Elvast Camp Noule sattunud Uno Tutk suures intervjuus: jalgpalli olemus on ju ikka sama (4)

Enne Barcelona - Roma veerandfinaali oli Tutki tähtsaim mäng Müncheni Bayerni ja Donetski Šahtari kaheksandikfinaal. Foto: Brit Maria Tael

Eesti Jalgpalli Liidu peakohtunik Uno Tutk tegi kolmapäeval killukese vutiajalugu, kui ta oli Barcelona - Roma Meistrite liiga mängus kohtunike vaatleja. Eestisse naastes istus Tutk Soccernet.ee-ga maha ning pidas ligi tunniajase vestluse. 

1990. aastate alguses mängis Tutk veel ise jalgpalli, kui ta Kohilaga madalamates liigades kaasa tegi. Kui aga vanus peale tulema hakkas, siis oli kirg jalgpalli vastu endiselt tugev. Tutk otsustaski kohtunikutöö tõsiselt ette võtta ja tänapäeval ei kujutaks enam Eesti jalgpalli ilma temata ettegi. 

Kas on veel raskemat või tänamatumat ametit kui jalgpallikohtuniku amet?
Kindlasti leidub raskemaid ameteid. Näiteks arstid või õigusemõistjad, kelle tegevusest sõltub paljude inimeste elu. Jalgpallikohtuniku tegevusest inimese elu ju esmases situatsioonis ei sõltu, aga eks see on üks väga tänamatu ja väga raske töö tegelikult tõesti.

Miks sina selle töö valisid?
See on mul väga täpselt meeles. Olin ise mängija ja minu õiglustunne sai puudutatud ühes madalama liiga mängus.

REKLAAM

Mäletan, kuidas sõitsime oma võistkonnaga Märjamaale mängule ja meil olid mingid tüübid kaasas, kes tarvitasid joovastavaid jooke. Üks neist nägi seal kohtunikku ja hüüdis talle bussiaknast midagi solvavat. Ka sel ajal tundsid kõik kõiki. Kohtunik tuli meie bussi ja näitas konkreetselt enne mängu meie kõige paremale mängijale punast kaarti, kuigi too ei olnud karjuja ja ma mõtlesin, kas tõesti on selline asi võimalik. Sealt see alguse sai.

Seda juhtus 1990. aastate alguses väga palju, kuna kohtunike tase oli selline, et inimese jaoks, kes oli jälginud ja armastanud jalgpalli, tundus see täiesti mõistmatu. Kas tõesti ei saa paremini? Nii ma siis mõtlesin, et lähen ise kohtunikuks ja õpin selle asja enda jaoks selgeks.

Loomulikult jõudis aeg ka sinnamaani, et ise enam palli taga ajada ei jõudnud. Vanus tuli peale. Aga kuna ma ala armastasin, siis jätkasingi kohtunikuna.

Ja nüüd sa jõudsid välja Barcelonasse. Kuidas sa selle määramise üldse said?
See oli täielik üllatus minu jaoks. Arvasin, et selleks aastaks on määramised läbi, sest on teatav piir või tase, kuhumaani nii väikestest riikidest jõutakse. Aga vaatlejatel, nagu kohtunikelgi, on oma ranking. Seni olen saanud juba mitmeid aastaid kevadeti madalamaid ringe teha, korra olen isegi Müncheni Bayerni ja Donetski Šahtari Meistrite liiga kaheksandikfinaali teinud, aga et nüüd lausa selline veerandfinaal… sellised võistkonnad, selline staadion!

Mis sinu ranking on ja kui kõrge see niisuguse mängu jaoks üldse olema peab?
Oi, seda ma ei oska öelda. Seda teavad määrajad, kellega nad kui palju arvestavad, aga mingi kogemus mul juba on. Olen UEFA jaoks teinud üle 130 missiooni ja küllap keegi leidis, et võib mulle midagi pakkuda. Märkimisväärne asjaolu – kohtunik, keda pidin nüüd hindama (Danny Makkelie - R. V.), alustas oma rahvusvahelist karjääri 2011. aastal samuti minu vaatlemise all. Tookord toimus Prantsusmaal U17 turniir (Norra – Prantsusmaa U17 EM-valikmäng, mis lõppes 2:2 viigiga – R. V.).

