FCI Levadia väravavaht Karl-Andre Vallner valiti 2023. aasta Premium liiga parimaks väravavahiks. Auhinda ta pühapäeval Estonia kontserdisaalis vastu võtta ei saanud, sest on parajasti Sri Lankal puhkamas. Vallner salvestas tervitusvideo, kus tema selja taga toimetasid omi asju Tseiloni elevandid.

Eesti tippklubide jalgpallurite jaoks on detsembris kaugel ja soojal maal puhkamine väga tavapärane. D-vitamiinilaksu jaoks ongi sel ajal vaja sõita vähemalt Egiptusesse, aga kaugemal kutsuvad ka Dubai, Sri Lanka, Malediivid ja erinevad Kagu-Aasia riigid. Seal laetakse akud energiat täis, et siis keset külma ja pimedat talve märtsis algavaks hooajaks valmistuda.

Järgmisest sügisest hakkab kehtima UEFA jalgpallikalender, mis võib Eesti vutimeeste puhkuse sisuliselt ära jätta. Euroedu korral kestab hooaeg 19. detsembrini, enneolematu edu puhul aga suisa jaanuari teise poolde välja.

Kolmapäeval lõppenud Meistrite liiga alagrupiturniir oli viimane, mis peeti senisel kujul, kus moodustati nelikud, mis kohtusid omavahel kodus ja võõrsil. Hooajast 2024-25 lähevad kõik kolm eurosarja (ka Euroopa liiga ja Konverentsiliiga) üle Šveitsi süsteemile, kus 36 osalevat klubi (NB! Seni osales igas sarjas 32 klubi!) on samas liigatabelis.

Meistrite ja Euroopa liigas koosneb alagrupifaas edaspidi kaheksast, Konverentsiliigas endiselt kuuest kohtumisest. Aga kõik need mängud peetakse erinevate vastastega. 36 klubi jaotatakse neljaks tugevusgrupiks ja iga klubi mängib kahe iga tugevusgrupi esindajaga, ühega kodus, teisega võõrsil. Selle, kes kellega täpselt vastamisi läheb, paneb paika loos.

Jalgpallikalendrit tuleb muuta, sest mängude arv kasvab. Kui 2023. aastal peeti kolme eurosarja alagrupiturniiride peale kokku 288 kohtumist, siis 2024. aastal on see arv 396 ehk 37,5% suurem. Et need ära mahutada ja tagada ka igale võistlusele piisav tähelepanu, on UEFA koostanud kalendri, kust muuhulgas ilmneb, et:

• Meistrite liigas mängitakse hooajal 2024-25 alagrupiturniiri 1. voor 17.-19. septembrini, Euroopa liigas 25. ja 26. septembril ning Konverentsiliigas 3. oktoobril ehk kõik kolm eurosarja stardivad eraldi aegadel.
• Konverentsiliiga alagrupiturniiri viimased kaks ehk viies ja kuues voor mängitakse vastavalt 12. ja 19. detsembril. Seega kui Eesti klubi juhtub kordama FC Flora 2021. aasta saavutust ja jõudma alagruppi, peetakse viimane kodumäng kas 12. või 19. detsembril. See mäng peab toimuma A. Le Coq Arenal, ülejäänud Eesti staadionid ei vasta nõuetele.
• Meistrite ja Euroopa liiga alagrupiturniiril peetakse setpembrist detsembrini kuus vooru, aga kaks viimast leiavad aset jaanuaris. Seitsmes voor on neis kahes liigas kavas 21.-23. ja kaheksas 29.-30. jaanuarini.
• Sõelmängudega alustatakse kõigis kolmes sarjas veebruaris, 1/16-finaalid on ette nähtud vahemikku 11.-20. veebruar, 1/8-finaalis peetakse 4.-13. märtsini.

Pole vale nimetada muudatusi revolutsioonilisteks, sest eurosarjajalgpall tungib aegadesse, kus ta varem olnud ei ole (detsembri teine pool ja jaanuar). Kardinaalsed muudatused toovad kaasa mitmed küsimused.

