Liigsete riskide võtmisest hoidunud Eesti koondis jäi Rahvuste liiga sõelmängus Küprosega hilisest võiduväravast ülinapi suluseisu tõttu ilma ning pidi leppima 0:0 viigiga. Kuigi pearõhk oli oma värava puhtana hoidmisel ja ründemäng vajus seetõttu kohati vaeslapse rolli, kerkis Soccernet.ee hinnangul kaitsvama rolliga mängijate ees kohtumise parimaks siiski Eesti keskväljamootor Mattias Käit.

Eesti sai palli väravasse juba kümnendal minutil, kui Rauno Sappinen pikendas Konstantin Vassiljevi karistuslöögi tagapostis luuranud Käidi pea peale. Palli terava nurga alt võrku saatnud Käit oli aga suluseisus ja VAR tühistas tabamuse. Avapoolaja teine pool kuulus pigem Küprosele ja korra kolistas Fotios Papoulis ka põiklatti, ent pausile mindi 0:0 seisul.

Teisel poolajal muutus Eesti ründemäng aktiivsemaks, healt kohalt löögile mängitud Henri Anier tulistas napilt üle. Korraks ehmatas Matvei Igoneni teises väljakuotsas Nicholas Ioannou, ent tema löök maandus eestlaste õnneks küljevõrgus.

85. minutil näis, et Eesti on teenituna tundunud värava lõpuks kätte saanud - Käit, Henrik Ojamaa, Sergei Zenjov ja Konstantin Vassiljev viisid kiirete söötudega palli värava ette Sappinenile, kes täpse löögi võrku saatis. Ent VAR uuris olukorda tükk aega ning jättis ülinapi suluseisu tõttu tabamuse lugemata.

Nii otsustab C-divsjoni püsimajäämise või D-divisjoni langemise kordusmäng, mis peetakse teisipäeva õhtul kell 19.00 Küprosel, Larnacas.

Soccernet.ee toimetuse hinded:

Matvei Igonen – 6. Tööd ei olnud palju, aga mida oli vaja teha, selle tegi ära, näiteks paar kevadiselt künkliku väljaku tõttu potentsiaalselt üsna ebamugavat pallipüüdmist. Nullimäng on nullimäng ja Igoneni olek väljakul sisendas kindlust.

Joonas Tamm – 7. Midagi väga erilist justkui ei teinud, aga samas mängis kindlalt. On juba ammu kinnistanud endale kõva töömehe maine, aga seekord oli lisaks eriti avapoolajal näha ka teatud lustlikkust, kui äärelt paar korda rünnakut toetama tõusis.

Ragnar Klavan – 7. Küsimus, kas-kuidas kogenud mehel paariaastase pausi järel koondisesse sulandumine läheb, sai väga ammendava vastuse. Klavani klass püsib endiselt kõrge, eriti jalaga mängus. Võitis suuresti tänu mängulugemisele palju duelle ja on kaitseliini juhendajana koondisele jätkuvalt asendamatu.

Karol Mets – 7. Suuresti sama jutt nagu Tamme ja Klavani puhul. Eesti kolmemeheline kaitsemüür oli võimas, agressiivne, liikuv ja enesekindel, sealt läbi ei tuldudki. Korra lasi end vastasel üle joosta, aga kui see on 90 minuti lõikes ainus silmatorkav miinusmärgiga sündmus, tegi kaitsja järelikult väga hea mängu.

Maksim Paskotši – 6. Kohati oli oma lahendustega meeldivalt julge, siis jällegi natuke liiga uljas. Aga tegijal juhtub ning kindlasti ei tohi unustada, millisel tasemel ta praegu igapäevaselt mängib. Kõrge kvaliteediga ja samas agressiivne Inglismaa kool paistis siiski mitmel puhul välja. Tasub arvesse võtta ka seda, et tegutses päris palju sisuliselt äärepoolkaitsjana, mis ei ole tema jaoks loomulik positsioon – koondisemängudes pole ta tavaliselt nii ründavas rollis olnud.