Mis hinded ta sinult toona sai?
Väga head hinded olid juba siis. Selliseid noorteturniire olen ma väga palju teinud, praeguse seisuga 29. Nendega anti varem UEFA-le rahvusvahelisele lehele tulevatest kohtunikest esmane teave. Praegu on meil CORE-programm (Centre of Refereeing Excellence), kust käivad läbi kõik, kellel on potentsiaali saada rahvusvaheliseks kohtunikuks. Praegugi tulin just Šveitsist, kus olen kolmele Šveitsi ja kolmele Hollandi potentsiaalsele rahvusvahelisele kohtunikule mentoriks.

Meie omadest on selle tee läbi käinud Roomer Tarajev ja Juri Frischer, kes äsja määrati maikuus algavale U17 finaalturniirile Inglismaal. Ka meie rahvusvahelised abikohtunikud on samasuguse kursuse läbinud – Neeme Neemlaid, Silver Kõiv, Veiko Mõtsnik, Aron Härsing.

Camp Noul mängupäeva hommikul. Foto: erakogu

Kirjelda Barcelonas toimunut, mida ja kuidas sa seal tegid?
Saabusin päev varem Barcelonasse. Kohtunikud tulid poolteist tundi peale mind, kohtusime, sõime koos lõunat. Nemad läksid seejärel mängueelsele treeningule tutvuma staadioniga, mis on väga traditsiooniline asjade kulg.

Mängupäeva hommikul läksime miitingule, kus olid mõlema võistkonna esindajad, meditsiinipool, turvapool, kokku üle 20 inimese. Seal jagatakse kogu informatsioon õhtuse mängu kohta – võimalikud turvariskid, kuidas võistkonnad paiknevad, kuidas sisenetakse, kuidas käteldakse, Meistrite liiga hümn, kõik on paika pandud. Kohtunikud selgitavad, mida mängijad tohivad kanda, mida mitte. Täpselt samasugused asjad räägitakse tund aega enne mängu läbi ka Eesti meistrivõistlustel, aga Meistrite liigas on kõik muidugi hulga mastaapsem. Näiteks prognoositi hommikul, et pealtvaatajaid tuleb 85 000, kuid lõpuks oli õhtul reaalselt kohal 90 106 inimest.

Selline 5000 inimesega eksimine ei tähenda vist sellisel tasemel midagi?
100 000 kohaga staadionil ei loe see midagi. Lihtsalt päeva jooksul müüdi veel hulk pileteid ära. TV- ja raadiokommentaatoreid oli 120, meediatribüünil oli 133 inimest, mängu kanti üle 301 kanalil, fotograafe oli 65, kokku 600 inimest meedia poolelt. Need on ikka väga suured numbrid.

Räägiti ka külalisfännidest, et kuidas nad saabuvad staadionile ja millised on turvariskid. Võib öelda, et see mäng möödus ilma igasuguste probleemideta. Barcelona on nii kogenud klubi ja nii palju sellistes sarjades mänginud. Staadion ise on ka niivõrd hea ja organiseeritud, et seal ei saa mitte midagi väga suurt juhtuda, kuigi alati võib.

Sel korral oli teemaks Kataloonia iseseisvumine, mille tõttu võis oodata mingisuguseid aktsioone. Natuke seda mängu ajal ka oli. 18. minutil lennutati õhku väga palju kollaseid õhupalle, mida oli ilmselt ka ülekandes näha. Äkitselt olid need väljakul ja kohtunik hoidis 25 sekundit mängu kinni. Oli näha, et mängijad ei astunud neid palle väga hea meelega katki, kuna see tõi kohe vilekoori ja oleks publiku jaoks märk olnud. Barcelona mängijaid lõid need lihtsalt vaikselt oma teelt kõrvale.

Sina vaatasid mängu rahulikult tribüüni peal ja tegelesid hindamisega?
Jah, mul oli ka väike ekraan, kust ma sain 10 sekundit hiljem põnevad situatsioonid järgi vaadata.

