Anthony Gordon, 80 miljonit eurot - tehtud. Julian Alvarez, 100 miljonit eurot - teoksil. Marc Cucurella, ehkki Chelsea küsib samuti omajagu raha - miks ka mitte. Bernardo Silva, tasuta küll, aga korraliku palgasooviga - räägitav. Kuidas Barcelona endale kõiki neid mängijaid lubada saab?

Pole mingi saladus, et Kataloonia au ja uhkuse rahaasjad on viimastel aastatel olnud väga keerulised. Koguni viie viimase üleminekuakna jooksul on neil olnud suuri probleeme uute mängijate registreerimisega, kuna alatasa kiputakse palgalage ületama. Värskeimate andmete kohaselt on Barcelonal ühtekokku võlgu 1,45 miljardi euro ringis. Tegu on kogu maailma lõikes suurima võlakoormaga, mida üks jalgpalliklubi kannab.

Ometigi maksti Gordoni eest Newcastle Unitedile silmagi pilgutamata hiigelsumma. Atletico Madrid naeris küll Alvarezi eest tehtud saja-miljoni-ostusoovi avalikult välja, pakkudes sotsiaalmeedia kaudu omalt poolt Lamine Yamali eest nelja piletit Bad Bunny kontserdile, ABC aastatellimust ja pakki päevalilleseemneid, ent ikkagi. Barcelona ju nalja ei teinud ja oli valmis Argentina ründaja eest sellist summat maksma.

Manchester Cityga hüvasti jätva Bernardo Silva saaks kätte tasuta, ent mõistagi soovib portugallane staatusele vastavat palganumbrit. Sama kehtib Marc Cucurella kohta, kellest Chelsea on valmis sobiva hinna eest loobuma. Ja ega ju Gordon-Alvarez ka kopikate eest mängima hakka. Tagatipuks on endiselt laual ka korraliku hooaja teinud Marcus Rashfordi väljaostmine Manchester Unitedilt.

A culer spotting another culer 🫵 pic.twitter.com/jf3ykqsIj7 — FC Barcelona (@FCBarcelona) May 30, 2026

Ja ikkagi - kuidas Barcelona seda kõike endale lubada saab?

President Joan Laportat ja tema kaaskonda tuleb selles plaanis kiita, et nad on viimastel aastatel leiutanud väga loomingulisi viise, kuidas La Liga palgapiirangutega toime tulla. Mängijad on soostunud palgakärbetega, klubijuhid on kasutanud pangagarantiide saamiseks isiklikke tagatisi ning tagatipuks müüdi tulevasi varasid, et leida vahendeid, mida saaks kasutada nüüd ja praegu.

Kõik ei ole läinud sujuvalt, sest näiteks 2024. aasta suvel pidi 60 miljoni eest ostetud Dani Olmo kahte esimest La Liga mängu kõrvalt vaatama - klubi ei suutnud teda õigeks ajaks registreerida. Mullu suvel aeti pikalt taga Nico Williamsit, kes otsustas aga viimasel hetkel siiski Athletic Bilbaosse jääda. Üheks oluliseks põhjuseks oli just hirm, et teda võib Barcelonas tabada Olmo saatus ehk tribüünile jäämine.

Rahakott paisub

Barcelona sissetulekud on viimastel aastatel liikunud selges tõusujoones, kirjutab The Athletic klubi ostuvõimekust lahkavas põhjalikus ülevaates. Üheks põhjuseks on kasvanud fännikauba müük, aga peamiseks mõistagi Camp Noule naasmine. Kodustaadioni põhjalik remont küll venis ja esimesed mängud peeti seal alles novembris, seejuures on praegugi lubatud staadionile lasta "vaid" 60 000 pealtvaatajat. Kui tööd lõpuks päriselt lõppevad, kasvab see number igal mängul ligi 100 000 inimeseni.

