A. LE COQ PREMIUM LIIGA
MEESTE KOONDIS
NAISTE KOONDIS
EESTLASED VÕÕRSIL
SOCCERNET
Eelmise hooaja järel lõpetas 106-kordne internatsionaal ja kuuekordne Eesti meister Aleksandr Dmitrijev (36) oma mängijakarjääri, mis väärib lähemalt meenutamist.
Oma esimese Eesti karika võitis Dmitrijev 2002. aastal Tallinna Levadiaga, kes oli tol ajal Maardu Levadia reservmeeskonnaks. Võitjad alistasid veerandfinaalis Tallinna Flora ja poolfinaalis Narva Transi ning kohtusid finaalis ei kellegi muu kui Maardu Levadiaga. Seisuga 2:0 lõppenud esikohamängus tegi Dmitrijev kaasa kõik 90 minutit ja teenis kollase kaardi.
"Mäletan, et Maardu Levadia oli kindel, et nad võidavad. Nende mängijad rääkisid palju isegi sellest, mis plaanid on neil võidupreemiatega. Meil oli palju noorem meeskond, nende mängijad olid suurte kogemustega. Üllatuslikult võitsime meie. Andsime endast parima, mäng oli hea ja Ruslan Jagudin lõi kaks väravat. Nad võib-olla alahindasid meid ega võtnud asja finaalivääriliselt," meenutas Dmitrijev Soccernet.ee-le.
"Ma arvan, et president [Viktor] Levada polnud meie võiduga arvestanud. See oli ootamatu kõigile. Pärast seda mängisime esmakordselt eurosarjas."
Tänu karikavõidule pääsesid Dmitrijev ja Tallinna Levadia UEFA Cupi eelringi, kus kaotasid Tel Avivi Maccabile mõlemad mängud 0:2. Maardu Levadiale jäi vaid Intertoto karikasarja pilet.
Twente vastu oli palju õnne
2003. aastal edutati Dmitrijev klubi esindusmeeskonda, aga tema esimesel hooajal jäi Levadia meistriliigas kolmandaks, kaotades Tallinna Florale koguni 27 punktiga ja Tallinna TVMK-le 16 punktiga.
"Tol aastal tuli meile Itaaliast uus treener [Franco] Pancheri. Pärast mõnda kuud ta vallandati ja asemele tuli Tarmo Rüütli, aga selleks ajaks olime juba nii palju punkte kaotanud, et liidreid oli raske kätte saada. Hooaja lõpus hakkasime hästi mängima ja hea lõpp valmistas meid ette järgmiste aastate tiitlivõitudeks," märkis Dmitrijev.
Järgmise nelja hooaja jooksul võitis ta oma kolm esimest Eesti meistritiitlit (2004, 2006, 2007). "Meil olid sellel ajal meeskonnas väga head ja motiveeritud jalgpallurid. Valitses sobiv balanss kogenud ja noorte mängijate vahel. Seepärast võitsimegi kolm tiitlit," selgitas poolkaitsja.
Rüütli juhendatav Levadia näitas tol perioodil ka eurosarjades Eesti klubide kohta väga head minekut. 2004. aastal alistati Dublini Bohemian (Iirimaa) kahe mängu kokkuvõttes 3:1. Teises eelringis oli Levadia ülilähedal Bodö/Glimti (Norra) seljatamisele, kuid kordusmängu 90+3. minutil lõid norrakad värava, mis viis kohtumise lisaajale ja penaltitele. Penaltiseerias oli Dmitrijev oma meeskonna neljas lööja ning ei vääratanud. Paraku oli pika seeria ainsaks eksijaks Marius Dovydenas, mistõttu Levadia kaotas selle 7:8.
"Tavaliselt ma ei käi penaltit löömas, aga treener Tarmo Rüütli nimetas need, kes lähevad. Mul ei olnud mingit põhjust, miks mitte minna. Kõik, kes olid nimetatud, lõid. Penaltid on loterii, kus isegi suured mängijad võivad mööda lüüa, ja tol päeval me kahjuks kaotasime," sõnas Dmitrijev, kes enam oma lööki täpselt ei mäleta.