Kui palju sa hindamisest ja konkreetsetest otsustest rääkida tohid?
Üldiselt ma sellest ei räägi. Summa summarum, selle mängu kohtunik sai adekvaatselt hakkama.

Kuhu sinu karjäär veel edasi minna saab? Kas see on reaalne, et sind kunagi näiteks poolfinaalile või finaalile määratakse?
See võib juhtuda, kes seda teab. Mul on väike salasoov, et äkki määratakse mind Tallinnasse superkarikafinaalile. Võib-olla see oligi proovikivi mulle? Ma ei tea. Tean vaid, et mulle antakse igal aastal teatud arv mänge. Nii nagu peavad mängijad tegema pidevat tööd ja mängima, et vormis püsida ja mitte olla pingipoisid. Kui saaksin vaid üks-kaks määramist aastas, siis oleksingi nagu pingipoiss. Tegelikult tuleb mul tavaliselt 10-12 mängu aastas.

Sa oled kunagi välja öelnud, et kohtunikud võiksid hakata mängujärgselt oma otsuseid kommenteerima. Mis samme selles suunas astutud on?
Jah, see on ka praegu aktuaalne. Kui rääkida Eesti meistrivõistlustest, siis peaks kohtunikul olema kommentaaride andmiseks olukorrast täielik ülevaade. Üks asi on see, mida ta nägi väljakul, aga kuidas see paistis mingi teise kaameranurga alt? Kohtunik peab olema ettevalmistunud, kuid see eeldab ka head tehnilist varustatust.

Neil kohtunikel, kes annavad Hollandis või Inglismaal kommentaare, on enne ajakirjanike ette minekut mängu kokkuvõte tehtud. Nad on toimunut näinud võib-olla isegi mitmekümne kaameranurga alt.

Tutk usub, et MM on videokohtunike jaoks tõeliseks proovikiviks. Foto: Brit Maria Tael

Videokohtunikest rääkides – on nad siis head või halvad?
Sel teemal endiselt vaieldakse. Inglismaal toimub järgmise nädala lõpus lõplik hääletus, kas võtta see kasutusele või mitte. Koos minuga töötas Barcelona mängul Inglismaa Premier League’i boss, kes seda teemat juhib ja kelle sõnul on kaks suurt klubi praegu sellele väga vastu. Lõpuks peavad nad muidugi enamuse survele alluma.

See süsteem on väga kallis ja klubid peavad selle ise kinni maksma. Belgias on välja arvestatud, et sellele kulub kolm miljonit eurot aastas. Hollandis on eelarve 1,7 miljonit pluss kohtunike palgad.

Eestis tundub see täiesti utoopia. Kui lähedal või kaugel see meil on?
Väikesed riigid seda teed ei lähe. Ma olen kohtunud väga paljude väikeste riikide esindajatega ja see on teemaks olnud, aga enamuses on kõik selle rakendamise võimatuses veendunud – just selle niivõrd kalli finantspoole pärast.

Kas sa mäletad Inglismaa - Itaalia sõprusmängu (27. märtsil Wembleyl 1:1 viik - R. V.)?

Jah.
See kuulus penalti (videokohtunikud otsustasid kohtumise lõpus anda Itaalia kasuks penalti - R. V.). Mitte keegi staadionil ei oodanud seda penaltit ja isegi itaallased olid selle üle üllatunud. Ma vaatasin seda mängu Šveitsis koos Mark Clattenburgiga, kes ütles, et niisugused asjad tapavad jalgpalli naturaalsust. Jah, seal oli situatsioon, kus oli kontakt ja mängijale astuti tahtmatult jala peale. Nüüd video tõestab, et asi toimus, mängija kukkus, ja penalti on fakt. Sellest ei jäänud head maitset, ütleme nii.

See võib niimoodi ju terve MM-i ära rikkuda.
Arvan, et MM on väga kõva proovikivi sellele süsteemile. Viimati vilistanud kohtunik (Barcelona – Roma mängu ohjanud Danny Makkelie – R. V.) on üks juhtivaid videoassistente. Ta on läbi käinud kõik kursused ja on väga suure tõenäosusega üks nendest, kes seal töötab.