Miks muudeti kalender just nii, et alagrupiturniiri pikendati jaanuarini?

Sest vahemikus september – detsember vajalikke avausi ei ole. Sinna peavad ära mahtuma kolm koondiseakent, mis igaüks hõivavad kaks nädala keskpaika. Samuti vajavad mõnda nädalasisest aega ka riiklikud karikasarjad.

Lisaks soovis UEFA, et igal eurosarjal oleks ka üks eksklusiivne nädal, kus ühegi teise eurosarja mänge ei peeta. Meistrite ja Euroopa liiga saavad omaette toimetada esimeses, Konverentsiliiga 19. detsembril peetavas viimases voorus.

Kas Eesti klubi peaks tõesti jaanuaris kodumängu pidama?

Esiteks on praeguse seisuga ebatõenäoline, et Eesti meister suudaks kvalifitseeruda Euroopa liiga alagrupiturniirile. Selle jaoks on vaja eelringides alistada kindlasti esimene vastane ja seejärel järgmisest kolmest veel kaks. Ühe eurohooaja eelringide käigus kolmest vastasest jagusaamine pole seni olnud jõukohane mitte ühelegi Eesti jalgpalliklubile.

Kui see ime peaks juhtuma ja Eesti meister (praegusel juhul FC Flora) jõuab Euroopa liiga alagrupiturniirile, siis võib-olla on võimalik teha erand ja sättida kalender nii, et mõlemad jaanuarikuised mängud peetakse võõrsil, sest ainuke Euroopa liiga standardile vastav staadion Eestis on A. Le Coq Arena, mille 23. või 30. jaanuariks mängukorda saamine ei pruugi olla võimalik ka ebamõistlikult suure rahasumma kulutamisel. Kirjeldatud erandit vajaksid ilmselt ka Läti, Leedu, Fääri saared ning võib-olla ka Soome ja Island.

• Konverentsiliiga mäng Helsingis peatati, sest fännid loopisid HJK väravavahti lumepallidega

Kes on muudatuse peamised kannatavad?

Esiteks Põhjamaad, kelle jalgpallihooaeg kestab kevadest sügisesse. Lisaks Eestile kasutavad seda süsteemi ka Läti, Leedu, Soome, Rootsi, Norra, Iirimaa, Fääri saared ja Island. Kõigil nende riikide klubidel on tohutu peavalu olla toonuses ja valmis jaanuaris peetavateks võistlusmängudeks. Juba praegu valmistavad raskusi ka detsembri ja veebruari matšid, mille ümbrus on kodustest mängudest lage või hõre. Tõhusat rütmi on niimoodi keeruline leida.

Teiseks muud spordialad. Näiteks korvpalli Euroliigas toimub käimasoleva jalgpalli eurohooaja talvepausi ajal 13 vooru jagu kohtumisi, mis ei pea argipäeva õhtutel konkureerima tähelepanu nimel Meistrite liigaga. Edaspidi on jalgpallist vaba ruumi vähem.

Kannatab ka talisport, millega jalgpalli eurosarjade talvised mängud küll otseselt ei kattu, aga meedia keskendub aktuaalsete teemade seas valikuid tehes kõige menukamale. Jalgpallile seal teatavasti vastast ei ole.

Millal olukord muutub?

Ettenähtavas tulevikus ei muutu. Jalgpalli talispordialaks saamine paistab olevat Euroopas süvenev trend ning kuna mängude hulga vähenemisest pole huvitatud ükski osapool peale mängijate, siis seda ei juhtu. Miks mängijaid ei kuulata? Sest jalgpallis pole tõhusat ametiühingut ja suurem palk, mida suurem mängude hulk võimaldab maksta, aitab jalgpallureid ümber veenda.

* * *

Eesti Jalgpalli Liidu president Aivar Pohlak (pildil) nentis Soccernet.ee küsimustele vastates, et eurosarjade talve kandumine on paratamatu ja pöördumatu, millega lihtsalt tuleb kohaneda nii mängijatel kui ka taristul. Allpool küsimused ja Pohlaku vastused.