Kaks aastat hiljem läks Levadial kahest eelringist läbimurdmine korda, kuna sai jagu Valkeakoski Hakast (Soome) ja Enschede Twentest (Holland), enne kui Newcastle United (Inglismaa) lõpuks eestlaste teekonna peatas.
"Twentega oli võib-olla isegi raskem mängida kui Newcastle'iga, aga meil oli väga palju õnne. Võõrsil tegime avamängus 1:1 viigi, kuid veel raskem oli kodus. Jäime nii suure surve alla, Twentel oli nii palju võimalusi! Olid postilöögid ja meie väravavaht [Artur] Kotenko päästis meid palju. [Konstantin] Nahk lõi karistuslöögist meie jaoks väga vajaliku värava ja suur meeskonnatöö aitas meil järgmisesse ringi pääseda," rääkis Dmitrijev.
Piast eelistas hispaanlasi
Pärast edukat Levadia-perioodi mängis Dmitrijev kolm aastat Norras Hönefossis - kaks hooaega esiliigas ja ühe kõrgliigas. Hönefossi-perioodi viimasteks kohtumisteks jäid kaks kõrgliiga üleminekumängu Fredrikstadi vastu, mis kaotati 1:4 ja 0:4, kusjuures mõlemas matšis lõi Fredrikstadi eest värava Raio Piiroja.
Dmitrijevi sõnul pole tal Piirojaga need üleminekumängud hiljem jutuks tulnud. "Oli näha, et neil on kvaliteetne meeskond, nad olid kaks aastat varem kõrgliigas teise koha saanud. Nende vastu oli raske mängida ja Piiroja lõi tõepoolest meile väravaid."
Seejärel kuulus Dmitrijev Jekaterinburgi Urali (Venemaa), Hrodna Nemani (Valgevene) ja FK Gomeli (Valgevene) ridadesse. Küsimusele, millist oma välisklubi ta kõige tugevamaks peab, vastas keskväljamees: "Ma arvan, et tugevaim oli Ural. See meeskond plaanis Venemaa esiliigast meistriliigasse tõusta. Tol aastal plaan ei õnnestunud, aga järgneval aastal nad tõusid ja on siiamaani kõrgliigas. Seal oli suur konkurents, võitlesime keskel kuuekesi kahe koha pärast, iga trenn oli meil väike sõda!"
Testimisel on Dmitrijev käinud veel mitmetes välisklubides, sealhulgas 2015. aastal Gliwice Piastis, kuhu kuulub Konstantin Vassiljev, keda klubi enam oma esindusmeeskonnas näha ei soovi. "Seal olin ma kaks nädalat ja mängisin mitu sõprusmängu. Direktor tahtis mind ja ütles, et ma natukene ootaksin, aga lõpuks läksid asjad nii, et Hispaania treener eelistas Hispaania mängijaid," meenutas Dmitrijev.
2013. aastal naasis ta välismaalt Levadiasse. Kas ta oli siis juba unustanud aasta 2008, mil ta enne Hönefossi siirdumist esindusmeeskonnast külmutati, kuna polnud nõus Levadiaga lepingut pikendama? "Ei olnud unustanud, mäletasin kõike, aga mulle teatati, et need olid vanad asjad ja kõik on muutunud. Inimesed muutuvad ja lõppude lõpuks miks mitte tagasi tulla," ütles Dmitrijev.
Marko Kristali käe all tuli ta Levadiaga veel kaks korda Eesti meistriks. Oma viimase, kuuenda meistritiitli võitis ta 2016. aastal Tallinna Infoneti ridades. "Kõik kuus on muidugi tähtsad. Esimesed olid mõistagi väga olulised ja Infonetiga võidetud tiitel oli ka klubi jaoks ajalooline," lausus Dmitrijev.
Lahkumismängu ajaks paksuks ei lähe
A-koondise debüüdi tegi Dmitrijev 1:0 võidumängus Moldova vastu oma 22. sünnipäeval. See fakt tuli talle Soccernetilt kuuldes üllatusena. "See oli minu sünnipäeval, tõsiselt? Ma isegi ei mäletanud seda. Võib-olla olid koondises mängimisest nii suured emotsioonid, et unustasin oma sünnipäeva!" naeris Dmitrijev.
