased Juventusest tol juulipäeval New Yorki saabusid, leidsid nad eest mehe, kes oli kvintessentslikult itaallane. Maagilised jalad, mis olid jalgpallisaabaste asemel libistatud purjekingadesse, triiksärk ja chino-püksid, see kuulus habe ja need kuulsad juuksed – Andrea Pirlo, Itaalia džentelmen New Yorgis, väljaspool palliplatsi sama elegantne, kui sellel režissöörina mängu käiku dikteerides. On ehtpirlolik, et Yankee või MetLife'i staadionite ning Madison Square Gardeni asemel said nad kokku hoopis Chelsea turuhoones ja väisasid seal erinevaid toidupoode. Ei tasu vist mainidagi, et Pirlo lemmikuks on äri, mis kannab nime Buonitalia.
Jah, formaalselt oli Pirlo ka juulis veel New York City mängija. MLS-i suure austajana tõele näkku vaadates lõppes tema karjäär sisuliselt aga üle Atlandi reisivale lennukile istumisega. New Yorgis pühendus Pirlo kõigele sellele, mida ta armastas – nautis veini tema sõbra emale kuuluvas restoranis, tutvus moenädalatel Itaalia disaineritega ning eelistas Manhattanil autoga sõitmise asemel jalutada. Kui maailmakuulsas Guggenheimi muuseumis avati sõjajärgse Itaalia kunstniku Alberto Burri isikunäitus, ei jätnud Pirlo loomulikult ka sinna minemata.
Laia haardega Burri loomingust olid Guggenheimis esindatud nii tema katsetused tule, metalli, plastiku kui ka riidega, aga erilise koha olid muuseumis saanud teosed, mida oleks renessansiaja kunstnikud pidanud endi suurimateks vaenlasteks. Keemilisi reaktsioone oskuslikult ära kasutades moodustas Burri lõuenditele krakelüüre, mida reklaamiti Guggenheimis uhkelt kui kunstiajaloo sügavamaid. Nukravõitu efektini, mille saavutamine võtab õlimaalidel aega pikki aastaid, jõudis Burri taotluslikult mõne tunni või päevaga. Ajahambale jalgu jäämine ei olnud tema jaoks tabuks, sest aega saab kunstis manipuleerida. Just nii, nagu tegi Andrea Pirlo jalgpalliväljakul.
"Pirlo näeb väljakul silmapilkselt sööduvõimalust, mida teised mängijad võivad otsida terve eluaja," iseloomustas mehe endine juhendaja Carlo Ancelotti kaasmaalast. Ma keeldun uskumast, et Pirlo mõte töötas nii kiiresti, kui on kinnitanud lisaks Ancelottile tema endised meeskonnakaaslased eesotsas Gattuso, Baggio ja Buffoniga. Palju tõenäolisem on see, et koos Xaviga leidis Pirlo võimaluse aega oma äranägemise järgi edasi ja tagasi keerata ning mehed jätsid selle inimkonna kaitsmise eesmärgil enda teada. Tsenderdus ei maandunudki täpselt ründaja jalal? Ma proovin uuesti! Meiesuguste surelike silmis on kõik loomulikult sujuv kui kellavärk.
On keeruline esile tõsta tema säravamaid esitusi, sest ajakoolutajana ei ole Pirlo mitte hetk, vaid konstant – kui sa oled näinud ühte tema mängu, oleksid sa justkui näinud neid kõiki, sest ta ei valmista iial pettumust. Mõned asjad põlevad siiski eredama leegiga. Esimene puude kasti joonel, kümmekond sammu ääre suunas, pilk paremale, aga sööt vasakule, Fabio Grosso, Alessandro del Piero, Andiamo a Berlino – Itaalia jalgpallifännide kollektiivne mälu ei unusta seda poolfinaali iial. Kui 2006. aasta MM-il oleks auhindu jagatud õiglaselt, oleks Andrea Pirlo olnud turniiri parim mängija ja see on fakt.
Pirlo elulooraamat "Mõtlen, järelikult mängin" on suuresti tänu vabad käed saanud Alessandro Alciatole täis lüürilisi mõttelende ja väljendusrikkaid meenutusi. Lõik MM-finaali penaltiseeriast on ehk üks meeldejäävamaid. "Ma hingasin sügavalt sisse. See hingetõmme kuulus minule, kuid ka töölisele, kellel on kuu lõpus raskusi ots-otsaga kokku tulemisega, rikkale sitapeast ärimehele, õpetajale, õpilasele, välisitaallastele, kes ei jätnud meid turniiri jooksul kordagi, heal järjel Milano sinjoorale, tänavanurgal seisvale prostituudile. Sellel hetkel olin nad kõik. Te ei pruugi mind uskuda, aga sellel hetkel mõistsin, milline hindamatu privileeg on olla itaallane."
AC Milani fännidel võivad Pirlost olla kahetised tunded, aga keegi ei saa küsimärgi jaoks seada tema panust koondisesse, mille Pirlo kolmes matšis parimaks valituna maailmameistriks aitas. "Ma ei tunne pingeid," tõdes Pirlo oma raamatus. "2006. aasta 9. juuli pärastlõuna veetsin ma Berliinis magades ja PlayStationil mängides. Õhtul läksin ja võitsin MM-tiitli."
Ajastul, mil särke müüvad kõige tehnilisemad, kõige kiiremad, kõige valjemad, oli Pirlo mees, kes mängis peaga. Pingetaluvus käib sinna alla, nagu ka paralleelitu positsioonivalik ja võime kõikjale jõuda, vaatamata sellele, et ta oli väljakul pea alati üks kõige aeglasema kiirendusega meestest. Pirlo on ka ise tunnistanud, et pallita trennid tekitasid temas vastikust ning jooksmine ei olnud kunagi tema meelistegevuseks. Rääkimata sellest, et ta polnud ka suurem asi kaitsja.
Seda enam tundub hoomamatum, et kui Brescia peatreener Carlo Mazzone nihutas toona ründajate taga mänginud Pirlo Roberto Baggio tõttu tagumise pooliku rolli, suutis mees selle aastate jooksul muuta niivõrd ainulaadseks ja mängu kontrollida näiliselt talle täiesti sobimatult positsioonilt. Itaalias tuntakse Pirlo rolli nimega regista ehk režissöör, mis on tabav ametinimetus mehele, kes võis väljakul toimuva mõne puutega täielikult ümber korraldada.
Aeg on Pirlole viimaks järele jõudnud, sest täielikult ei suuda selle liikumist peatada ka Pirlo ise. "Ma ei saa treenida nii nagu tahaksin, sest minu keha tabavad pidevalt mingid probleemid," tunnistas ta oktoobris. "Minu vanuses – aitab sellest. Ma hakkan lihtsalt millegi muuga tegelema." Lihtsalt nii. Kortsud tema näos pole kaugeltki nii sügavad kui Burri krakelüürid, sest sarnaselt teisele Itaalia maestrole on ta suutnud aja möödumist vormida, nii nagu platsil, nõnda ka sealt väljaspool. Mis ootab Pirlot nüüd? Ei tule üllatusena, et tal on kodumaal viinamarjaistandus, kus villitakse aastas ligi 20 000 pudelit veini. Aga võib-olla hakkab ta treeneriks. Kindel on see, et Itaalia jalgpallile on ta jätnud erakordselt suure jälje, mille tähtsusest annavad tunnistust Gianluigi Buffoni sõnad: "Kui ma nägin teda mängimas, taipasin, et jumal peab olemas olema."