Hooajal 2024-25 teenis Kataloonia klubi 985 miljonit eurot. Tõus oli eelnenud finantsaastaga võrreldes koguni 29-protsendiline. Äsja lõppenud hooaja ametlikud näitajad pole veel avalikud, aga oktoobris hindas klubi, et sissetulekud võiksid kasvada 1,075 miljardi euroni. Analüütikuid koondav Football Benchmark avaldas hiljuti raporti, milles hinnati Barcelonat koduse rivaali Real Madridi järel Euroopa jalgpallis väärtuse poolest teiseks klubiks.

Football Benchmark has published the latest edition of “Football Clubs’ Valuation: The European Elite”, our annual report analysing the Enterprise Value (EV) of Europe’s leading football clubs.

A thread with some of the key findings 👇 pic.twitter.com/7xXoqWLLlj — Football Benchmark (@Football_BM) May 28, 2026

Kui Barcelona peaks kätte saama ka Alvarezi ning maksma tema eest tõepoolest 100 miljoni euro kanti jääva summa, tähendab see, et koos Gordoni eest välja käiduga oleks juba tegu suurima ostuaknaga pärast 2022. aasta suve. Siis toodi 160 miljoni euro eest meeskonda Robert Lewandowski, Jules Kounde ja Raphinha. Samas pidi klubi tollal loovutama ostude rahastamiseks 400 miljoni euro eest 25 protsenti tulevastest La Liga teleõigustest.

Oluline on mõista, et jalgpalliklubid ei käi suuri ostusummasid pea kunagi välja ühekorraga. Kui võtta arvesse ka mängija väärtuse muutumine, mida neis arvestustes nimetatakse amortisatsiooniks, võiks viieaastase lepingu sõlminud Gordon hinnanguliselt minna Barcelonale aastas maksma umbes 25 miljonit eurot. Alvarezi puhul võiks see summa olla aastas umbes 40 miljonit eurot. Ning sel hooajal kahe mehe eest 65 miljoni euro väljakäimine tundub eelpool toodud sissetulekute juures juba märksa loogilisem.

Lisaks vabaneb Barcelona palgafondist tänavu märkimisväärselt raha. Näiteks ainuüksi Lewandowski, kes lahkub küll üleminekutasuta, teenis lõppenud hooajal koos boonustega hinnanguliselt 26 miljonit eurot. Tegu oli meeskonna kõrgeima sissetulekuga. Poolakale järgnes palgatabelis Frenkie de Jong, kelle palgamakseid on klubi seejuures kahe hooaja vahel kuuldavasti restruktureerinud.

🚨| 💣 The idea that Barcelona cannot afford both Anthony Gordon and Julián Álvarez is being repeated everywhere.

But when you look at the actual annual costs rather than the headline transfer fees, the picture becomes very different. 🔵🔴

The key point many people miss is that… pic.twitter.com/uAT7NOra6O — Barca Xtra (@Barcaxtr) June 3, 2026

Tabeli kuuendal real on umbes 20-miljoni eurose sissetulekuga väravavaht Marc-Andre ter Stegen, kellel Barcelonas tulevikku ei nähta ja kes ilmselt samuti suvel lahkub. Just raamatupidamislikud nipid võivad olla peamine põhjus, miks osteti Gordon, aga ei ole seni muudetud püsivaks Rashfordi laenu. Veidral kombel võib Gordoni eest mitu korda suurema summa väljakäimine olla klubile hoopis kasulikum, sest selle saab raamatupidamises ära jaotada viie aasta peale. Rashfordi laenulepingu püsivaks muutmise eest tahaks Manchester United aga 30 miljonit eurot ilmselt kiiremini kätte saada.

Samuti on Barcelonast lahkumas Andreas Christensen ja Ansu Fati. Vigastustega hädas olnud taanlase ning Monacosse laenatuna ajuti lõpuks taas kunagiste päevade sära ilmutanud Fati minek säästaks klubile jälle ühtekokku mõnikümmend miljonit eurot palgaraha.