Tema teine koondisemäng tuli poolteist aastat hiljem, septembris 2005, kui MM-valikturniiri raames alistati Läti 2:1. "Muidugi ootasin seda kutset. Noortel jalgpalluritel on vaja lihtsalt kannatust, tuleb teha tööd ja oodata ning kui võimalus tuleb, siis see ära kasutada."
Dmitrijev realiseeris oma võimaluse suurepäraselt, sest sai alates Läti-mängust koondise asendamatuks lüliks, käies väljakul 39 järjestikuses maavõistluses. Eugen Einmanni ammune rekord jäi vaid kuue kohtumise kaugusele.
Kokkuvõttes on Dmitrijevi arvel praeguseks 106 koondisemängu, kuid null tabamust. Küsimusele, kas tiimikaaslased tema väravate arvu üle ka nalja on heitnud, vastas ta: "Varem visati nalja. Muidugi võiksin ju minimaalselt ühe värava lüüa, aga lihtsalt selliseid, nagu näiteks penaltist, ma lüüa ei taha. Mis teha, keskväljakul on töö teistsugune, ma ei ole nii palju kasti juures. Kunagi olin väravale lähedal, olid postid-latid, aga ei õnnestunud."
Viimane, 107. maavõistlus ehk viimane võimalus skoorida on Dmitrijevil lahkumismängu näol veel ees. 2019. aastal seda aga ei tule, sest Eesti peab tänavu sõpruskohtumisi vaid võõrsil.
"Oleksin tahtnud muidugi lahkumismängu sellesse aastasse, aga saan täiesti aru, kui sellist võimalust ei ole, ma võin oodata. Mingit jooksmist teen enda jaoks nagunii ja arvan, et ma järgmiseks aastaks liiga paksuks ei lähe," naeris 106-kordne internatsionaal.
Tuleb karjääriga rahul olla
2010. aasta novembris pani Postimees ühe artikli pealkirjas Dmitrijevile hüüdnimeks Lasnamäe Makelele. Dmitrijevi sõnul see hüüdnimi teda saatma pole jäänud: "Ma tookord lugesin seda, aga hiljem pole mitte keegi sellest rääkinud."
Kuidas ta kokkuvõttes oma mängijakarjääriga rahule jäi? "Alati võib öelda, et võiks parem olla, aga oli, mis oli. Tuleb sellega rahul olla."
Parimat kaasmängijat, kes tal karjääri jooksul oli, ei osanud Dmitrijev nimetada. Parimaks treeneriks peab ta Rüütlit, kellega võitis Levadias kolm esimest meistritiitlit ja jõudis koondises EM-valiksarja play-off'i.
Aleksandr Dmitrijev
Sünniaeg: 18.02.1982 (Tallinn)
Pikkus: 176 cm
Klubid: Tallinna Jalgpallikool, Tallinna TVMK, HÜJK Emmaste, FC Levadia, M.C. Tallinn, Hönefoss (Norra), Jekaterinburgi Ural (Venemaa), Hrodna Neman (Valgevene), Gomel (Valgevene), Tallinna Infonet, Tallinna Flora
Saavutused: kuus Eesti meistritiitlit (2004, 2006, 2007, 2013, 2014, 2016), neli Eesti karikat (2002, 2004, 2007, 2017), Eesti superkarikas (2017)
Mängud/väravad Eesti meistriliigas: 294/11
Mängud/väravad A-koondises: 106/0
Mängud/väravad U21 koondises: 7/0
Debüüt A-koondises: 18.02.2004 vs Moldova
Debüüt U21 koondises: 01.04.2003 vs Bulgaaria
Loe Soccernet.ee kokkuvõtteid Premium liiga hooajast 2024!
Soccernet.ee taskuhääling "Pikk ette (ja ise järele)" nii helis kui ka pildis!
Soccernet.ee pikemad intervjuud, reportaažid, persoonilood, arvamused ...
Nelja-aastase pausi järel naaseb naiste saali Meistriliiga, kõikidel soovijatel ei lubata osaleda
Soccernet.ee selle nädala otseülekanded:
Loe Soccernet.ee värskemaid eksklusiivlugusid:
Soccernet.ee heidab koostöös RefPaliga pilgu kohtunikemaailma. Mis on õige, mis on vale ja miks?