Arvestades, et ta on Hollandist, kes ei saanud MM-ile, siis ta võib vist päris kõrge ringi mängu saada?
Jah, [Björn] Kuipers on ka seal. Kõige suurem probleem on keeleküsimus. Võib-olla Aafrikas ei ole see probleem nii suur, aga just Lõuna-Ameerika kohtunike puhul on. Nad on väga head kohtunikud, aga see süsteem eeldab suurepärast kommunikatsiooni. Ja lisaks, varem olid kohtunikud väljakul isiksused, kes võtsid ise vastu väga häid, aga ka ebapopulaarseid otsuseid. Nad elasid nendega. Nüüd hakkab see roll taanduma veel kellelegi, kes nad kusagil üle rullib.

Minevikust on mitmeid näiteid: Saksamaa – Inglismaa mäng 2010. aastal ja Frank Lampardi löök, mis oli kindlalt väravas. Või Thierry Henry käegamäng (2009. aastal Iirimaa vastu - R. V.). Kui need oleks kaameras näha olnud, siis oleks ju olnud väga lihtne. Vaadatakse üle, värav tühistatakse, ja mäng läheb edasi. Õiglus kui selline on võidutsenud.

Aga nüüd jääb ju neile veel halvem maik. Oleks see olukord kümme aastat hiljem juhtunud, siis oleks hoopis teisiti läinud.
Täpselt nii! Maradona käsi ja nii edasi. Me räägime sellest praegu ikka veel – oleks see tookord ära võetud, siis oleks see ju vajunud unustusehõlma.

See on ju jalgpallifolkloor!
Täpselt niimoodi! Jalgpalliajaloo mõttes on sellised momendid tõelised maasikad! Elu läheb edasi ja neid on tore meenutada.

(Ühtäkki hakkab Tutki telefon tihedalt helisignaale saatma.)

See on mu CORE-i grupp. Meil on seal üheksa kohtunikku Küproselt, Kreekast, Rootsist, Itaaliast, Venemaalt, seesama Clattenburg Araabiast. Keegi postitab midagi ja teised kohe WhatsAppis vastavad.

Kuidas Clattenburgil Araabias läheb?
Tal läheb hästi. Sealsed kohtunikud tahavad ülemaailmsele tasemele lähemale jõuda ja Euroopa on üks paremaid kohtunikekantse üldse. Clattenburg vilistab seal endiselt ja on kindlasti hästi tasustatud, aga Euroopa mõistes on ta kadunud mees. See on viimase aja trend, et endised tippkohtunikud kusagil sellistes kohtades maanduvad. Ega 45-aastaselt pole elu veel läbi.

Kas on veel võimalik, et ta kunagi Tallinnasse mõnda Eesti koondise mängu vilistama satub?
Ei, enam mitte. Praeguse aja reeglid on sellised, et kui tahame, et sõprusmängud läheksid ametlikku statistikasse, siis peab olema kehtiva litsentsiga kohtunik.

Nüüd on MM-i kohtunikud teada ja seal pole ühtegi britti. On see šokk või loogiline valik?
Nad teadsid ette, et sinna ei saa mitte keegi.

Barcelonas sai ta kokku ka Gerard Pique vanaisaga, kelle lapselaps selles mängus värava lõi. Foto: erakogu

Inglismaal on ju tippkohtunikke küll. Michael Oliver näiteks?
On muidugi, aga nad jäid generatsioonivahetamisega natuke hiljaks. Selleks, et jõuda mingile kindlale tasemele, on vaja natuke küpsemist.

Aga samas on seal tippjalgpalli mõistes palju tundmatuid kohtunikke. Tõsi, see on tänu FIFA reeglile.
Jah, see on FIFA reegel. Seni on eurooplased vilistanud MM-finaali 15 juhul 21-st. See on päris üllatav. See näitab, et Euroopa kohtunike tase on ikka niivõrd kõrge.

Kas MM-il tuleb uusi reegleid ka?
Ma ei usu, sellest oleks muidu räägitud. Kuna kaks aastat tagasi tehti reeglites tohutud muudatused, siis ma ei usu, et sel aastal midagi vapustavat tuleb.