Tulevik võib olla keerulisem

Tänavust kulutamist võib võtta isegi kui nutikat lüket. La Liga kalkuleerib iga klubi palgafondi vastavalt nende sissetulekutele. Barcelona omad kasvavad, seega kerkib ka palgafondi lagi. Ent kui uuel hooajal peaksid sissetulekud olema väiksemad, väheneb ka palgafond. Siin mängib taas rolli Camp Nou. Järgmise aasta suvel plaanib klubi hakata paigaldama staadionile uut katust, mis tähendab, et tõenäoliselt tuleb mõneks ajaks kolida uuesti linna teises otsas asuvale Olümpiastaadionile. See mahutab aga "vaid" 56 000 pealtvaatajat - tulud kukuvad jälle.

Kui palgafond lõhki läheb, võib La Liga piirata klubi võimalusi uute mängijate registreerimiseks ja olemasolevatega lepingute pikendamiseks. Kui aga mängija on juba kord klubi nimekirja registreeritud, ei mõjuta palgapiirangud enam tema staatust. Muidugi võib taas juhtuda, et Barcelona tuleb tähtmängijate jutule sooviga nende palku ajutiselt kärpida - nii juhtus 2021. aastal, kui legendid nagu Gerard Pique ja Sergio Busquets soostusid kärpega, et klubi saaks registreerida värsked ostud Memphis Depay ja Sergio Agüero.

Enamik klubisid on sellises olukorras läinud "kergemat" teed ja mõne tähtmängija lihtsalt suure raha eest maha müünud. Laporta käe all on Barcelona otsustanud probleemi lahendada teistmoodi, leides loomingulisi ja kohati ka vastuolulisi võimalusi raha teenimiseks. Kurikuulsaks on saanud "finantshoovad", mida rakendati esimest korda 2022. aastal. Siis müüs klubi esmalt maha tulevased teletulud. Aasta hiljem läks kaubaks osalus klubile kuuluvas meediaettevõttes Barca Studios. Toona hinnati selle väärtuseks miljard eurot, praegu märgatavalt vähem. Ent saadud rahaga õnnestus Barcelonal lisada meeskonda poolkaitsja Ilkay Gündogan.

.@ferrancorreas: "Dani Olmo deserves his success.

He lowered his salary to help Barça, lived through two registration messes and still never looked for the exit door.

That kind of loyalty matters.

Now he gets his contract improvement, Flick trusts him, and he goes into the… pic.twitter.com/7PnVj9aKKc — Barça Universal (@BarcaUniversal) June 1, 2026

Möödus veel aasta ning Olmo registreeriti lõpuks vaid "tänu" sellele, et Christensen sai tõsise vigastuse. Hooaja teiseks pooleks tahtis klubi teenida raha sellega, et müüa maha Camp Nou tulevastelt VIP-loožidelt laekuva tulu. Kuna nimetatud loože ei olnud selleks hetkeks veel ehitatudki, pani La Liga "kavalusele" käe ette. Lõpuks pääses Olmo mängima alles pärast Hispaania valitsuse sekkumist ja La Liga soostumist, et VIP-loožide eest saadav tasu võimaldab klubil palgalage tõsta.

Ka mullu tuli Barcelonal olla loominguline. Väravavaht Joan Garcia pääses nimekirja, sest toonane kapten ter Stegen läks seljaoperatsioonile. Seejuures tõusis sakslase lõikusest hetkeks ka korralik tüli, sest ta keeldus oma meditsiinilisi andmeid La Ligaga jagamast ning seetõttu ei soostunud ka liiga Barcelonale uue mängija lisamiseks luba andma, väites, et neil pole võimalik teada, kui kauaks sakslane platsilt eemale jääb. Lõpuks aeti paberid siiski korda ja Garcia sai väljakule astuda. Rashfordi laen kiideti aga heaks tänu klubijuhtide antud isiklikule garantiile. Talvel oli taas õnnetu Christensen see, kelle järjekordne vigastus lubas meeskonnaga liituda Joao Cancelol.