Henrik Ojamaa – 6. Esimesel poolajal käis Eesti ründemäng väga vähe tema ääre kaudu, samas ei surunud ka Küpros oma rünnakuid tema äärele. Ehk seetõttu, et Ojamaa distsiplineeritus kaitsefaasis oli algusest peale silmatorkavalt hea? Ründefaasis muutus teisel poolajal silmapaistvamaks, patustas küll ka mõne kehvema puutega, ent näiteks suluseisu tõttu lugemata jäetud väravas mängis ta olulist rolli. Meeskondlikult hea panus, aga tahtnuks siiski näha temalt veel lennukamat esitust, mis lubanuks rohkem oma trumpidele keskenduda.

Vladislav Kreida – 7. Klubisärgis pole saanud ammu võistlusmänge pidada ja soojenemine võttis aega. Ent tõestamine, et tal ei kulu mootori töölesaamiseks kuigi kaua, on juba justkui tema firmamärk. Ning kui see mootor siis müdisema hakkab ... Võitis järjest olulisi duelle, jõudis väljakul igale poole ja nautis ilmselgelt mängu. Julgus palliga mängus aina kasvab, ilma pallita võttis järjepidevalt ka uljaid riske, aga need tasusid ära.

Eesti parim Mattias Käit – 7. Sirgjooneline mängujoonis jättis ta esimesel poolajal kohati pisut pealtvaataja rolli ja kaitsefaasis tuli ette paar hilinemist. Ent kui Käit palli sai, ja seda juhtus teisel poolajal aina rohkem, võimaldasid kõrge töövõime, kiirus ja tehnilisus tal särada. Ka Eestilt VAR-iga võetud värava olukorra algatas just Käit, võideldes tagasi näiliselt juba vastastele kaotatud palli. Pidev mänguaeg klubis on ilmselgelt kasvatanud enesekindlust ja hinne võiks olla isegi pügala võrra kõrgem, kui Käit poleks varasemate esitustega enda latti juba sedavõrd kõrgele tõstnud.

Konstantin Vassiljev – 6. Kiirust enam eriti pole. Tarkust on seevastu aina enam. Avapoolaja kaks parimat võimalust tulid tema antud standardolukordadest ja kui teisel poolajal Eesti rünnakul midagi ohtlikku sündis, oli Kostja selles alati moel või teisel osaline. Stabiilsust siiski nappis, sest suurepäraste diagonaalide, püstsöötude ja kehapetete vahele mahtus ka päris mitmeid eksimusi. Roll kaptenina Kreida-Käidi juhedamisel või Paskotši utsitamisel on samas endiselt kuldaväärt.

Rauno Sappinen – 7. Klubis pole asjad ideaalsed, aga välja see küll kuskilt ei paistnud. Oli kahevõitlustes väga tugev, suutis ees palli hoida, vastastelt vigu ja kaarte teenida, kaaslasi mängu siduda. Ning tegelikult lõi ju ka suurepärase värava, kui vaid putsad oleksid paar numbrit väiksemad olnud ... Tõestas, miks ta on praegu üks Eesti paremaid jalgpallureid – keskmine tase on lihtsalt niivõrd kõrge. Kui nüüd poolakad ka lõpuks sellest aru saaksid, mis ta õige positsioon on!

Henri Anier – 6. Võitles palju, enamjaolt hästi. Korra sai ka ilusti löögile, kahjuks tulistas napilt üle. Pigem võib vaadata kaaslaste poole, kes teda alati leida ei suutnud. Ning ehk oleks ka mõni teine kohtunik lubanud tal ka veidi jõulisemalt vastase kaitsjatega ümber käia.

Sergei Zenjov – 6. Ei teinud midagi valesti, aga viimaseks paarikümneks minutiks platsile toodud vahetusründajalt ootaks natuke suuremat panust. Võitles ja nägi vaeva, suunas mitu pikka palli edukalt edasi karistusalasse, aga olulist lisakäiku ei õnnestunud tal lõppkokkuvõttes siiski pakkuda. Samas kehtib tema puhul mõneti sama, mis Anieri kohta - koostöös kaaslastega ei õnnestunud seekord tema parimaid külgi täiel määral välja mängida.

Sander Puri – 6. Tegi seda, mida ta enamasti teeb ehk sekkus murevabalt ja oli oma rollis usaldusväärne. Treenerile kahtlemata vajalik mängija, ent sarnaselt Zenjovile jäi temalgi lisakäik toomata.