Räägime Eesti kohtunikest ka. Kui raske on istuda tribüüni peal ja näha, et sinu nina all tehakse vale otsus?
Selline on elu, mis seal ikka. Just enne Barcelonasse minekut vaatasin Elvas nende mängu Rakverega. See oli põnev mäng, väga hea andmine kuni lõpuni. Seal on teistsugused tingimused ja teistsugused mängijad, aga jalgpalli olemus on ju ikka sama.

Oma õppemetoodikas ei jää me mitte milleski alla. Meil on ka videospetsialist tööl – vaatame kõik Premium liiga momendid üle ja ka need Esiliiga omad, mis Soccernetis üle kantakse. Kõik need on õppematerjalina kasutusel.

Millest siis see vahe tuleb üldse? Mille poolest oli Pierluigi Collina parem kui näiteks mõni Eesti kohtunik?
Vahe tuleb sellest, mida sa iga päev sööd ja hingad. Ega Juri Frischer või Kristo Tohver ei ole kehvemad jooksumehed, kui need, kes lähevad MM-ile. Nad teevad täpselt samasugused testid ilma igasuguste probleemideta ära.

Ja reegleid teavad ju ka samamoodi.
Täpselt samamoodi! Kuid on vahe, kas sa oled Milani, Roma või Juventuse mängudes või vilistad meie mõistes suuri mänge Flora, Levadia, Kalju või varalahkunud Infoneti osalusel. Neid ei anna kuidagigi võrrelda sellega, kui mängivad omavahel Ajax ja Eindhoven.

Meil käib mängul 500 inimest ja seal 50 000.
500 üle oleksime me väga õnnelikud. Sellel aastal nii palju veel olnud pole. Nüüd oli 90 000 inimese ees mäng ja Hollandi kohtunik tunnistas mulle enne mängu, et tal süda lööb päris kõvasti sees ja ta on pisut närvis.

Kui Eesti jalgpalluritel on väga raske saada kunagi Barcelonasse mängima, siis kas kohtunikel on samadel põhjustel ülimalt keeruline saada sinna vilistama?
Ma arvan, et need asjad on korrelatsioonis. Sa pead iga päev ja iga nädal elama selle sama surve all. Ajakirjanduse surve all, fännide surve all, mängu tähtsuse surve all. Vaata, mis Kreekas toimub!

Klubi president kõnnib, relv käes, väljakule…
See on väga halb ja kurb näide, aga kohtunikele pannakse ka autode alla pomme. Peakohtuniku maja põletatakse maha. See on ju täiesti uskumatu. Need on ainult negatiivsed näited, aga on hea, et on inimesi, kes tahavad selle alaga tegeleda.

Eesti kohtunikel on sama raske tippu jõuda nagu mängijatel, usub Tutk. Foto: Brit Maria Tael

Aga miks nad tahavad üldse sellega tegeleda?
Me oleme uurinud, miks keegi tahab kohtunikuks hakata. Paljud vastavad, et "tahtsin olla jalgpalli sees" või "olen mänginud jalgpalli".

Eestis on seda ilmselt palju lihtsam vastata kui Kreekas.
Eestis on kohtunikutöö finantsilise poole pealt marginaalne. Inglismaal, Prantsusmaal, Hollandis, Ungaris ja isegi Poolas näiteks töötavad professionaalsed kohtunikud. Nad saavad korralikult tasustatud, aga mis saab edasi, kui oled 45-aastane? Oled 25 aastat teinud kohtunikutööd, aga su elu on veel ees. 90-aastaseks tuleb elada, aga sa oled kaotanud igasugused oskused peale selle, et sa tunned jalgpalli.

Väga paljud inimesed on kaotanud selle paarikümne aastaga kõik oma oskused varem õpitud erialal. Võib-olla nad isegi ei jõudnud midagi õppida, sest praegusel ajal hakkavad inimesed juba 15-aastaselt kohtunikuks. Kui nad on sellesse tõsiselt süvenenud – see tähendab, et igal nädalal on treeningud ja mängud –, siis neil ei olegi enam mingit muud kogemust tööalaselt.

