Jalgpalli suurvõistlustel on üks imeline omadus – panna jalgpallile kaasa elama ka inimesi, kes sellest muidu suure kaarega mööda vaatavad.

Nii näiteks küsis üks sõber, kes teab jalgpallist nii palju, et on 1 pall ja 22 mängijat, kas ma eile vutti vaatasin. Ütlesin kõhkleva jaa. Seepeale tuli minule täiesti ootamatu ülestunnistus: „Ma vaatasin ka. Kurat, selline mäng oli, et ma lõpuks lõhkusin suures vihas telekapuldi ära!!”

Ah või sedasi. Eks ta nii olegi ju, et suurvõistlusel saab iga inimene mingi meeskonna poolt olla, kuid näiteks glamuurses Meistrite Liigas keskmine inimene kehitab meeskondade nimede peale õlgu ja küsib äärmisel juhul, et kas Zinedine Zidane ikka mängib.

Ka minu naispool vaatab nüüd juba EM-i. Seda muidugi selle suunitlusega, et kõigepealt uurida, kummas meeskonnas ilusamad mehed on. Täiesti naiselik vaatenurk, kuid vähemalt vaatab ta selle juures mängu ära (muuseas oli ta eile Tšehhi poolt, sest seal oli Milan Baroš, kes meeldib ju kõigile naistele).

Samas pole ma ka ise jalgpalli tõttu rumalustest pääsenud. Laupäeval pääsesin suhteliselt kergesti, kui Rabarocki jalkatelgis tabas mind kuri vaim, mis pani Venemaa värava järel karjuma: „Rossija!! Rossija!!”

Järgnes väga huvitav arutelu ühe õlal Eesti embleemi kandnud kiilaka noormehega, kes uuris, miks ma tiblade poolt olen, kas ma olen mingi keskerakondlane jne. Kuna keskerakondlane pole ja venelaste poolt olin seetõttu, et Kreeka viimatisel turniiril „vutti vägistas”, siis lahkusime sõbralikult, kuid ilma jalgpallita poleks ma sellist džäkkääslust teinud. Tegelikult ka!