Kindlasti on UEFA kursis, mida tähendab alagrupimängude jaanuaris ja ka detsembri teises pooles pidamine nii Eesti kui ka teiste meistrivõistlusi kevadest sügisesse mängivate riikide jaoks. Miks see otsus tehti? Kas äkki on oodata UEFA-poolset abi talvise taristu tekitamiseks?
Jalgpall on Euroopas niiöelda talisport ehk siis enamikes riikides algavad meistrivõistlused suve lõpul ning lõpevad kevadel. Ka UEFA klubivõistlused järgivad sama loogikat. Tõsi, jaanuar oli seni neis võistlustes mänguvaba, aga kuna tekkis surve mängude arvu suurendamisele, siis seal asus ainuke vaba ruum. Sama lugu oli naiste võistlustega, mille mahu ja organiseerituse kasv nõudis arengut ning naiste koondiseaknaid sai paigutada vaid nendesse kohtadesse, kus meeste aknaid polnud.

Lõpuks mõistagi taandub kõik vajaliku taristu olemasolule ning on selge, et Eesti jalgpall vajab lähiaastatel nii Sportland Arena valmisehitamist 4500 kohaga altküttega kunstmurustaadioniks, A. Le Coq Arena muru küttesüsteemi kaasajastamist ja hübriidmuru paigaldamist sinna kui ka 8000 pealtvaatajakohaga sisehalli, et eriti äärmuslike ilmaolude korral oleks võimalik mängud sinna kolida.

UEFA poolset abi nendeks arenguteks oodata ei ole – üldine eeldus on, et spordi jaoks vajalikud objektid rajatakse riigi ja omavalitsuste toel.

Kokkuvõttes jõuame taas järelduseni, et Eestis jalgpalli arendades peame arvestama meie kliimast tulenevate ebamugavustega.

Kui Eesti klubi jõuab Konverentsiliiga alagrupiturniirile, tuleb mängida jõuludeni, mille valem on suures plaanis arusaadav. Aga Euroopa liiga puhul toimuvad mängud ka jaanuaris. Mida see klubi peab sel juhul peale hakkama, et neiks mängudeks sportlikus plaanis valmis olla? Kuidas see mõjutaks Eesti klubikalendrit? Millal selle klubi mängijad puhkaksid?
Eks sama küsimuse peavad vastuse leidma paljud jalgpalliriigid, ka need, kes mängivad sügis-kevad süsteemis. Ilmselt tähendab see jõulude ja aastavahetuse paiku nädalast puhkepausi, millele lisaks peavad eduga kaasnevaid ebamugavusi kompenseerima veel kaks-kolm samasugust perioodi kohtades, kus kalender seda võimaldab.

Enda mänguvormis hoidmiseks tuleb olla leidlik – panin tähele, et Konverentsiliiga alagrupis mängiv Soome meister HJK ja Euroopa Liigas sama kaugele jõudnud Rootsi meister Häcken mängisid tänavu oma UEFA sarja viimase alagrupimängu eel 7. detsembril treeningmängu Helsinkis Bolt Arenal, see tähendab välitingimustes.

Klubikalendrit meie võistkonna jõudmine Euroopa Liiga alagrupiturniirile ei mõjutaks – sellist infrastruktuuri, mis lubaks Premium Liiga hooaega pikendada kaugemale, kui detsembri alguseni, ei ole Eestis võimalik ega mõistlik rajada.

* * *

Nagu Pohlak mainis, on naiste jalgpalli kalender juba praegu vägagi talvise maiguga. Eesti Naiste Meistriliiga mängud kestsid 26. novembrini põhjusel, et hoida koondislasi toonuses aasta viimaseks koondiseaknaks, mille FIFA kalender asetas vahemikku 27. november – 5. detsember.

Kui Eesti naiskond olnuks Rahvuste liiga C-divisjonis edukas ja pääsenuks üleminekumängudele, toimunuks need üliolulised kohtumised 2024. aasta 19.-28. veebruaril. Veel üks tõestus, et talijalgpall on Euroopas igatpidi fakt.