Aga tihti on ju tippkohtunikel hea haridus – näiteks Felix Brychil on doktorikraad õigusteadustes.
Jah, muidugi. Aga ka see tahab ju pidevat praktiseerimist. Nii on igal alal. Sa pead ajakirjanikuna iga päev tegema seda tööd, et olla rattas. Meie kohtunikud peavad samuti seda tööd tegema. Vaatlejad peavad pidevalt tegema mänge, et olla kasvõi harjunud märkama situatsioone. Eestis ma käin samamoodi iga nädal vähemalt ühel mängul.

Kas hea kohtunik on pigem staar, nagu oli näiteks Pierluigi Collina, või mitte?
Ta oli omas ajas täielik tipp. Ja ka praegu väga lugupeetud, ühtepidi kardetud ja teistpidi austatud. Praegu vastutab tema selle eest, keda määrata ja mis mängule.

Mõtle milline on pinge nüüd enne poolfinaale. Keda määrata, kuidas ta vilistab? Üks valeotsus ja ongi kõik. Mitte ainult kohtunikul, vaid ka abikohtunikel. Enamik ilmselt praegu arvavad, et Liverpooli esimene värav (Mohamed Salahi värav Meistrite liigas Manchester City vastu - R. V.) oli suluseisust. Me ei saa ju öelda, et need abikohtunikud on kehvad, kui nad on jõudnud sinna tasemele. Piisab, et ta jääb 5-10 sentimeetrit joonest maha, näeb teise nurga alt seda ja talle tundubki, et kõik on okei.

Mis sa arvad, millise hinde abikohtunik selle mängu eest sai?
Ega ma ei tea. Kui on ilmselge eksimus, millest tuleb ka kindlasti mängutulemust muutev otsus, siis tuleb miinus 0,5 punkti.

Selgita seda hindamissüsteemi.
See on UEFA poolt välja töötatud süsteem, mida kasutame ka meie. Baashinne on 8,4 kümne palli süsteemis. Iga andmata jäänud kollane kaart võtab su hinnet 0,1 võrra maha. Kui jätad penalti andmata, annad vale penalti, näitad valesti punast kaarti, jätad teise kollase andmata, siis su hinne läheb madalamaks.

Kas on võimalik ka 9+ saada?
See peab olema väga raske mäng ja päris mitu keerulist otsust. Keerulised on sellised asjad, mis on halvasti nähtavad ja kavalalt juhtunud. Kui on nibin-nabin suluseis, sa otsustad õigesti, lased mängida, ja lüüakse värav, siis saab kindlasti abikohtunik plussi.

Räägi Eesti kohtunike analüüsimisest.
Me tegime eelmisel aastal Premium liigast 1157 lõiku 180 mängust. Keskmiselt kümme mängu kohta. Need klipid puudutavad kollaseid-punaseid kaarte, võtmata jäänud vigu, keerulisi suluseisuolukordi. Need on jagatud 12 eri lahtrisse ja kohtunikud peavad hakkama neid analüüsima. Kas oli pigem mitte kollane, oli oodatud kollane, kindel kollane, kas võis mõelda punasele või oli kindel punane. Kõik tippkohtunikud teavad seda hinneteskaalat. See annab meile võimaluse igat inimest reaalselt analüüsida.

Kas ongi tegelikult ka võimalik, et üks ja sama otsus on pigem kollane, aga võib-olla ka punane?
Osad asjad jäävad halliks, osad olenevad mängu raskusastmest. Kui võtame ta üksipulgi lahti, siis on ta kollane kaart. Kui aga võtame seda mängu kontekstis, mis on väga pingeline, ja viga oli kollase kaardi piiri lähedal, siis võib kohtunik võtta vastu otsuse ja piirduda hoiatusega. Ütleb mängijale, et "see on minu jaoks viimane piir, kui sa veel teed sellise vea, siis on piir ületatud ja ma annan sulle kollase".

Kui aga teise mängu tase on madalam ja tehakse samasugune viga, siis võib kollase anda. See ongi okei ja me toetame seda. Selleks ongi vaatlejad, kes tunnetavad mängu hinge ja loevad üldpilti.