Ühes tabelis alles 20. kohal

Ning tegelikult on Barcelona juba mitu aastat turul targalt majandanud, seda eriti teiste Euroopa tippklubidega võrreldes. The Athletic sättis tippliigade rikkaimad klubid pingeritta selle järgi, kui palju praeguste koosseisude soetamine on neile maksma läinud. Esikohal on näiteks Chelsea, kellel on praeguse meeskonna kokkupaneku peale kulunud tervelt 1,763 miljardit eurot.

Järgnevad Manchester City ja Manchester United, esikümnesse mahuvad veel Arsenal, Real Madrid, Liverpool, PSG, Tottenham, Newcastle ja Juventus. Barcelona on selles tabelis 458 miljoni euroga alles 20. kohal, tagapool mitte ainult Müncheni Bayernist, Leipzigist, Napolist, Leverkusenist ja Milanist, aga ka Aston Villast, West Hamist, Brighton & Hove Albionist ja Bournemouthist!

Kui 2022. aasta suvel käidi Lewandowski, Kounde, Raphinha ja Pablo Torre eest välja märkimisväärsed summad, siis samal ajal toodi klubisse tasuta ka Franck Kessie, Hector Bellerin, Marcos Alonso ja Christensen. Järgmisel suvel oli suurim ostusumma Vitor Roque eest makstud 30 miljonit eurot. Aasta hiljem toodi 60 miljonit eest Olmo ning mullu tehti esindusmeeskonda vaid üks ost, kui Garcia eest maksti Espanyolile 25 miljonit eurot.

Eelmine suvi on hea näide sellest, et väikeste summade eest müüdud neli noormängijat viisid klubi üleminekuaknas isegi kergesse plussi. Pau Victor liitus Bragaga, Dro Fernandez kolis PSG-sse, Alex Valle läks Comosse ja Torre siirdus edasi Mallorca ridadesse. Ühtekokku tõid need neli müüki klubile 31 miljonit eurot.

Häid mängijaid mõistagi päris tasuta kätte ei saa ning seega panustati tänavu liigatiitli toonud meeskonda komplekteerides palkadele. Rashfordist oli eespool juba juttu ning ka Al-Hilalist tagasi Euroopasse meelitatud Cancelo pistis poole hooaja eest taskusse kümmekond miljonit eurot. Klubi palgafond ongi jätkuvalt Euroopa suurimate hulgas, sest UEFA andmetel maksid Barcelona 510 miljonist eurost rohkem lõppenud hooajal mängijatele vaid PSG ja Manchester City. Lamine Yamali uus leping, mis võib talle kõigi klauslite täitumise korral aastas tuua kuni 40 miljonit eurot, ei tee uueks hooajaks seisu kindlasti lihtsamaks.

Kõik pole siiski päris pilvitu. Novembris kirjutas The Athletic, et Barcelona oli tol hetkel endiselt mitme varasema ostu eest teistele klubidele kõvasti võlgu. See kehtis nii Raphinha (42,3 miljonit eurot), Olmo (33,7 miljonit eurot), Kounde (25 miljonit eurot), Vitor Roque (17,2 miljonit eurot), Ferran Torrese (13,8 miljonit eurot) kui ka Lewandowski (11,3 miljonit eurot) kohta. Hooajal 2024-25 pidi klubi tasuma ostude eest üle 100 miljoni euro.

Ometigi võib Barcelona raamatupidamisosakonda kiita, sest keerulistest oludest on võetud maksimum. Staadioniremondiga kaasnenud tulude langust on kompenseeritud nutikate turutõmmetega ning ehkki mõni nipp on aastate jooksul tekitanud küsimuse, kas selle eest ei tule äkki tulevikus ränka hinda maksta, püsitakse praegu kenasti vee peal. Kuniks klubi suudab olla sportlikult edukas, ei näi rahavood lakkavat.