Neli kuud enne superkarikat on A. le Coq Arena sellises seisus. Tutk unistab salaja, et ehk määratakse teda ka selle kohtumise vaatlejaks. Foto: Brit Maria Tael

Kas see on ka õige jutt, et "keskväljal oleks olnud viga, aga mitte penalti"?
Seda ei tohiks kasutada! Viga on viga. Aga selge on see, et karistusalas tehtavad rikkumised peavad olema kindlad 100 või enam protsenti. Ei saa olla, et 90 protsenti ma andsin, aga 10 osas ma kahtlen. Inglise keeles on väga head terminid obvious ja clear.

Clear on see, kui otsus on kohtunikule, asjatundjale, videoassistendile selge. Obvious on see, mis on kõigile selge. Jah, me näeme, et see on hoidmine, aga sellele jääb maitse külge. Flora ja Levadia mängivad, see on ainuke selline hoidmine karistusalas, kas on vaja anda? Näiteks Morozov paneb Hundile käed külge.

Kas see oli õige penalti?
Ma ei anna hinnanguid. Ma toon lihtsalt näite, kuna see oli nii lähedal. Siis mingis mängus, kui see on üksik situatsioon, ja seal on see hoidmine, mis ei ole obvious. Jah, me võtame ta videos välja ja näeme, et hoiab, miks sa ei anna penaltit? Aga mängu kontekstis on hoidmist nii palju, et me ei saa kümne penaltiga mängu teha.

Mängijad peavad täpselt samamoodi tunnetama ja nad tunnetavadki. Kui mängija saab aru, et kohtunik on täna valinud sellise liini, et ta nii kergelt kollaseid ei anna, siis seda julgemaid riske ta võtab. Nüüd on kohtuniku asi seda liini hoida, nöör peab olema kogu aeg kohtuniku käes. Mitte Joel Lindpere ei otsusta mänge, vaid esmalt otsustavad võistkonnad. Kohtunik on selleks, et aidata neil otsustada vastavalt reeglitele. Muidu võiksime ju kokku tulla, et mängivad 22 meest, aga millegi pärast nad ei saa ilma kohtunikuta mängida. Keegi peab olema keskel, kes hoiab seda nööri peos.

Kui palju sa kohtunikutöö ajalugu oled uurinud? Kust näiteks kollased ja punased kaardid alguse said?
Ma tean, kuna olen teinud viktoriinide jaoks küsimusi. See asi hakkas pärast seda, kui Pelet lõhuti 1966. aasta MM-il hirmsasti. Minu arust olid kaardid esimest korda kasutusel 1970. aasta MM-il.

Varem saadeti lihtsalt mängija väljakult ära. Aga oli näiteks situatsioon, kus mingi argentiinlane (Antonio Rattin 1966. aasta MM-il – R. V.) istus maha ja ära ei läinud. Kanderaamikandjad viisid ta vist lõpuks vägisi ära. Kuna olen teinud koolitusi noortele kohtunikele, siis räägime ka jalgpalliajaloost. Vanasti olid kohtunikud näiteks külje peal valgete rättidega, ei olnud vilet ega midagi.

Aga žestid ja viled?
Kindlasti on need väga palju ajas muutunud ja need on fikseeritud. Nagu ma ütlesin, siis enne olid ju kohtunikud üldse väljaku ääres. Mingist ajast nad toodi väljaku keskele. Kui vaatame vanu pilte, siis näeme, et kohtunikud olid ülikonnas džentelmenid. Ta läks sinna keskele, oli õppinud reeglid selgeks, ja oli kohtunik. Nüüd on kõik kohtunikud atleedid. Nii tohutult rõhutakse praegu nende füüsisele. Kohtunik peab ikka 90 minutit edasi-tagasi jooksma. Samal ajal, kui kaitsjad tulevad teine kord ainult poole platsini.

Mängijad jooksevad üldiselt kümne kilomeetri kanti, palju kohtunike kilometraaž on?
11-13 km, nõksa rohkem kui mängijatel. Isegi saalijalgpallis on meil Grigori [Ošomkov] jooksnud 12 kilomeetrit. Saalis!

Muudest teemadest: Kalev Kruus kasutab sageli sinu nime, kui ta jalgpalli kommenteerib. Valgusta selle asjaloo tagamaid.
Tema kaaskommentaator Toomas Vara töötas varem jalgpalliliidus. Olime palju ninapidi koos ja igal hommikul pärast mängu tuli ta kommentaari küsima. Nii see algas. Eks nad tahavad asjadele kaalu anda või natuke tögada. Ma ei võta seda kuidagi südamesse. Tean, et iga kord, kui neid näen, siis viskan samamoodi vastu. Nad on suhteliselt adekvaatsed, kuigi räägivad palju jalgpallivälist juttu ka. Aga me kõik teame, et nende kommentaarid rahvale meeldivad.

Kui te vaatate mänge tagantjärele ja lõikate klippe välja, kas siis vaatate mänge kommentaariga või ilma?
Neid mänge, kus ma ise kohal ei viibi, ma täies mahus kindlasti ei vaata. Nendest, mida vaatan, teen ma ise märkmeid ja olen neis kindel. Kommentaatoreid ei kuula. Rahvusvahelistes mängudes saan ma videod ilma kommentaatoriteta.

Enamasti on kommentaatoriteks endised jalgpallurid. Kas kohtunikud võiks seda ka olla?
Osad juba teevad seda – Markus Merk, Graham Poll, Howard Webb… See sama Mark Clattenburg läheb MM-i ajaks ühe firma käsutusse ja kommenteerib Venemaal mänge.

Aga Eestis?
Eestis on see lepingule vastavalt kõikidel tegutsevatel kohtunikel keelatud. Samamoodi ei käi ka mina kusagil kommenteerimas, kuna mu amet on selline. Minu eetika ja leping, mille ma sõlmin UEFA-ga, eeldab, et ma ei käiks kusagil mänge kommenteerimas.

Aitäh, Uno, selle intervjuu eest!

Uno Tutk
Sünniaeg: 11.11.1959 (Tallinn)
Vanus: 58

Jalgpallialane tegevus: 1984-1989 Järvakandi "Kalev"/Lokuta JK, 1990-1995 Kohila "Püsivus", 1996 alustas kohtunikuametiga, 1998-2004 FIFA A-kategooria, 2004-... UEFA vaatleja
Suuremad mängud Meistrite liiga ja Euroopa liiga vaatlejana: Manchester United - Kiievi Dinamo (2007), Peterburi Zenit - Marseille (2008), Atletico Madrid - Liverpool (2008), Juventus - Amsterdami Ajax (2010), Genk - Chelsea (2011), Amsterdami Ajax - Glasgow Celtic (2013), Arsenal - Anderlecht (2014), Müncheni Bayern - Donestki Šahtar (2015), Rostov - Atletico Madrid (2016), Lyon - Sevilla (2016), Barcelona - Roma (2018)

Kommentaarid

REGISTREERITUD (0)
ANONÜÜMNE (4)

Registreeritud kasutajate kommentaare ei ole.

MEISTRITE LIIGA TEISIPÄEV
Meistrite liiga on tagasi: kõik pilgud lasuvad Ronaldol ja tema kahel eksarmastusel
PÕNEV LUGEMINE
Sambavuti värskeimast  malandro st ja Real Madridi uudsest probleemist
EILE VÄLJAS
RISTNURK
VIIMASED PILDIGALERIID
REKLAAM
PREMIUM LIIGA
Koht
Võistkond
M
V
V
K
VV
P
1.
33
23
10
0
105:31
79
2.
33
23
6
4
102:24
75
3.
32
22
8
2
102:29
74
4.
33
18
7
8
73:47
61
5.
33
13
7
13
58:71
46
6.
33
12
7
14
48:53
43
7.
33
7
5
21
31:92
26
8.
33
6
6
21
46:64
24
9.
33
5
3
25
31:104
18
10.
32
2
7
23
24:105
13
TEAD ROHKEM?

Aita Soccernet.ee kajastust paremaks muuta.

Saada uudisvihje uudised@soccernet.ee!

MENÜÜ
 
KESKKONNAD
FACEBOOK